Any moment, everything can change...

Tere! Ma olen siis uus siin... Ärge väga kriitilised mu vastu olge :) . Tegelikult ma tükk aega juba käisin siin lugemas, nüüd siis otsustasin konto teha ja ise kah midagi postitada...



Kell oli just kaksteist saanud, kui majast väljus musta, enda jaoks liiga suure dressipluusi ja blondide juustega tüdruk. Ta vaatas tänaval ringi ja pani kapuutsi pähe, enne kui hakkas kõndima tänava nurga poole. Sinna jõudes ta seisatas ning jäi kedagi ootama. Varsti hakkas pimedusest paistma teine tume kogu. Kui see lähemale jõudis võis eristada pruune poolpikki juukseid, tumedat jopet ja teksaseid. See oli poiss, kelle südame tüdruk kohe murrab...

"Sa helistasid, et ma ruttu tuleks Cat?" küsis poiss murelikult
Tüdruk noogutas ja tõmbas hinge "Mul on sulle halb uudis..."
"Misasi, räägi" poisi hääl reetis tema närvisoleku ja ta tammus jalalt jalale.
"Seda, et mu vanaema on haige, suremas ja-..." tüdruk pigistas silmad kinni, et mitte pisaraid silmi lasta. Parem on, kui ta jätab poisile mulje, et ta ei hooli... Kui ta silmad avas nägi ta, et poiss vaatab teda pingsalt. Cat jätkas "Ja me läheme tema juurde. Saksamaale." Ta nägi, et poiss hakkab midagi ütlema, kuid peatas ta "Oota. Mul on midagi veel öelda... Ma ei ole kaugsuhetes tugev ja ma kardan, et me ei jääks nagunii kokku... Ma usun, et meile mõlemale on parem, kui me oma suhte lõpetame..." tüdruk neelatas ja tundis, et ta ei suuda enam kauem pisaraid tagasi hoida. Ta ei julgenud poisile otsa vaadata, kuid seda polud vajagi. Ta sai hääletoonist aru, milline poisi pilk võis olla "Nii et sa jätad mu maha!?"
"Jah..." nüüd tõstis tüdruk pilgu ja kahetses seda koheselt kui nägi seda valu, mis poisi silmades oli. Poiss jätkas "Lihtsalt niisama jätad mu maha!? Nagu te ei tuleks sealt kunagi tagasi? Nagu me ei elaks maailmas, kus on lennukid ja internet. Kurat küll!" tema hääles oli viha ja pinge ning ta lõi rusikatega tugevalt vastu planku. "Kurat!"
Tüdruk võpatas kui poiss lõi. Ta teadis, et nii võib juhtuda, kuid ometigi ta oli lootnud, et poiss ei tee endale haiget. Ta nägi kuidas poiss toetas pea vastu planku ja ta nägi pisaraid mis poisi silmades olid... Tüdruk sosistas veel "Andesta, palun" enne kui pöördus minekule, et varjata kibedaid pisaraid, mis tema silmanurkadesse tekkinud olid... Vastust ta ei saanud...
Ta kõndis justkui pilkases pimeduses koju, enda tuppa ja heitis pikali. Viimane asi millele ta mõtles, oli see, et homme varahommikul lahkuvad nad esimese lennuga Saksamaale, et enam mitte kunagi tagasi tulla...

