Kõik algas ajalehest. ( 6 osa )

Arvatavasti viimane osa mingi kahe nädala jooksul kuna lähen laagrisse.
Ei tuld nii huvitav.
100% aitäh nii positiivsete kommentaaride eest.
Uus osa tuleb niiet enjoy.

-------------------
Kõik algas ajalehest.
4 osa. Kas ajalugu on piisav, et oma tulevikku hooletusse jätta?
-------------------


“Mis tal hakkas?” pärisin Erikult segaduses.
“Ei tea, kuid paistis küll nii nagu oleks ta aru kaotanud.” teadvustas poiss tuimalt, nagu teda ei huvitakski enam Ramon.
“Mida me siis teeme?”
“Lähme harjutame vettehüppeid?”
“Diil.” Vettehüpped on mulle alati meeldinud. Vähemalt siis kui ma trikood kannan. Nagu näteks täna.

Erik laskis mind nagi tõsine tšentelmen endast ette ning leidsin ennast trepi juures mis viis vettehüppetorni juurde. Kõmpisin ülesse ja täne kuueaastasele ujumistrenni kogemusele hüppasin alla graatsilise peakaga.
“Ja sinu hinne on kümme” karjus Erik kui pinnale tulin ning basseini ääre poole ujusin. Välja ma ei roninud, sättisin vaid tagumiku mugavamalt redelile ning vaatasin autopedet kes hüppeks valmistus.

Samuti peakas, üsna iluski tegelikult aga nüüd ka väike miinuspool. Erikul nimelt ei olnud trikood ning kui ta pinnale ujus nägid kõik kuidas temast paari meetri kaugusel ulpis paar siniseid ujumispükse.
“Ossa kurat” pomises ta punastades – poiss ja punastab – ning haaras oma püksid pannes need kiiresti jalga. Mina olin, loomulikult, naerukrampides ning kobisin basseinist kiiresti välja. Naermise kätte uppuda küll ei tahaks.

Mina tegin veel mõned hüpped, kuid Erik hoidis tornist eemale. Ei tea küll miks?
Hiljem olime veel mullikas ja lasime liutorudest alla, mina kiljumas nagu mõni 13 aastane varateismeline. Päev oli tore ning kui me nelja tunni pärast taas ujula ees, parkimisplatsi juures kohtusime olid meil mõlemal näod kõrvuni.
Erik sõidutas mind koju ning õige varsti peatus Audi maja ees. Seekord ma linki ei puutunud, noormees tegi mulle ise ukse lahti. Ei tea, kas viisakusest või kartusest, et lammutan veel midagi ära? Arvatavasti pigem seda viimast.
Samuti saatis püksata poiss mind ukseni ning kui selle avasin tegi ta mulle põsemusi.
“Mille eest see veel oli?” segadus.
“See oli sõpruse oma!” sosistas ta vandeseltslaslikult mulle vastu ning sõitis minema

Läksin naeratades tuppa ning siis see algas.
“Pätu. Seleta!” Hanna silkas trepist alla ning kui nägin tema kõrval tormavat Christopheri oli toimunu mulle selge.
“Te ei vaadanud ometi rõdult pealt ?” küsisin taunivalt kuigi teadsin juba tõtt.
“Ämm... Tema alustas!” mu kolmikvend ja -õde osutasid sõrmedega üksteise poole ja ütlesid ka sama lause. Nagu alati.
“Loomulikult, loomulikult” pomisesin silmi pööritades.
“Kes ta oli?”
“Kas ta oli Erik”
“Te käite väää?”
“Miks ta sulle musi tegi?”
“Kus te olite?”
“Kas te magasite?”

Oi ei.

“Ta oli Erik, me ei käi, see oli sõbramusi, olime ujumas ja ME EI MAGANUD!” lõpus paisus mu hääl karjeks ning kaksikud – kui nad on kahekesi siis kaksikud, kui oleme kolmekesi kolmikud – seisid vahakujudena paigal. Ma polnud juba üsna kaua vihastanud ning nende peale veel vähem.

“Vabandust” lasin peal madalamale langeda, et oma punast nägu peita, mulle ei meeldi vabandada. Kuna Hannah ja Chris midagi ei öelnud läksin oma tuppa ning viskasin ennast voodile pikali. Kobasin käega põrandad ning naeratasin kergelt kui mp3 kätt puudutas. Panin kõrvaklapid kõrva ning pea padjale. Täpsemalt panin pea kahele mu viiest padjast. Ühe pehme sulgristküliku tümbasin veel näole ja ühe võtsin kaissu. Viimast patja ma hetkel ei leidnud ning ma poleks suutnud välja mõelda ka kohta kuhu see pista.
Niimoodi, padjahunnikus, kõrvades helisemas Evanescence – Before the dawn, ma uinusin mõeldes Ramonist ja ta kummalisest reaktsioonist mu perekonnanime peale.


