FF: Ussisüda [22+ 4 viimast lõpu osa /]

Ega koguaeg ei saagi hala kirjutada (loe: küll seda hala veel tuleb)

Oh üllatust, kostitan teid veel enne koolivaheaja lõppu ka 16nda osaga.
Kirja-,koma- ja stiilivigu võib leiduda. Loogikaga suudan ka alatasa mööda lasta.
Kommentaare?




Keerutasin oma mõtteid unenäo ümber. See oli olnud kõige kummalisem unenägu. Teddina on üritanud terve tänase päeva mulle väita, et see oli kõigest unenägu, kuid ma ei usu teda. Olen veendunud, et nad seisid, kolmekesti, minu toas ja ütlesid mulle, et ma peaksin lõpetama valetamise. Aga kuidas ma saan lõpetada valetamist? See tähendaks mulle surma. Kuid see ei tähendaks surma ainult minule, see tähendaks surma ka teistele.
„Severus,“ nurrus Bellatrix äkitselt minu kõrva ääres.
„Ah?“ ärkasin oma mõttest ning avastasin üllatusega, et Bella istus mu kõrval.
„Sa olid nii..“ alustas naine „.. mõtlik.“
Vaatasin teda ning mõtlesin, et kas ma peaks talle ka paljastama põhjuse, miks ma nõnda mõtlik olin kuid siis leidsin, et see ei ole ikka nii hea mõte ning otsustasin selle tegemata jätta. Vastasin talle: „Mõtlen tänase peale.“
„Õhtu?“
Noogutasin ning tundsin järjekordset südametunnistuse lööki. Kas mu unenägu ei olnud mulle mitte öelnud, et ma peaks valetamise l õ p e t a m a ? Kuid samas kuidas sa saad midagi lõpetada, kui see on sind nii sügavale valedesse sisse kiskunud. Terve mu maailm oli täis valesid. Sünnist saati olid mind valed ümbritsenud, kuidas on võimalik nõuda minult, et ma lõpetaksin valetamise? See oleks sama, mis nõuda, et ma lõpetaksin.. hingamise.
„Ma sinu asemel küll ei muretseks,“ lausus Bella, naeratades. Tema naeratus ei meenutanud küll alati päriselt seda, mida see tegema oleks pidanud, ent see naeratus oli tema kohta isegi päris naeratuse sarnane. „Isand usub sinusse ja mina olen näinud sind kahevõitlusklubis. Sa oled.. andekas.“
„Üks asi on kahevõitlusklubi,“ porisesin talle vastuseks, „teine asi on päris võitlus.“ Ma jätsin talle ütlemata, et ma muretsesin ka sellepärast, kes seal olla võis. Kui seal oli näiteks Lily. Kas ma oleksin suuteline tema vastu hakkama? Või kui seal oleks näiteks James? Kas ma oleksin võimeline teda.. tapma? Piinama? Ta oli ju Lily armastus. Kas ma oleksin võimeline üldse talle haiget tegema, teades, et samal ajal teen ma haiget ka Lilyle?
„Usu mind Severus, kõik laheneb suurepäraselt,“ ütles Bella ning patsutas mulle õlale enne kui ta lahkuma hakkas. Ma tahtsin teda uskuda kuid millegi pärast ma ei suutnud seda teha.