Hommikul kui ta ärkas oli kell 4.15. Tüdruk haigutas ja talle meenus eelmine öö. Midagi tema sees tõmbus valust krampi, kuid ta sisendas endale. Ma saan üle, ma tean et saan. Alla minnes, tegi ta ema juba süüa. "Kus isa on?" tundis Cat huvi.
"Üleval, magab veel. Tema ju tuleb meile alles homme järgi."
"Ahjaa..." lausus tüdruk mõtlikult. Selle oli ta hoopis ära unustanud.
"Ole hea laps, mine ärata Matt üles, mul saab kohe söök valmis." lausus ta ema talle naeratades.
"Matt tapab mu ära, kui ma tema tuppa julgen minna." irvitas Cat ja tõusis püsti. trepist üles minnes, keeras ta vasakule, kus koridori lõpus oli uks, millel seisis "Mitte siseneda ilma loata. Keelust üleastumisel ootab teid karistus."
Cat irvitas ja astus tuppa. Matt oli eelmine päev asjad kokku pakkinud ja tuba tundus nüüd nii tühi, ilma oma tavapärase kolata.
"Ou Matt kuule. Kell on pool 5. Ema käskis sööma tulla." ütles Cat üsna valjul häälel. Tema poole lendas padi, millele järgnes ka lause "Mine ära ja lase mu magada!!"
Cat naeris ja viskas padja tagasi "Hull oled w? Ema lööb mu maha. davai, aja ennast nüüd üles ja tule sööma. Kui sa 5 minuti pärast all ei ole, siis tulen külma veega."
Teki alt ilmus blond pea ja Matt ütles "Okei, okei. Anna mulle siis 5 minutit ja nüüd tõmba lesta, ma tahan riidesse panna!"
Cat naeris jälle "Oi kas Matt häbeneb väikest õde w? Ou sou bääd" Tüdruk tõmbas ukse kinni täpselt hetkel kui tema suunas lendas teine padi. Ta kõndis tagasi alla ja istus lauda. "Matt lubas 5 minuti pärast tulla"
Ema noogutas ja tõstis Cat'i taldrikusse muna. "Ülejäänud võta ise. Kohvi on laua peal. Ma lähen pakin viimased asjad veel kokku."
Cat noogutas ja tõusis püsti, et kohvi võtta. Ta kuulis, kuidas ema trepi peal Matt'ile lausus, et too juuksed ära kammiks ja muigas. Kui ta kohvi hakkas laua peale panema, ilmus ka tema suur vend kööki. Cat pidi naerukrambid saama. "kas sa täna peeglisse kah vaadanud oled?"
Matt haigutas ja raputas pead
"Näha on jah" naeris Cat edasi.
Poiss tõstis endale kah süüa ja lausus siis "Kuidas eile läks?"
Tüdruk tõsines "Halvasti... Ma ei taha sellele mõelda enam..."
Matt noogutas "Seda ma arvasingi, et halvasti. Aga okei, teemavahetus. kaua meil minekuni aega on?"
Tüdruk vaatas kella "Hmm.. Täpselt 10 minutit."
"MISASJA!? Mul on veel 150 asja teha. Näeme hiljem." Matt jõi veel paar lonksu oma kohvist ja kugistas võileiva alla, enne kui oma tuppa tormas. Cat muigas ja tänas õnne, et ta oli oma asjad korralikult ära pakkinud. 10 minutit hiljem istusid nad autosse ning siis lennukisse. Hetkel kui lennuk õhku tõusis tundis Cat ühekorraga nii rõõmu kui ka kurbust. Vastu uuele elule mõtles tüdruk...

No kohe üldse mitte ei meeldi, et see tüdruk ja poiss lahku läksid. :/
Aga noh, juhtub.
Oootan uut!
Btw, sa kirjutasid kuskil "pinksalt" tglt on see "pingsalt". Pinges -> pingsalt.

Padjanägu, aitäh, tore kui meeldib :)
Nasicc, see lahkuminek oli väga vajalik .
Aga aitäh paranduse eest. Ma enne postitamist tegelikult mõtlesin pikalt selle üle, kuidas õige on ja siis ikka kirjutasin valesti xD

Ma arvan, et see oli vajalik, sest ta leiab endale Saksamaalt uue kuti? Right?
Aga mulle ka väga meeldib. (HH)
UUT

No aga siis pole mingit ülessulatavat everlasting ja unbreakable armastust juuu.
Kuigi see tuleb arvatavasti uue kutiga... kuid siiski. Mulle hakkas see tema nüüd juba endine selle kahe lõigu põhjal meeldima.

Hea jutt :) Uut!

huuuuut phalun.