Ramon LaCruel:

Kui olin ujulast välja kihutanud, juuksed veel märjad ning jalanõud valedes jalgades vasardasid peas tuhanded mõtted.
Miks tema?
Miks just nüüd?
Kas ma suudan?
Kas ajalugu on küllalt tähtis, et jälle kaks elu nässu ajada?
Ning neist kõige tähtsam oli :
Miks peab kõige kenam ja toredam tüdruk keda ma kohtasin just Shadow' iks osutuma?

Ma ei teadnud mida teha. Koju ma sellise teatega minna ei saa. Ma ei kujutaks ette ema ja isa nägusid kui ma saabun tuppa ja kuulutan, et ma olen armunud peaaegu võhivõõrasse tüdrukusse kes on meie perekonna ammuna vihavaenlane. Eip, sellise teatega ei saa ma kohe kindlasti koju minna.
Niiet kuhu siis? Tõesti, kuhu?

Otsustasin läbi põigata oma onu poolt. Ka tema on LaCruel, ta teab mida teha. Ning ka temal on saladused millega on raske elada.
Võtsin suuna äärelinnapoole, joostes saab kiiremini kui bussiga kuna need liiguvad harva ning ma olen kiire jooksja.

Saabusin peagi ta maja juurde, aeglustasin sammu ja seisatasin ukse-ees. Lõpuks, hingates sügavalt sisse, ma koputasin ning vaid loetud sekundite pärast saabus uksele minuga uskumatult sarnane mees. Lihtsalt kümme aastat vanem.
Ta hakkas mind juba tervitama kui mu ilme ta tõsiseks sundis. Ta hakkas mõistma.

“Onu, mul on üks paganama suur probleem!”

------------------

Kui leiate vigasid palun öelge.

sellel osa polnud eriti sisu minuarust , vnii. aga muide väga hea !

Nõustus, et selles osas ei olnud eriti sisu.
Mu tähelepanu oli terve selle jutu ajal kuskil mujal kuna ei kutsunud väga lugema.
Aga ma ei suuda uut ära oodata:) Ma pean juba homme ära minema-.-
Ma ei saa siis lugeda. Uuuuuuuuut!!!!

Vabandust, et nii suur vahe oli.
Laager.
Uus osa siis valmis ning kuidagi niru tuli.
Kriitikat.
enjoy.
--------------------
Kõik algas ajalehest.
5 osa. Lugu.
---------------------
Ramon LaCruel:

“Shadow?” päris mees ning ma noogutasin.
“Tule sisse, meil on vaja paljut arutada!”

Astusin majja ning Sebastian lükkas ukse mu seljataga kinni. Siis juhatas mees mind elutuppa kus palus istuda tuhisedes ise kiiresti kööki. Arvatavasti kohvi tegema või nii.
Peagi jõudis ta tagasi ja asetas mu ette lauale klaasikese millegi kangemaga. Kuna ma mingi põline karsklane pole jõin seda loomulikult ning paari sõõmu järel hakkasin rahunema.

“Nonii, milles siis asi on?” Sebastian oli säärane arusaaja inimene, kes ei esita mõtetuid küsimusi – praeguna päring pole mõtetu ju! -
“Vaata, mul on siuke kerge jama kaelas. Ma kohtesin tüdrukut, ma müüsin siis ajalehti, sain ta numbri, kohtusin temaga hiljem uuesti ja tuli väljaa, et ta on Shadow.”
“Ossa pagan!” Onuke on mul tore, ta on noortepärane, isegi riietub sarnaselt ja kunagi oli tal ka armastatu. Ta armastatu perekonnanimi oli Shadow ja naine lahkus minu pere pärast.
Ebaõnn ja valed perekonnanimed ütleksin mina selle peale.