„Minu arust ei ole ta üldse hea,“ lausus Teddina ning viskas ajakirja laua peale. Tõstsin pilgu ning üritasin endale esiteks meelde tuletada, miks ma temaga ühes seltskonnas olin.
Uurisin: „Kes ei ole üldse hea?“
Teddina vaatas mind, pilgus läbi kumamas haletsev pilk. „Ninakad Matsid,“ lausus Ted ning keeras ajakirja minu poole. „Ajakirja arvates on nad Ninakate Nõidade ilusam ja maskuliinsem versioon. Minu arust on nad jura.“
„Ahah,“ laususin, oskamata midagi öelda. Kes olid Ninakad Nõiad? Kes olid Ninakad Matsid? Millega nad tegelesid? KES NAD OLID?
„Ah sa ei tea ju, omas mullis elaja,“ lausus Ted ning ma üritasin endale uuesti meenutada, miks ma teda üldse talusin. Tema käitumine oli täiesti.. ebanormaalne. Justkui ta oleks ennast mu sõbraks pidanud või midagi. „Nad on muusikud, bändid kui täpne olla. Ninakad Nõiad on põhiliselt naistebänd, teevad sellist huvitavat muusikat ja Ninakad Matsid on siis nende meesversioon, kui ajakirja tsiteerida.“
„Ahah,“ ütlesin uuesti, oskamata midagi täpsemat öelda. „Teevad nad head muusikat?“ küsisin viimaks ka enda üllatuseks ning paistis, et ka Tedi üllatuseks.
Ta kehitas õlgu ning vastas: „Ma ei tea, käib kah. Aga Ninakate Matside solist on täiega kole. Isegi s i n a oled ilusam.“
Ma teadsin, et mulle ei ole kõige paremat välimust antud aga viis kuidas Ted seda ütles, pani mind arvama, et ma peaks koheselt enesetapu tegema, sest minust koledam sai ainult see solist olla. Peaksime koos enesetapu tegema?
„Oih.. ups,“ lausus Ted ning nägin kuidas ta näost valgemaks läks. „Ma ei mõelnud seda nii, Severus. Ei-ei mõelnud.“
Kergitasin kulme ning nägin kuidas Ted veel rohkem endast välja läks. „Ausõna, Severus. Sa oled täiega ilus,“ üritas ta ennast välja keerutada, kui mina pead raputades tema üksinda jätsin. Polnud tema ka just kõige ilusam neid maailmas.

„On kõik kohal?“ sisises isand ning vaatas meid hindava pilguga. Justkui keegi oleks julenud siit puududa. Ta silitas oma madu ning ma pidin närvide talitsemiseks mõtlema asjadele, millele ma tavaliselt sellises seltskonnas ei mõtleks. Ilusatele mälestustele, vähestele headele hetkedele mis ei sisaldanud Lilyt.
„Olgu siis, lähme, kõik minu järel,“ lausus Isand ning hakkas liikuma, ent peatus siis, pöörates end uuesti meie juurde. „Esiteks, ma tuletan teile meelde, et kui te midagi valesti teete, siis ma saan teie peale VÄGA pahaseks. Teiseks, Severus Snape, palun tule minu juurde.“
Kuulsin oma nime ning ei suutnud välja mõelda põhjust, miks ta mind välja kutsus. Millega mina jälle hakkama saanud olin? Kas minu närveldamine paistis tõesti nõnda välja? Jalad kergelt värisemas sammusin oma isanda poole.
„Severus,“ lausus isand ning ma üritasin tema häälest midagi välja lugeda, ent see ei õnnestunud mul väga hästi, ma ei suutnud aru saada, miks mind sinna kutsutud oli. „Ma olen kuulnud, et sa oled väga hea.“
„..“
„Las ma lõpetan, Severus. Ja nõnda ma tahan ise näha kui hea sa oled. Sa võitled minu kõrval, et ma saaksin hinnata sinu oskusi. Sobib sulle nii?“
Langetasin pea ning ei teadnudki, mida ma tundma oleksin pidanud. Hea meelt või hirmu.
„Jah,“ vastasin, „see teeb mulle vaid hea meelt, Isand.“

