Muinasjutt (?)

Et kirjutasin siis viimasel laeval, millega sõitsin. Ehk täna tagasiteel helsingist tallinna, lõpuks. mõtlesin midagi kirjutada, end veidi väljendada, aga lõpuks jõudsin nii haige tekstini, et ei peegelda kohe kuidagi mu sisemist maailma aga päris huvitav on enda meelest.




Ta tuleb su ellu kui päiksekiir, mis särab nii valgelt, nii helgelt, paitades su elu oma õnnega. Ta paistab su päevad nii ilusaks, et hakkad juba kahtlema, kas ta ongi päris. Temas on seda muinasjutulist hõngu, mis paneb su mõtlema elu üle järele, eriti nende asjade suhtes, mille olemasolu sa küsimuse alla oled seadnud. Ta muudab su maailmapilti nii palju, kuna kui tema midagi ütleb, ei saa see ju ometi vale olla. Ta ju ei valeta... Valetaks... Valetaks? Ta ei... Kuid.. kuid äkki?... Ehk ta... Ei. Miks ta peaks, mis teda motiveerinuks? Ei, ta ei valetanud. Ta rohelised silmad olid alati rääkides nii kindlad ja siirad. Ta vaatas alati otse silma sisse, kui ta emotsionaalsel tasandil sinuga kõneles. Pole ju vaja sõnu, kui kõik saab öelda kõigest pilkudega. Milleks raisata energiat nii tühistele asjadele, nagu seda on sõnad. Mina teeksin seda vaid selleks, et ta õhkõrna häält veelkord kuulda, tunda, kuidas see kõla mu hinge hellitab. Nii harva kuulsin seda tõeliselt. Kui ka proovisin teda rääkima panna küsimusi esitades või ise jutustades, vaatas ta mulle enamjaolt lihtsalt otsa ja ma sain vastuse ta pilgust. Mõnikord teadis ta, et silmside pole piisav. Noil korril tuli ta rätseptistega mulle lähemale, pani oma sõrme mu suule, millele ta enda hulled järgnesid. Kuidas saavad nõnda maailmamured sind muserdada? See ei ole lihtsalt võimalik. Ingli suudlusest ei saa midagi halba tulla. Su oli on temaga koos olles täilik paradiis, taevas, lill, õndsus, kutsuge seda, kuidas soovite. Kuid tuleb aeg, mil see kõik muutub. Kogu su elu variseb kokku, kuna see pöörles ju ainiti tema ümber, ning kui tema on läinud, pole enam millelegi oma elu rajada. Maja ei saa püsti seista ilma aluspinnata, kui vundamendita isegi saaks.
Ta kaob ühel päeval jäljetult ja jätab sind üksinda auku, mis on sadu kilomeetreid sügav, päästenöörita surema. Just seda ta teebki. Iga kord. Ta tuleb, ta õnnistab ja võtab seejärel kõik. Sa võid ju loota, et ta naaseb, kuid muinasjuttudesse ju ei usuta. Sina ju uskusid. Tema ju uskus. Tema sulle ütleski, et usu! Miks? Kes seda teab. Aga ta ütles ja see on ainutõde. Veel pärastki ei suuda sa end ümber veenda. Kui sinul veel on "pärast". Paljudel ei ole. Sina ja mina pole paljude hulgast. Ning kes ei ole, need hakkavad veel mõtlema, mis on elus tõeline. Mälestused temast hakkavad tuhmuma ning äkitselt märkad sa, et oled kümme aastat vanem, aga ümbritsev keskkond on jäänud siiski samaks nagu see oli olnud tookord. Või nõnda sa vähemalt arvad. Oli ju nõnda olnud? Või ehk oli see kõik ainult uni? Lapselik fantaasia lendas kord oodatust rohkem ja sa ei suutnud seda enam reaalsusest eristada?
Järgmisena märkad, et oled keskeakriisi üksinda veetmas, endiselt esimeses endasoetatud kodus, ilma lasteta, ilma abikaasata, ilma sõpradeta. Kuhu nemad kadunud on? Kas keegi mäletab ka sind veel? On su vanemad elus-surnud? Mis on saanud su lapsepõlvekodust, koerast ja parimast sõbrannast, kellega ühiseid pulmi pidada kavatsesite? Kas tal on juba lapselapsed, on ise surnud või tuim kala nagu sa isegi? Kõige tõenäolisem on esimene variant. Ning see, et ta sind enam ei mäleta. Kui sa ta praegu üles otsiks, arvaks ta vististi, et oled järjekordne kodutu, annaks mõnikümmend rahatähte ning suleks kiiruga ukse. Selle paarikümne aastaga oled äkitselt üksinda siia maailma jäänud ilma inimesteta, keda hoiatada sind tabanud tuleviku eest.
Paar aastat pärast teadvusel olekut hakkad kahetsema, et noore, ilusa ja armastatuna enesetappu ei teinud nagu enamik. Praegu ei tuleks enam keegi su matusele, kui keegi üleüldse võtab vaevaks seda korraldada, mis jällegi küsitav on. Nõnda lepid sa oma reaalsusega, proovid veel elust viimast võtta, seda uuest üles ehitada astudes ülikooli või karjääri seisukohalt heasse kohta tööle minnes. Võid isegi elu säästud välja võtta ja reisile minna, oled ju praktiliselt terve möödunud elu kodus ja tööl viibides veetnud. Pole kunagi ostnud rohkem kui vajalik. Näed paari erinevat riiki-kultuuri, kuni jõuad sinna, kus on hea olla, kus pole seda näpistavat tunnet kurgus. Kus oled isegi veidi elevil, et sinna sattusid/jõudsid. Esmalt ei saa sa aru, mis pärast täpselt otsustasid sinna jääda, ent õige pea mõistad, kui ilmselge see on. See on ju koht, kus kohtasid teda. Seal oli kõik ümbrus seotud heade mälestustega, mis pärast aastakümneid tolmnemist ajusoppides taas päiksekiirtena elavalt meelde tulevad. Sa elad muinasjuttu uuesti läbi, kuid seekord seniilselt unistades. Ent sel pole tähtsust. Sa oled õnnelik. Ja seekord ei saa sult seda keegi ära võtta. Sa oled õnnelik.

Kohati oli nagu kurbki aga mulle meeldis väga

see tuligi suht sürrrrrr :D:D aga tänks! mu jaoks midagi teistsugust senini kirjutatud asjust

Nõustun.