“Ma arvan, et sa peaksid talle sellest rääkima. Ning arvatavasti oli.. noh, sa tead ju küll kes, ta sugulane, niiet ära hullult kedagi maha tegema hakka.” Sebastianil oli Tina- st ikka veel raske rääkida.
“Ma peaksin talle seletama Shadow' ite ja LaCruelide vaenu ning lootma, et ta minusse armunud on?”
“Armunud?”
Tundub, et ma olin oma onule unustanud mainida väikese pisiasja.
“Noh, Patricia meeldib mulle, väga- väga meeldib.
“OSSA KURAT!” kas ma juba ütlesin, et Seb on kalkuleeriv ja mitte ärrituv inimene keda on raske endast välja viia?
“Kas ma peaksin talle ikka veel selle loo ära rääkima?” pärisin, kartes vastust teada.
“Loomulikult, äkki suudate asjad siis ära lahendada, see vaen hakkab mind tõsiselt närvi ajama!” Minu supertore olukord oli nagu mingi veider punane nupuke, teate küll, need kuhu on peale kirjutatud start, ja Sebastiani tuline vastus kehastas mu kujutluses sõrme, mis seda nupukest vajutab.
Kahtlane võrdlus aga tõsi.
Sebastian oli vajutanud minus seda start nuppu ning ma otsekui lendasin uksest välja peatudes vaid selleks, et pomiseda umbmäärane headaega.

Charlot Patricia Ermadolle Viviana Crystal-Loreen Samantha Shadow :

Ärgates paistis aknast sisse ikka veel säravkollane päikesevalgus millest järeldasin, et on veel päev.
Loogika on üks mu tugevaimaid külgi nagu te juba aru olete saanud.

Kammisin uuesti juuksed ning olin just uusi kõrvarõngaid otsimas – vanad olid liiga lapselikud, ma olin neid kandnud alates 6 klassist kui need ostsin enamus ajast – väikesed helesinised muumi kujutised – kui telefon helises.

“Halloo?” ütlesin ma tabavalt. Perfektne tervitus.
“Patricia, mis sa arvad kui saaks tunni pärast purskaevu juures kokku? Ma tahaks sulle midagi rääkida.” Ohmygod, Ramon helistas. Ohmyholyfuckinggod, RAMON HELISTAS!!!!!
mina ei ropenda, tõsiselt!.
“Uuu, Pätu, kas sa kuuled mind või?” See ongi käes, mu kreeka prints kahtleb mu terves mõistuses.
“Aa, jah, loomulikult. Saame siis kokku seal... purskaevu juures.”
“Üks tund, pea seda meeles!” ta rääkis nagu väikese lapsega.
“Mhm, saame siis seal kokku.” laususin lõpetuseks ja sulgesin kohe kõne.

Vaikus...

Vaikus...

“KUS ON MU PUHTAD RIIDED? MUL ON VAJA VÄLJA MINNA!!!” ma ei ole ärritunud. Lihtsalt sain pihta cupido noolega ning see süstis minusse korraga nii armu kui ka pöörast energi ning paanikat.
Tuulasin kappides ja sahtlites ja kuna õues oli nüüd siiski jahedam panin jalga valged poolpikad redud ja pika särgi.Seekord plätades välja ei lähe, niiet pidin otsima ka sokid. Haarasin ka telefoni ning rahakoti.

Tormasin alumisele korrusele ja Hanna oli juba esikus ootamas, käes valge tilluke õlakott.
“Tänks, sa päästsid 20 sekundit väärtusliku närvitsemisaega” laususin südamlikult ja panin telfu ning rahakoti kotti.
Puna- valged kingad jalga toppides – mu särgike oli punane, armastusevärv – kohmitsesin küll pisut kuna ei suutnud jalga kuidagi papusse saada kuid lõpuks olin valmis.
Läinud oli juba 30 minutit ja parki ma ei jookse, ugh, higi.

Uksest sain välja ning kiirkõnnis – tavapärane aeglane kõmpimiskiirus oli liiga aeglane – jõudsin ma peagi purskaevu juurde. Arm kutsub nagu öeldakse

