Hide and Seek.. 3

Lühike aga hea.
Meeldis ja ikka edasi :)

*sniff* I like it. I really do.

Ei kommenteeri rohkem. Sa saad mu mõttest aru.

Uut osa palun. (A)

Audrey - See oligi rohkem selline sissejuhatav osa. Järgmised tulevad loodetavasti pikemad

WT - Sain pihta jap. Ja uut saab.. Millalgi.

Aaah, mulle nii meeldib, et see M suurem on kui teised tähed.
Ma vaatan video ära ja siis loen jutu ka läbi.

EDIT: Ümbriku äärt ja marki ei liimita eraldi, neil on liim juba taga olemas. Aa samas kui ta mingi pätt on, siis ta vast ei laku jah neid liimiribasid.
Vana see laps oli? Ses suhtes, et kui tema aju võtab alles paha tädi ja pähh, siis kindel, et ta kirjutada oskab? Aga mida mina ka väikestest lastest tean. Peale selle, et nad karjuvad, jooksevad ja on igat muud moodi vastikud. Ma olen kriitiline täna veits. Kuidagi lühike oli ka see osa. Tahaks juba mingit sündmust ja värki. Midagi häiris mind kui ma seda juttu lugesin, aga I can't put my finger on it. Äkki häiris hoopis see, et mu kohv sai otsa. Aga see selleks, iseenesest väga hea jutt. Samas selle alguse kohta on raske öelda, seda oli nii vähe.

UUUUUUUUUT osa! Aitäh!

Murtagh - Saabsaab uut.. Kunagi..

Annu - Mulle meeldib õudselt kui raamatutes nii on, sellepärast panin.
Ma tean, et ei liimita, aga DNA. Pätt on ettevaatlik. Ta kasutas isegi tüdruku enda liimipulka, mis tolle roosas pinalis oli ja mida ma ka jutus mainisin. Et kuidagi poe kaudu ei saaks tuvastada vms.
Ja see tüdruk on kuskil 4aastane. Mina oskasin neljaselt kirjutada. Ja lapsed mõtlevadki pealiskaudselt.
Lühike oli jap.. Suht siuke uitmõte, mille ma kirja panin.
Kui meelde tuleb, siis maini, mis häiris.
Ma nüüd siis.. Kirjutan.. Kunagi.


Üldiselt nii palju, et täna küll osa ei saa. Mul on paljupalju õppida ja üldiselt teha. (A)

Tean, et topelt ja tean ka, et ütlesin, et osa ei tule, aga mul oli vaba hetk ja mõtteid ka pisut.. Ma enam-vähem tean ette selle loo põhiliini, mida juhtub harva. Enamasti ma kirjutan nii, et mul pole õrna aimugi, mis järgmises osaski on. Aga selle jutuga on mul ideid. Tuli jälle pisut lühike osa, aga ma pean enne tegelased läbi mõtlema, kui ma hullult kirjutama saan hakata.
Ja ma tean, et viimasel poolel on koguaeg asesõnad. See on sellepärast, et sellele tüdrukule pole ma veel mõelnud ja naise nime ma lihtsalt ei avalikusta veel. Kirjavigu võib olla. Pole läbi lugenud seda osa. Mingeid ajuvabasid vigu võib ka täitsa leiduda. Ja arusaamatuks jääb kindlasti nii mõndagi. Faktid selguvad loo kestel.
Ma räägin liiga palju.
Enjoy!






Uksekella helin kajas läbi vaikse maja ning selle kõige noorem elanik lippas paljaste jalgade tatsudes trepist alla, maandudes vaibal, mille kaasabil ta mõnikümmend sentimeetrit edasi libises. Poisil olid endiselt seljas ta helesinised draakonitega pidžaamad ning mõned ta juuksesalgud rippusid sinakat tooni silmade ees, õõtsudes juuste omaniku kiirete sammude rütmis.

Uksekell helises veel korra ja ülemiselt korruselt kostus veel samme. Joey tõmbas ukse kiiresti lahti ja jäi pahuralt põrnitsema sinises rüüs vanemat meest, kelle käsi oli juba poolel teel uksenupuni, et veel rohkem lärmi tekitada. „Kas te teate ka, mis kell on?“ küsis poiss enda vanuse kohta ebaharilikul toonil, milles oli segu sunnitud viisakusest ja kõrgist üleolekust.

„Vähe?“ pakkus mees oma puhmas kulme kergitades, sirutades teise käe koos hunniku ajalehtedega poisi poole. Postiljoni pilk liikus lapse näo kohalt pisut kõrgemale ning tema silmis varasemalt peegeldunud lõbus helk asendus murega. „On kõik korras, proua Wind?“ küsis mees abitul toonil. Nutvate naistega polnud ta kunagi hästi hakkama saanud.. Kuigi too eksemplar siin ei olnud just pisarais.

