Pealkirjal on jutuga seos, kuid seda jutus ei mainita.
________________
Pühkisin viimased pisarad, mis päikeseprillide varjust välja päikese kätte pärlendama kippusid ning astusin umbsesse bussi, jäädes algul seisma. Mu pilk liikus üle sõidukis oleva rahva - õnneks kedagi tuttavat silma ei torganud. Konduktor vaatas mu poole nii mitu korda, et ma hakkasin juba kahtlema, kas oli mul silmavärv laiali või miskit muud viga. Peale ilmselge. Kuid siis meenus mulle, et päikeseprillid varjasid endiselt mu silmi ja ripsmetu¹¹i polnud ma hommikul pealegi pannud. Ohates võtsin istet vabal kohal, lükates samal ajal prillid pealaele. Ma ei talu kuigi hästi seljaga sõidusuunas sõitmist, aga tol hetkel oli mul ükskõik. Ainus miinus oli see, et mulle tundus, justkui kogu bussitäis rahvast jõllitaks mind. Konduktor müüs agarasti pileteid ja möödus minust ükskõikselt. Ühe sekundi jooksul käis mu peast läbi mõte asi nii jätta - pole ju minu süü kui ta arvab, et ta mulle juba pileti müüs. "Vabandust," sõnasin ma siiski vaikselt ning naine vaatas minu poole. Nähes mu käes avatud rahakotti, mille ma vahepeal taskust välja olin õngitsenud, võttis ta oma väikese aparaadi kätte. "Keskväljak," sõnasin ma sama vaiksel toonil ja ulatasin täpse raha, saades vastu pileti, mis teise samasuguse juurde mu rahakotti rändas. Seda taskusse surudes meenutasin, kuidas ma lõunal esimese pileti sinna surusin, süda täis lootusi ja hinge närimas kahtlus. Mu kahtlused osutusid tõeks - liiga vara, et sellega hakkama saada.
Mu pilk liikus taas üle bussis oleva rahva, silmitsedes neid seekord tähelepanelikumalt. Olgugi, et sama tuimal ilmel. Päris minu lähedal istus noor ema oma 5-6 aastase tütrega, kes oma käed ema käsivarre ümber oli põiminud. Mälestused vallutasid mu mõistust ja ma vedasin pilgu edasi. Kahes pingireas istusid vanemad naised. Kujutasin neid ette nooremana, lõpetamas kooli, nägemas enda lapse esimesi samme ja kuulmas lapselapse esimest sõna. Buss peatus ning peale tulid naine ja mees oma väikese pojaga, kes kramplikult mänguautot enda käes pigistas, justkui kartes kallist lelu kaotada. Kujutasin ette mehe nägu, kui naine talle rasedusest teatas.. Mu pilk liikus edasi, kuid vali piiksatus ja liikuma hakanud bussi järsk peatumine sundisid mind reageerima. Mu pilk liikus üle noore pere, tehes kindlaks, et keegi neist polnud kogemata stop-nupu pihta läinud. Teisi reisijaid ma ei vaevunud vaatamagi - nemad istusid selleks liialt rahulikult oma kohal. Bussijuht porises midagi pahaselt ning ma muutusin kärsitumaks. Kujutasin ette, kuidas meid bussist välja aetakse ja asendusbuss kohale veetakse. Kujutasin ette, kuidas ma seda talle räägin ja võtsin juba taskust telefoni, et talle end saatvast ebaõnnest teada anda. Kuid buss hakkas liikuma ja ma surusin telefoni tagasi taskusse. Küll ma jõuan seda hiljem ka rääkida. Mu pilk liikus bussi kaugeimas otsas olevale noormehele, kelle pilk vahepeal minu suunas vilksatas. Ta lobises elavalt enda sõbrannaga. Või oli see tüdruksõber. Või õde. Pagan seda teab. Viisin pilgu aknast välja ja jälgisin loodust minu eest põgenemas. Veider.. Enne sõitsin ma loodusele järgi, nüüd taganes see minu eest. Noormees vaatas taas minu poole ja ma vaatasin meelega vastu, sundides teda pilku ära pöörama. Väike poiss oma isa süles põristas enda mänguautoga, sõites mööda konarlikku käsipuud. Lapse pilk peatus minul ja ma naeratasin esimest korda. Tema ema märkas meievahelist silmsidet ja naeratas samuti, olles nagu õnnelik, et tal nii armas laps oli. Minu pilk suundus taas aknast välja.
Lõpuks ajasin end järsu rapsatusega püsti ja astusin bussi etteotsa. Näoga sõidusuunas olemine tundus esialgu pisut harjumatu, kuid kaua ma selle üle mõtisklema ei pidanud, sest buss peatus. Harjumuspäraselt poetasin bussijuhile tänusõnad, saades vastuse hoopis konduktorilt. Ega ma sinuga ei rääkinud, mõtlesin pahaselt. Vähemalt siin sadas vihma. Vähemalt mu kodutaevas nuttis koos minuga. Kuigi minu pisarad olid poetatud.
Vajutasin kellanupule ja pääsesin trepikotta, sammudes rahulikult trepist üles. "Oli tore?" olid ema esimesed sõnad, kui ma esikusse maandusin ja ukse enda järel kinni lükkasin. Võtsin viimse jõu kokku, et naeratus näole manada ja ütlesin vastuseks entusiastliku: "Jaa!"
Hetk hiljem olin ma enda toas taas nutmas.
Pealkiri: Ruu. 
8/5/2010, 18:36