Ramon oli seal ja ta nägu oli tõsine, poiss tervitas mind ning lükkas mu siis läheduses olevale pargipingile istuma ning potsatas siis ise – suure ohkega – mu kõrvale.
“Pätu, enne kui sa midagi küsid, pean ma sulle seletama, miks mu reaktsioon ujulas nõnda veider oli. Ära sega palun mu jutule vahele kuni ma pole lõpetanud.” Ka Ramoni hääl oli liialt tõsine.
Ma noogutasin ja poiss alustas jutuga.
“ Kunagi ammu, ma ei mäleta millal, müüs üks 15 aastane poiss ajalehti ja kõndis linnas ringi karjudes selle lehe nime. Tema juurde astus noor tütarlaps, kes ostis kergelt kollakat värvi lehe. Hiljem kohtusid noored uuesti ja armusid. Nad oli õnnelik paar ja elasid üle poole aasta nii, et hiilisid salaja kohtumistele ja jalutasid pargis. Sel ajal pani isa oma tütred paari ning kuna neiu oli pärit mõjukast perest polnud ajalehepoisiga lävimine talle sobilik.
Peagi ei saanud noored enam üksteiseta elada ja tahtsid oma suhte viia kui nii võib öelda, uuele tasandile hiilides tütarlapse koju ning kaotades oma süütuse. Äkitselt astus neiu isa sisse ning raevununa tappis ta paljaste kätega noormehe samal ajal kui noor naine karjus ja oma isa takistada püüdis. Matustele ilmus vaid neiu ning maksis muldasängitamise eest ise läbi aastate kogutud rahaga millest ta isa ei teadnud. Kohe kui ta armastatu oli oma viimases puhkepaigas astusid mehe vanemad tema juurde ning algatasid vaenu keeldudes tüdruku perega kunagi rääkida või sõbrustada pidades neid kõige põhjustajateks.
Koju minnes leidis neiu oma isa surnuna, ta oli ennast ise pussitanud ja tema kõrval oleval paberitükil oli kirjas vaid paar sõna.
Süüdista LaCruele!
Neiu hullus ja viidi üle hullumajja ning ta emast on teada vaid seda, et ta viis oma perekonna vereliini hukatusse surres õige pea katku. Neiu aga sünnitas üheksa kuud hiljem terve tüdruklapse kelle eest ta hullumajas hoolitses ja kui nüüd juba naiseks sirgund tüdruk täisealiseks andis, kinkis talle kogu Shadow- ita vara ning suri õige pea stressi kätte.
Noor pärija sai oma perega palju järglasi ning nende vereliin kandus edasi, samuti ka LaCruelide oma. Kuid lugu polnud sellega veel lõppenud. Vana Shadow andis oma tütrele ka midagi muud.
Kolletunud ajaleht nimega Anthon LaCruel on siiamaani kadunud. LaCruelid pole veel andesanud ning ka mõne teadliku Shadowi südames põleb raev surnud pereliikme pärast.” Ramon lõpetas oma jutu ning ma hingasin pahinal välja. See oli kuidagi väga Romeo&Julia moodi. Uskumatu, et see tõestisündind lugu oli ja kas te tahate mulle nüüd väita, et kogu8 Ramoni cpere vihkab mind mingi ammuse armujama pärast või.
Shut up!
“See värgindus peab lõppema!” laususin ning Ramon noogutas.
“Mu onu ütles, et see vaen lõppeb kui me leiame selle vana ajalehe ning põletame ära. Tead küll, nagu sõrmuste isandas.” naeratasin selle selgituse peale, olin ka mina ju kunagi sõrmuse fänn olnud.
“Las ma mõtlen, sa ei tea kus ajaleht on”
“Mul pole õrna aimugi.”
“Pees”
“Täielikult!”
“Kuradi ajalehed!

Kõik algas ajalehest!.

Niiheaniiheaniihea, ma ootasin tükk aega seda osa ja arvasin, et sa ei teegi uut ja näe! Tuligi uus. Super hea jutt !
uut (Y)

Lugesin esimese osa läbi ja mulle väga meeldis
Kohe loen teised ka läbi, aga ma lihtsalt tahtsin kommenteerida, et Patricia tundub minu enda jutu peategelasele täielik vastand.
Nii palju, kui ma lugenud olen, on väga heahea!

EDIT: Okei, lugesin kõik läbi ja nagu ma aru saan, sa oled 12?
Sa oled 12?!
KUIDAS KURAT SA NII HÄSTI KIRJUTAD?!
okei, rahu.
nii.
See jutt on väga-väga hea.
Mõnusa konksuga.
UUUUUUUUUUUUUT

Hehe.
Ma suht naeran siin. xD
Mõned näpukad olid sees.. Siiiss.. Purskkaev oli valesti kirjutatud, kuigi see võis samuti näpukas olla. xD
Agaa.. HEAA!!
Uuut!

Nii, hmm mulle meeldis, ma'i mäleta kas ma olen varem ka kommenteerinud aga mulle meeldis ja mitte vähe

Vahepeal ei saanud naeru pidama. Vend vahtis mind nagu lollakat, mida ma olengi, aga mis jokutad? Kus uus osa on???