„Joey, mine tuppa,“ lausus naine kätt poja õlale pannes, kuid langetas selle hetk hiljem, sest õlg kadus ta käe alt lausa ebainimlikul kiirusel. Selle asemel võttis Lauren hoopis ise posti vastu, vaevumata hunnikule ühtki lisapilku heitma. „Ei,“ sõnas naine lühidalt ja andis uksele kerge tõuke, mille tagajärjel see aeglaselt ent järjekindlalt uksepiidale lähenes kuni lõpuks vaikne klõpsatus ukse lõplikust sulgumisest märku andis.

Lauren heitis lehehunniku hooletu liigutusega esikukapile, märkamata ümbrikut, mis lehtede vahelt välja libises ja põrandale kukkus. „Jonathan, pane riidesse. Sa jääd kooli hiljaks,“ lausus naine hajameelselt. Kulus vaid hetk kuni nimetatu elutoa lävel seisis ja ema taolisel pilgul silmitses, mis näitas kui nõdrameelseks ta naist pidas. „Kell on kuus läbi kakskümmend seitse minutit,“ teatas Joey tähtsalt. „Vabanda nüüd mind. Käsna-Kalle on peal,“ lisas poiss ja kadus lävelt tagasi teleka ette.

Lauren ohkas ja kõndis kööki, et pojale enne kooli korralik hommikusöök valmistada.

- - -

Raske puituks avanes ning väike valguslaik paistis nurgas lamava tüdruku peale. „Tõuse ja sära,“ sõnas naine naeratades ja pani punast värvi kandiku räpasele kivipõrandale. Tüdrukutirts kergitas pisut pead ja pühkis käega üle pisaratriibulise põse, jättes sinna tahmased jäljed. Vaid mõne päevaga oli ta mõistnud, et emme ega issi ei tule teda siit paha tädi juurest ära viima ning see hirmutas last päris tublisti.

„Ma tõin sulle mannaputru. Su lemmikut,“ lausus naine endiselt naeratades ja astus sammukese tagasi, pöördudes, et uksest välja astuda. „Head isu,“ lisas ta veel ning lükkas raske ukse kinni. Tüdruk vaatas hetke põrandale asetatud kandikut, mille punane värvus hallikates toonides ruumis liigagi eredana mõjus. Lõpuks liikus ta neljakäpukil pisut lähemale ja vaatas kahtlevalt mummulises kausis olevat pudrukuhja, asudes mõne hetke pärast suure lusikaga toidukoguse kallale.

*sigh* Dude, that's amazing!
Ma ei kommenteeri pikalt, väsinud olen... ütlen et hea. Ja Jonathan on lahe.
Uut?

Oh ma olen nii lootusetu. Aga koolilõpp on ja kiire koguaeg ja.. Mul on pikk nv tulemas, siis kirjutan. Ja mul on uus osa valmis, aga ma pean selle läbi lugema, sest see tuli liiga segane.

Mingi triplepost juba, aga ei huvita. Veidike pikem osa ja samas pisut segasem ka. Need erinevad tegevused erinevate isikutega on enam-vähem samal ajal toimuvad.



Kasutades küünarnukki ja põlve, lükkas Toby ukse lahti ja tagurdas selg ees sealt sisse. „Must kohv, koorega kohv, espresso ja sinule tulikuum kakao,“ loetles mees laudadele ühesuguse embleemiga topse jagades, kinkides viimase joogi saajale võluva naeratuse ja tähendusrikka pilgu. Lisa ei teinud Toby naeratusest ja teiste lõbustatud ilmetest väljagi, olles liialt süvenenud arvutiekraanil olevasse infosse.

„Kuidas saab see võimalik olla, et naabrid midagi ei kuulnud ega näinud?“ arutles Craig tooli seljatoele nõjatudes, jalad laual puhkamas. „Rikaste rajoon, kõigil hiiglaslikud maatükid ja kõrged aiad,“ sõnas Lisa viimaks pilku ekraanilt eemaldades ja naeratas rahulolevalt, nähes kakaotopsi enda laual.“Seda enam..“ pomises Craig.

Vaid sekundi murdosa jooksul kadusid ta jalad laualt ja mees istus korralikult toolil. Tema eeskuju järgisid ka teised ning kõigi pilk pöördus sisse astunud keskealise mehe poole. „Rääkige,“ sõnas Flynn kolleegidele erilist tähelepanu pööramata, sammudes otsejoones suure ekraani poole.