Mulle meeldib,kuigi lahkuminek, (N)
Enivei,uut,ruttu

@ kellyx12, täpselt
@ nasicc, tuleb tuleb Oeh xD Temast ei olnudki ju üldse eriti juttu
Ja aitähh teistele kah



Cat tundis sees mingit imelikku tunnet, kui lennukirattad maad puudutasid. Lõpuks ometi Saksamaal... Tüdrukul oli lennates pisut paha hakanud ja temale ei olnud see sõit just eriti meelepärane, erinevalt Matt'ist, kes oli vaimustuses... Lennukist väljudes küsis tüdruk emalt "Ja kuhu nüüd? Millega me edasi saame?"
"Isa tuleb meile siia vastu" vastas Cassandra. "Lähme võtame kõik nüüd oma pagasi ja katsume teie vanaisa üles leida" noor naine kiirustas edasi ja Cat jooksis talle järgi.
"Oota! Kuidas ta sai vanaema üksinda jätta?"
"Üks meie perekonnatuttav on seal, koos oma lastega." vastas Cass kiirest kõndimisest veidi hingeldades.
"Nojah, aga ikkagi" protesteeris Cat edasi
"Mis ikkagi? Ja üleüldse, kuhu sa oma venna panid?" küsis ema kärsitult.
"Ee...," Cat vaatas ringi "Kui nüüd aus olla, siis mul pole-..." tüdruku jutt lõigati läbi kuna Matt ilmus nende juurde
"Siin ma olen. Leidsin vanaisa üles. Ta ootab meid sealpool."
Cassandra noogutas ja andis lastele nende kohvrid, neid samal ajal edasi lükates. Nad kõndisid kiirel sammul vanema mehe poole, Cat viskas oma kohvrid autosse ja kallistas meest "Tsau vanaisa"
Mees naeris ja vastas "No tere-tere. Ja kui suureks sa meil oled kasvanud” Cat vaid naeratas vastuseks ning istus sõidukisse. Peagi hakkas sõit mööda linnatänavaid. Matt tegeles vaikselt sõnumite toksimisega ning ema ning vanaisa rääkisid omavahel. Cat vaatas aknast välja. Tüdruk oli küll teist korda elus Saksamaal, kuid ta oli varem sellest maast palju uurinud. Ka saksa keelt rääkis ta perfektselt, ilma aksendita. Kruusa ragisedes keerasid nad sissesõiduteele, kena valge maja hoovi. Cassandra ja vanaisa kõndisid ikka veel vesteldes majja. Matt ja Cat võtsid kohvrid ning järgnesid neile. Vanaisa näitas lastele nende tubade asukoha. Seejärel läksid nad vanaema vaatama. Cassandra tormas koheselt oma ema kallistama, Cat jäi aga pisut eemale esialgu. Asi oli lihtsalt selles, et Cat nägi oma vanaema esimest korda elus... Eelmine kord oli naine olnud sanatooriumis...

Siit edasi on jutustajaks Cat ise :)

Kui esimesed tervitused olid antud, läksime oma tubadesse. Esimese asjana märkasin oma toast avanevat vaadet. Nimelt üle tee oli park... Ma jõudsin toas olla täpselt 20 minutit, siis viskas mul üle ja läksin venda tüütama.
"Ou, Matt. Tule välja!?" hüüdsin, vaadates poisi ukse pealt sisse. Ta oli voodi peal pikali ja mässas läppariga. Minu küsimuse peale tõstis ta pilgu.
"Mis teeme seal?" küsis ta haigutades vastu.
"No ma ei tea... Uurime ümbrust. Üle tee on park..."
"Kuule, ma helistan kui ma tulla viitsin."
Einojah, fain. Tegelikult mul suht savi, kas vend tuleb või ei, lihtsalt ma arvan, et mul hakkab igav seal istudes üksinda... Nujah. Kõndisin siis parki ja istusin pingi peale maha. Minu tähelepanu köitis üks pruunide poolpikkade juustega kutt, kes jalutas parasjagu meie kõrvalmaja uksest välja. Deem, kui siin kõik meessoost isikud nii kenad on, siis võib elu ju lausa ilus olla. Samas meenus mulle Kris ning mu naeratus hääbus. Jälgisin oma naabrit, nagu ma oletasin, tükk aega, kuni ta lõpuks võttis suuna minu poole. Hetkeks olin ma kahevahel, kas jalutada minema või mitte, kuid mõtlemine võttis liiga kaua. Ta jõudis minuni.
"Hei" tervitas ta, jäädes mu kõrvale seisma
"Ee... Tsau jah." laususin vastuseks.
"Mis teed siin nii üksi?"
"Ma. Hmm... Olen suht nagu uus siin... Peangi üksi olema..."
Poiss mõõtis mind hetkeks pilguga ning sõnas siis "Kuulsin jah, et meil pidi kooli mingi uus tüdruk tulema kümnendasse... Sa oled siis mu paralleelis. Mina olen Markus, meeldiv tutvuda."
Wtf? Siin liiguvad uudised eriti kiiresti... Ma ei hakanud seda talle ütlema, vaid vastasin hoopis "Mnjah. Mina olen Cat..."
Momendiks oli vaikus, siis sõnas Markus "Kuule, kui tuttavaks tahad saada kellegagi, siis võid õhtul meiega välja tulla. Ma ajaks hea meelega sinuga veel juttu, aga mu vend tuleb kohe töölt ning me pidime poodi minema..."
Tal on vend ka? Lahe. "Ei, muidugi ma olen nõus. Mis kell ja kus kokku saada?"
"Tule minu maja ette kella üheksaks." vastas tüüp ning kõndis minema. Ma kehitasin õlgu ning kõndisin samuti kodu poole. Silmanurgast nägin punast BMW'd, mis peatus Markuse kõrval ning kuhu poiss sisse istus. Vaikselt läksin uksest sisse ning oma tuppa. Peaks netti vaatama? Ei viitsi... Lähen mängin... Võtsin seljakotist oma läpaka ja süvenesin U2'te. Kurat, ma unustasin vaadata, mis värvi silmad tal olid...