Kui ma hmm... õhtuks uut osa ei saa, siis ma tulen ma'i tea kirvega külla

Oki nali
Aga UUT OSA!!!!

Hea.
Väga omapärsaselt kirjutatud. Kuigi natuke... kohmakalt? ma'i tea võibolla peaksid sa lhtsalt rohkem kirjutama
Aga See Shdow ja LaCruel 'i värk ajab naerma. Kuidagi ei suuda lihtsalt sellesse tõsiselt suhtuda, eriti sellesse, et vaenu lõpetamiseks tuleb põletada ajaleht.

See, et ajaleht põletada, on minu arvates hea mõte.

Jumaaal, mingi 3 kuud vist möödas juba?
Sry, et nii kaua läks, mul oli laager ja siis hakkas juba kool jne jne.
Igatahes 6 osa kohe ning seitsmes arvatavasti homme või hiljemalt järgmine nädalavahetus.
PS : hoiatan. See jutt on kohutavalt igavasti edasi kirj minu arust nüüd juba. + see osa lõpus ikka liiga romantiline muide. lihtsalt, et oleks hoiatatud.
--------------------
Kõik algas ajalehest.
6 osa. Üürike õnnehetk.
-------------------
Jalutasime Ramoniga pargist välja ning hulkusime niisama tänaval. Nõnda idiootne tundus see ajalehevärk, nagu keegi oleks tahtnud mõnda müütikalegendi ellu äratada.
“Mida me siis teeme?” küsisin pärast pikaleveninud vaikust poisilt.
“Noh... ma mõtlesin, et äkki külastaks mu onu siis korraks?” pani ta tegevuse ette.
Kehitasin õlgu. Mida muud meil ikka teha on, aga uskuge mind, pärast seda jama ei vaata ma enam kunagi Sõrmuste isandat ega romeot ja juliat.
Lihtsalt liiga palju sarnasusi.

Hakkas juba hämarduma kui me lonkides Sebastiani ukse juurde jõudsime. Ramon oli mind tee peal juba pisuke harinud niiet võin ühkusega öelda, et oskan kirjutada sõna LaCruel ning õppisin ka ta onu nime selgeks.
Noormees mu kõrval koputas uksele ja mina jäin arglikult ta selja taha seisma, teate küll, oma niiöelda vihavaenlasega kohtumine on üsna ebameeldiv tegevus.

Otsekohe ilmus Ramoni pisut vanem ja kergelt kortsulisem koopia uksele ning juhatas mind sisse, prints valgel hobusel teadis juba teed.

Diivanile istudes tundsin veelgi rohkem kohmetust ja surusin end vastu istepaiga karedat riiet. Ramon aga pani oma käe ümber minu ning tõmbas mu endale lähemale, kuid oma kummalises ärevuses ma isegi mitte ei märganud seda.

“Kas sa oskad midagi soovitada?” päris Ramon Sebastianilt ning ka mina pöörasin oma pilgu mehe poole.
“Arvan, et oleks kõige parem su vanaise mõisa minna, seal võib nii mõndagi olla.”
Mõisa?
“Ma ei saa võtit”
“Varasta”
“Mis ajast sina vanemate tagant näppamist soodustad?”
“Mis ajast sina vihavaenlastesse armud?”
“Väga naljakas”

Kogu nende kahe vestluse ajal oli mu pea ühelt isikult teisele pendeldanud ja nüüd käis see ümbriski ringi. Mulle aga ei antud just eriti aega pööritust lõpetada kuna Ramon alustas uuesti :

“Kuidas mamps ja paps teada saavad, et vaenu pole?”
“Räägi neile temast”
“Kellest?”
“Oma südamedaamist”

Mina muutusin näost punaseks ja tõmbusin millegi pärast Ramonist eemale, aga poisi reaktsioon oli pisuke erinev.
Ta viburtas Sebi nina ees rusikat, nägu sarlakpunane ja pööritas veel samal ajal silmi kah.

“Nad nülivad mu elusalt”
“Kust sa seda tead?”
“Sina ja see naine, sul tuleb meelde, et paps oleks su peaaegu maha lasknud”
“Aa... nojahh” Sebastian irvitas valuliselt ning ma tardusin õudusest. Kas neid tobedad legende võetakse siis tõesti nii tõsiselt, et nende nimel inimesi mõrvata? Ai caramba.
“Noh, siis soovitan teil salatseda ja kui ajaleht põletatud oma perele rääkida.”