Koht, kuhu me läksime, oli linna tänav. Ma ei tundnud seda linna ning ma ei saanud ka kelleltki küsida, kus me olime, sest isand oli käskinud mul koguaeg tema kõrval olla. Käisin temaga kõikjal kaasa kuid peale paari pahareti peletamise ei saanud ma midagi teha. Tundus, et see linn on justkui välja surnud.
„Severus, mida sa mõtled?“ küsis isand minult äkitselt.
„Et siin on vaikne,“ vastasin mõtlematult, „liiga vaikne.“
„Tore, et keegi minuga nõustub,“ vastas isand mulle üllatuseks ning ma pilgutasin üllatusest, et isand minuga nõustub.
Me jäime seisma, mina isanda kõrval. Bella teisel pool, nägin Malfoyd kaugemal ning tema naist samamoodi, isegi Tedi tundsin ära kuid paljud neist olid mulle pooltundmatud. Bella mehe tundsin ka ära.
„Tähelepanu!“ ütles isand. Isegi siis kui ta teadis, et iga tema sõna ahmitakse endasse, meeldis talle vahepeal selliseid väljendeid, pöördumisi, kasutada. Ma ei saanud temast aru kuid arvatavasti pakkus talle see lihtsalt naudingut.
„Me jaguneme väiksemateks gruppideks,“ rääkis ta edasi, „siin on liiga vaikne, seega ma olen peaaegu veendunud, et mõni Fööniksi Ordu liige luusib siin ringi. Ma tahan, et te need endale allutaks kuid, - tähelepanu – ei tapaks. Selge?“
Selle peale kostus pominat ning ma järeldasin, et see pomin tähendas seda, et nõustuti.
„Severus, Bellatrix, Malfoy’d , Grable, Goyl, Ted – teie olete minuga ühes grupis, ülejäänud on teises grupis. Arusaadav?“ rääkis ta edasi ning me kõik noogutasime pead ühes taktis. Toimus vaikne ning kiire jagunemine.

Me olime nüüd märgatavalt väiksema grupiga ning seisime ümber isanda. Ted seisis minu ühe käe juures, Bella teise. Vaatasime kõik isandat ning ootasime temalt juhtnööre.
„Ted ja Snape, teie lähete sinna suunas,“ näitas ta meile suuna kätte ning hakkas siis teistele samamoodi suundasi näitama.
Mind oli täitnud mingisugune omamoodi teadmine, et asi läheb märgatavalt hullemaks. Mingisugune eelaimdus, et varsti hakkame võitlema. Ted kõndis mu kõrval, võlukepp välja võetud. Me ei rääkinud kumbki ning siis ma äkitselt märkasin midagi, mida ma kõige vähem märgata tahtsin. Aga minu õnnetuseks oli seda ka Ted märganud.

Ma teadsin, et mulle ei ole kõige paremat välimust antud aga viis kuidas Ted seda ütles, pani mind arvama, et ma peaks koheselt enesetapu tegema, sest minust koledam sai ainult see solist olla. Peaksime koos enesetapu tegema?

Äkki on minu viga, aga ma oleks peaaegu naerukrambid saanud. xD
Muidu.. Ägeda koha pealt jäi pooleli.
Ja uut tahaks. Sest mulle meeldis.

Sensless - Jap, mulle endale meeldib ka see koht.

Murtgah - Mulle meeldib kaa.

Uue osaga peate kannatama, veidike. :)

Aitäh,

Aww, see on nii tore. :)
Ja jutujätkeks, üheksateistkümnenda osa idee on olemas ning küll ta kirjalikuks ka muutub. :)

Et noh, kui päris aus olla, siis selle, mis see teine asi oli, saab teada vist tagant poolt kolmandas (või neljandas) osas (sest ma olen see lahe, kes vahepeal tagant poolt ettepoole kirjutab). Ehk siis praktiliselt täiesti lõpus. Selline huvitav motiiv, mis jookseb mõnest osast arvatavasti veel läbi.

Lugejaid on ka vaja .

Haha, tore.

Vist põhimõtteliselt ei suuda ma vahepealseid osi välja mõelda. Ja selleks, et mu täpselt üks lugeja saaks teada need viimased osad, mille üle ma eriti uhke olin, siis ma annan need lugemisele. Kui ma kunagi hakkama saan vahepealsete osadega, siis ma lihtsalt teen magic-ut.. Vot.
Kommentaare?
(Viimase nelja osa, esimene osa, läbi lugedes hakkas see mulle seegikat meenutama, fain siis, liiga melodramaatiline on see küll)