„Maja läheduses oli röövimise hetkel vaid kaks inimest – lapsehoidja ja postiljon. Aegu võrreldes võiks arvata, et postiljon saabus röövimisega pea samal ajal, mis teeb temast peamise kahtlusaluse. Tal oli olemas ka maja võti ja mehel oli võimalus turvakood teada saada,“ rääkis Lisa mõlema isiku pilte ekraanile projekteerides ja tõusis püsti, sammudes bossi juurde. „Mida te siis ootate?“ küsis Flynn läbitungiva pilguga Lisat põrnitsedes ja sammus ruumist välja.

- - -

Tungivad koputused, mis juba valjude paukudena näima hakkasid, sundisid tugitoolis istuvat ja õlu joovat meest püsti tõusma ja esikusse loivama. Mehe sinist pluusi kaunistas suur ketšupiplekk, mis arvatavasti lõunasöögiks kaasa haaratud hamburgeri vahelt sinna maandunud oli. Ust lahti tõmmates tõusis ta üks käsi näo juurde, et lõuale valgunud õllenire sealt ära pühkida, kuid see ununes tal kohe kui ta pilk ristus läikiva ametimärgiga.

„Mina seda muruniidukit ei võtnud!“ lausus mees käsi tõstes, märgiks enda alla andmisest. Lisa turtsatas lõbusalt ja viis pilgu Craig'ile, kes silmi pööritades majja astus ja seal pingsalt ringi vaatas. „Me pole siin muruniiduki pärast, härra Connor,“ sõnas Lisa partnerile järgnedes ja pani märgi tagasi vöö vahele. „Aa.. Ma.. Ma tegin nalja,“ lausus mees närviliselt naerdes.

„Kas te tunnete seda tüdrukut?“ küsis Lisa põuetaskust fotot välja kougitsedes, sirutades käe pildiga mehe poole. „See on ju väike Abby,“ sõnas Connor naeratades, võttes pildi enda kätte. „Aga.. Mis teil temast?“ küsis mees tõsinedes. Lisa ja Craig vahetasid omavahel üksmeelse pilgu – kindlasti polnud tegu röövijaga.

- - -

„Ma tõin sulle lõunasöögi, Abigail,“ lausus naine oma tavapärasel mahedal häälel, mis küll umbse õhu tõttu pisut madalama tämbri omandanud oli. Tüdruk viis pilgu naisele ja seejärel tuttavale punasele kandikule ta käes, langetades siis uuesti silmad. „Söö nüüd,“ kostus uus käsklus ning kandik asetati oma kohale põrandal. „Millal emme tuleb?“ küsis Abby vaiksel ja pisut arglikul toonil. „Siis kui sa tubli tüdruk oled ja ilusti ootad,“ lubas naine naeratades.

Väljas kostus vaikset müristamist ja mõlemi pilgud pöördusid väikese akna poole, mis üpriski lae all asetses ja ainsana ruumi valgust heitis. Välk sähvatas üle taeva ja Abigail võpatas silmnähtavalt, tõmmates põlved kehale lähemale.

- - -

Lauren vaatas tumenevat taevast ja lisas veidi kiirust, et mitte vihma kätte jääda. Naine peatas auto kooli parklas ja vaatas kärsitul ilmel ringi, otsides mingitki märki rohelisest nokamütsist, mida Joey kunagi peast ei võtnud. Silmanurgast nägi ta sähvatust ja koos kõrvulukustava mürinaga algas ka tugev hoovihm, mis sekunditega kogu kooliõue läbimärjaks kastis. „Ära karda, kullake..“ pomises Lauren endamisi, pisarad taas silmi täitmas.

„Emme, miks sa nutad?“ küsis Joey ust avades, jäädes hoolimata vihmast siiski autost väljapoole seisma ja ema kohkunult jälgima. „Istu autosse, Jonathan. Sa saad läbimärjaks,“ sõnas Lauren nõrgalt naeratades ja pühkis pisarad. Poiss kuulas ema sõna ja istus oma kohale, pannes koolikoti enda jalge juurde, kuid küsiv pilk oli endiselt ta silmis. Naine käivitas sõnatult auto ja sõitis parklast minema, kojamehed silme ees liikumas.

„Sõida rutem,“ palus Joey ettepoole nõjatudes ja jälgis tumedat taevast. „Miks?“ küsis Lauren pilku hetkeks pojale viies. „Ja pane turvavöö peale,“ lisas naine kulmu kortsutades. Jonathan toetas selja uuesti seljatoele ja kinnitas ohke saatel turvavöö, vastates vaikse pominaga ema küsimusele: „Abby kardab ju äikest..“