Selle valikuga Ramon nõustus, ta tõmbas mu püsti ning juhtis uksest välja jättes Sebastiani veel elutuppa, mees tundus olevat mõttes.

“Kuhu nüüd?” pärisin kui olime majast väljas.
Ramon vaatas mind kuidagi kummaliselt, ta pilk leegitses ja samas oli seal tõsidust ja veel midagi , mida ma defineerida ei osanud. Oli see igatsus? Armastus ( yea right ) ? Nukrus? Või need kõik kokku? Äkki hoopis midagi muud? Ma pole just eriline küsimuse esitaja, eriti veel iseendale, aga see ajas mind siiski natuke segadusse.

Noormees naeratas ning vedas mind kättpidi edasi, veelgi äärelinna poole. Kuna linnakest kus me elame eriti suureks just nimetada ei saa polnud vaja kaugele kõmpida, et asulast väljas olla.

Kell oli umbes 10 kui me ühe väikese järve juurde jõudsime, kuna oli suvi polnud veel päris pime, aga jahe küll, ning puude varjud pikenesid iga minutiga. Kuidagi kõhe hakkas, ma polnud oma lapsepõlve pimedusekartusest ikka veel saja protsendiliselt üle saanud nii et hoidsin Ramoni lähedusse. Vihavaenlane või mitte, aga vähemalt on ta tugev ja suudaks mind kaitsta – ning püsti hoida – kui midagi juhtub või kui ma tasakaalu kaotan.

Tundub, et ramonit mu lähedus ei seganud, kui ta näo poole kiikasin olid ta suunurgad kergelt ülespoole kaardu, justkui naudiks ta mu lähedust.
Seisime temaga kõrvuti, pilgud tumedal järvel, see oli kaunis. Ramoni käsi leidis minu oma, mis varem lõdvana kõlkunud oli ja hoidis seda õrnalt. Naeratus millega ta mind õnnistas oli silmipimestav. Tundsin ennast vägagi lollilt, niimodi ühte suvalisse ajalehemüüjasse armuda. Ai ai Pätu, rohkem seda juhtuda ei tohi.
Toetasin ennast õrnalt vastu lähedal seisvat puutüve ja nautisin vaatepilti. Ales nüüd jõudis mulle kohale, et ma vist tõepoolest armastasin Ramonit. 1 päev ja juba on ta mulle nii kalliks saanud. Ma ikka oskan iseendale sitta keerata.

Ükshetk pöördus ta taas minu poole, näol kerge irve, mitte pahatahtlik aga kuidagi teistsugune ta tavalisest naeratusest. Surudes mind tugevamalt vastu puud astus ta mulle lähemale ja suudles mind.

See oli uskumatu, loomulikult olin ma ka varem kellegiga suudelnud – pudelimängus – aga see oli teistmoodi, see sulatas mu, ning paariks hetkeks oli mul tunne, nagu sulaksin sinna, ta käte vahele lihtsalt ära ja muutuksin vaid maas olevaks loiguks.

Seekord ma isegi tänasin seda ajalehte mis meid tuttavaks tegi.

Üürike õnnehetk.

----------------

Mis arvate siis ja kommenteerijatele varem kah tnx positiivsuse eest. Kirjavead tulevad sisse, mis teha.
Japp ma 100% 12 muide ning see ajalehekamm ingi naljakas tglt. Mis teha, vaatasin enne selle kirjutamist sõrmuste isandat ja mõte hakkas jooksma.

niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiihea. :) *paneks rohekem neid ii'si aga äi viitsi*
lihtsalt nii mõnusalt ja hästi kirjutatud ! (Y)
kirjutad siis ikka edasi ? (A)

Loomulikult kirjutan!
Aitäh muidu
Nagu mainisin siis 7 osa hiljemalt järgmine laupäev aga see juba tõesti maximum viivitusaeg.

Oh, mulle meeldis. Ootan edasi. :)

Ma tean, et see on ainult minu väärakuse viga, aga sul on igast selliseid pisikesi vigu, nagu..
"Nad nülivad mu elusalt"
Enne teisi jutumärke peaks koma olema. Aga need on nii väikesed vead ja ainult mina olen niii nõme, et neid välja toon, so totally ignore them.
Mdea, rohkem ei olegi nagu midagi..
Meeldis. (a) Uut.

Hea, meeldis. (:
Uut. (;

millal uuuus?. niihea.

Jube jama, et ei ole uut osa kirjutanud. Muidu mulle täiega meeldib.
Plaanid sa seda juttu jätkata ka???