1.november 1981

„Tohin ma minna?“ küsisin, kui olin Dumbeldori kabineti sisse astunud. Ta tõstis oma pilgu paberitel ning vaatas mulle otsa.
„Sa pead,“ vastas ta mulle, „sest ma tahan, et sa oleksid heas kirjas.“
„Ma – ei – suuda,“ ütlesin pärast vaikust, tundes kuidas iga mu keharakk selle vastu võitleb, et ma sinna minema ei peaks.
Dumbeldore pani oma paberid korralikult ühte virna ja vaatas mind oma targal pilgul. Ma ei suutnud aru saada, millest ta mõelda võib. „Severus,“ lausus ta viimaks ning ma tahtmatult võpatasin, sest hääletoon millega ta seda ütles, ei meenutanud tavalist hääletooni. „Sa saad suurepäraselt hakkama. Ma usun sinusesse.“
„Asi, ei ole selles, kas ma saan hakkama või mitte,“ ütlesin kindlalt ning vaatasin talle kindlalt otsa. „Ma.. ma kardan.“
Nägin kuidas ta kulmud mõtlesid juba sellepeale, et kukla taga kokku saada. „Kuulsin ma õigesti, sa kardad?“ küsis ta veidike üllatunult.
„Jah,“ ütlesin viimaks ning ta vaatas mind veidike imelikult. Kuid siis hakkas ta naerma. „Ma poleks seda sinust uskunud, et pärast kõiki neid valesid, kardad sa lihtsalt kohale minemist,“ lausus ta mulle leebelt, ent endiselt lõbustatult.
Krimpsutasin nina ning mõistsin, et ta tegeles järjekordselt oma imeliku psühholoogiaga, millest ainult tema oli võimeline arusaama. „Ma siis lähen,“ kostsin, „tulen tunni-paari pärast tagasi. Ära muretse, tunnid ma annan ilusti ära.“
„Sellepärast ma ei muretsegi,“ ütles ta mulle. „Ma muretsen õhtu pärast.“
„Küll – ma – midagi välja mõtlen.“

„Severus!“ kõlas tuttav hüüatus, mida ma olin harjunud neil kolmel aastal kuulma erakordselt palju. „Kui tore on sind siin näha. Kuidas sulle meeldib Sigatüükas?“
„Ma teen seda vaid teie rõõmuks,“ valetasin.
„Ja sa oled sellepärast veel eriti tore,“ ütles ta mulle, „kui me täna õhtul Harry Potteri tapame, siis ma luban sulle, et sinust saab veel enne Sigatüüka direktor kui jõuab kätte uus suvi.“
„Suurepärane,“ vastasin ma. „Ma tahan teiega rääkida.“
„Ja millest?“ küsis isand vastu. Ma tahtsin talt küsida, et kas ta pole kordagi aru saanud, kuidas ma talle näkku valetan, et surusin selle tahtmise alla, enesereetmine ei kõlanud hästi.
„Lily Evansist, või õigemini, Lily Potterist,“ vastasin. Mulle ei meeldinud kasutada tema nüüdseks juba üle kahe aasta kehtinud nime. Potter kõlas minu kõrvus vastikult, minu huulil oli see nimi alati kogunud ebameeldivuse noote.
„Me kokkuleppe kehtib,“ vastas isand mulle, „ma ei tea, miks sa selle sopaverelise elu tahad hoida, ent ma annan talle võimaluse elada, kui ta ei kaitse liigselt Harry Potterit või ei ründa mind.“
„Aitäh,“ vastasin ning üritasin mitte välja teha neist tunnetest, mis olid mind haaranud siis kui ta oli Lilyt sopavereliseks nimetanud.
„Täna,“ kordas isand, „täna õhtul lähen ma ja teen nõnda, et see Harry Potter enam kunagi ei ela.“
Naeratasin ning uurisin, et kas ma tohin minna, väitsin talle, et Dumbeldore hakkab kahtlema. Ta oli kindel selles, et nõnda on, mitte vastupidi.

Ma ei läinud koheselt tagasi Sigatüükasse. Ma polnud päris kõike isegi mitte Dumbeldoreile rääkinud. Ma usaldasin teda, ent mitte täielikult ning teiseks, ta poleks seda heakskiitnud. Seisin pargis ning ootasin üht kindlat inimest. Ma lootsin, et ta tuleb kohale, et ta ei lase mind üle.
Viimaks ma nägin teda tulemas. „Tere Lily,“ ütlesin talle, kui ta oli mu juurde jõudnud. Ta naeratas ning lükkas oma punase juuksesalgu kõrva taha.
„Sa tahtsid mind näha,“ ütles ta tervitussõnade asemel.
„Jah,“ ütlesin ning ta vaatas mind ootavalt. „Sa pead põgenema!“ hüüatasin Lilyle ning ta vaatas mind pahaselt.
„Sa ikka saad aru, Sev. Et mul on pere, et sa ei saa paluda, et ma tuleksin sinuga kokku saama, et sa saaksid mulle öelda, et ma pean põgenema.“
„Sa ei saa minust aru.“
„Ei, Severus. Sina ei saa minust aru. Me lõpetasime suhtlemise juba ammu. Ja ma olen üritanud sulle andestada, aga ma ei suuda.“
„Ei, Lily, ära tee nii.“
Ta üritas oma õlgu rohkem püsti ajada. „Teen küll, on ka viimane aeg seda teha.“
„Lily, ära tee seda, usalda mind palun!“ anusin teda ning ta vaatas mulle otsa. Tema silmist oli kadunud sõbralik helk, mida ma olin sealt leidnud varem.
„Hüvast, Severus Snape.“ See oli kõik, mis ta ütles ja siis ta lahkus.


Istusin oma kabinetis ja keerutasin mingisugust kasutut asja. Ma isegi ei tea, kust kohast ma selle asja välja võlunud olin. Kell oli kõvasti üle üheteistkümne ning ootusärevus tahtis ära tappa. Ma ootasin, ma lootsin, et asi läheb ilusti, et nad kõik jäävad ellu.
Kõlas kolksatus kui asi, mida ma keerutanud olin, maha kukkus. Mu käsi valutas tohutult. See tegi nõnda haiget, et mul oli tunne, et ma tahaks tõeliselt nutta. See tegi füüsiliselt haiget. Surusin hambad huulde ning üritasin valu mehelikult taluda. Sundisin ennast seda taluma. Viimaks kadus valu ära ning alles jäi tühjus. Ma mõistsin ilma sõnadeta, mis toimunud oli.
Hetk hiljem kõlas juba koputus uksele.
„Tule sisse,“ hõikasin ning Dumbeldore astus sisse. Ta vaatas kergelt kulmu kortsutades mind, ent ei hakanud mu välimust kommenteerima.
„Must Isand langes täna,“ ütles Dumbeldore viimaks.
„Ma tean,“ vastasin viimaks. „Kas - kas ta jäi ellu?“
„Harry Potter jah,“ ütles ta viimaks, langetades pilgu, „Lily mitte.“
Need sõnad lõid mu hinge veel sügavamad haavad, kui kunagi varem ühedki teised asjad löönud olid. Tõde tabas mind nõnda teravalt nagu ta polnud kunagi varem seda teinud. Lootuselt.
„Ka – ka – kas?“ kokutasin, suutmata Jamesi nime välja öelda.
„Ei,“ ütles ta, mõistes, et ma mõtlesin Jamesi. „Nad mõlemad hukkusid. James üritas Lilyt ja Harryt päästa. Lily üritas Harryt oma elu andes päästa.“
Langetasin pea, soolane pisar jooksis üle mu põse, tema järel järgmised. Dumbeldore vaatas mind ning kõndis mu juurde, patsutades mu õlga.
„Koolitööd jäävad mõneks päevaks ära,“ ütles ta.
„Ma – saan – hakkama.“
„Ma pole selles kunagi kahelnud,“ ütles ta, „aga paljudel inimestel on pidupäev. Las lapsed ka naudivad.“
Rohkem me ei rääkinud midagi. Ta vaatas mu pisikesest aknast välja, kui mina toetasin kätega oma pead ning üritasin valu endast välja nutta. Kuid see ei õnnestunud, sest kuidas ma ka ei proovinud, valu ei kadunud kuhugile.
„Ürita magada,“ ütles ta veel enne, kui lahkus.
„Kui see oleks võimalik,“ ütlesin ma tühjale ruumile.



Kõndisin tühjas lossis, kell oli kahe-kolme ringis, ning isegi vaimud magasid. Minul ei olnud und. Tegelikult enamus inimesi pidutses, sest Lord Voldemort oli läinud. Ma ei teadnud, kas ma oleksin pidanud olema õnnelik või vastupidi nutma. Ma tegin viimast ja kohe mitte kindlasti oma isanda pärast.
Kõndides sattusin ma ruumi, kus ma nägin peeglit. Ma olin sellest peeglist varemgi kuulnud kuid ma ei osanud arvata, et sinna astudes näen ma Lilyt. Ta on ju surnud. Kuidas oli võimalik, et ma näen inimest, kes surnud on?
„Ma arvasin, et ma leian su siit,“ kostus hääl ning ma keerasin võpatades ümber.
„Proffesor,“ ütlesin viimaks ning ta naeratas. Ma pöörasin ennast uuesti peegli poole.
„Sa vist ikka tead, mida see peegel teeb?“ küsis ta minult. Ma ei vastanud ta küsimusele. „See näitab, seda millest me kõige rohkem südames unistame.“
„Aga – Lily – on surnud..“
„… see ei tähenda midagi, sa igatsed ikkagi kõige rohkem temaga koos olla.“
Vaikisin ja vaatasin Lilyt peeglit. Ta naeratas mulle laialt ning ma tundsin, et ta oli mulle nii-nii lähedal.
„Sa peaksid magama minema, Severus,“ lausus ta mulle viimaks.
„Ma ei suuda,“ ütlesin ning pisarad hakkasid uuesti veerema.
„Proovi,“ lausus ta mulle. „Proovi.“
„Ma ei suuda.“
„Proovi,“ kordas ta uuesti mulle. „Ma jätan su siia, aga.. mine magama.“



Ma lamasin endiselt peegli ees ja Lily vaatas mind, näol naeratus. Ma tundsin kohutavat soovi ennast tappa. Ma oleksin andnud oma elu, et Lily oleks saanud elada. Ma ei suutnud enam nutta, sest pisaraid enam justkui ei olnud. Nad olid kõik viimseni kokku kuivanud.
Leidsin kobamisi oma võlukepi ning hetk hiljem võlusin ma sealt välja patronuse. See oli nii veider, sest terve mu maailm oli kokku kuivanud, ent ma suutsin võluda asja, mis nõudis seda, et ma mõtleks oma elu kõige õnnelikumale mälestusele.
Emahirv vaatas mind mõtlikult ning tema suured silmad meenutasid mulle kohutavalt Lily omi. Ja enne kui ma suutsin reageerida, purskasid uuesti pisarad mu silmist. Ta on surnud. Korrutas mulle mõte mu peas ning ma tundsin ennast veel kehvemini. Minu pärast on ta üldse surnud, tabasin ennast mõttelt. Sest mina kuulsin seda ettekuulutust pealt. Mina olin see, kes selle oma isandale rääkis. Minu pärast peab see Harry Potter ilma vanemateta kasvama. Sellepärast, et mina nõnda käitusin, ei saa ta kunagi teada, kuivõrd eriline inimene oli Lily. Isegi siis kui ta abiellus vastiku mehega. Isegi siis, kui ta ei valinud mind. Ta suri minu pärast. Mina tapsin Lily ja Jamesi.
Emahirv keeras pea viltu ning silmitses endiselt mind oma suurte silmadega. Ta hingas sügavalt sisse, justkui ta oleks mõelnud, et kas ta peaks nõnda käituma või mitte. Viimaks tuli ta minu juurde, kerides ennast ümber minu. See oli ühtaegu lohutav kuid ka samas äärmiselt haiget tegev, sest emahirv oli kõik, mis minule Lilyst alles oli jäänud ning seda ei olnud just eriti palju. Seda polnud kohe üldse.

„Severus! Oota mind!“ hüüdis punapäine tüdruk ning ma pöörasin ümber. „Ma armastan sind!“

Ja siis avasin ma silmad ning mõistsin, et seda hetke polnud kunagi toimunud. Lily isegi ei teadnud, et mina armastasin teda rohkem kui kedagi teist maailmas.

Nojaa, ja ma võin hindina öelda, et SEE sõrmus on see, mille ta kunagi ammu karbist Teddina käest ära kiskus. ^^
Täna õhtul või homme hommikul, olenevalt sellest, kuidas ma uurimustöö kõrvalt aega leian, saab siis ka esimese septembri osa. :)