Mnjah. Mul algused ongi tavaliselt igavad... xD

Uuuuut

Väga hea jutt,mulle tundub et see nagu erineks teistest juttudest,vägagi. Teistel on alati mingisugune seos,aga see oleks nagu ainulaadne.
Enivei,2 venda,mulle meeldib

Paluks uut?

Ega ma eriti tihti vist uusi osi ei pane... Kool häirib seda veits...


Kui ma jälle kella vaatasin, näitas see pool üheksa. Mängides läheb aeg kiiresti. Avasin esimese ettejuhtuva kohvri ning leidsin sealt enam-vähem talutavad teksad ning musta pluusi. Kolmandat kotti läbi otsides avastasin ka juukseharja. Kergelt tõmbasin harjaga mõned korrad juustest läbi ning lippasin siis alla. "Heips! Ma lähen välja" karjusin oma suurele vennale ja kõndisin välja. Markuse maja juurde jõudes märkasin ta vanemat venda, nagu ma oletasin, kes just minema sõitis. Varsti peale seda tuli ka Markus.
"Hei" tervitas ta mind rõõmsalt.
"Tsau jah"
"Kuule, oskad öelda, kumbale poole Tyler läks?"
"Tyler?" Who the hell is that.
"Noh see punane bemm."
"Aaa.. Ee... Ma ei pannud tähele. See oli su vend?"
"Täpselt."
Veidi aega kõndisime vaikides. Siis küsisin Markuselt "Kes seal siis on, kuhu iganes me ka ei läheks?"
Poiss muigas kergelt ning vastas "Minu tüdruk Liz, Lily, tema kutt Riley, Melanie, Kevin... Rohkem vist täna polegi."
Ma noogutasin kergelt ning vaikisin momendiks. Hakkasin juba peaaegu midagi ütlema, kuid Markus katkestad mind. "Näe, seal nad ongi..."
Tundsin kuidas hetkega närv sisse tuli ja ma paanitsesin korraks kergelt. Mnjah... Ütleme nii et ma pole kunagi võõrastega suhtlemises eriti hea olnud. Markus kõndis sujuvalt ühe heleda peaga tüdruku juurde ning libistas käe ümber tema.
"Okei, saage nüüd tuttavaks, tema on Cat. Ta just kolis siia ning ta hakkab meie koolis käima. Hmm... Kui ma nüüd ei eksi, siis lausa sinuga ühes klassis Mel?" Poiss pööras pilgu naeratava mustade juustega tüdruku poole, kes noogutas.
Siis vaatasid nad kõik uuesti mind. Markus naeratas. "Okei, alustame siis siit. Tema on Liz." Ta vaatas õrnalt enda kõrval seisva tüdruku poole, kes omakorda vaatas mind sõbralikult ja tervitas.
"Need kaks seal eemal, kes ee..." Markus vaatas norivalt paarikese poole "Pargipingil amelevad on Lily ja Riley. Mel'i sa juba nägid. Ja see lõng on Kevin."
Nad kõik tervitasid mind ning seejärel küsisid Lily ja Riley, kes olid kah meieni jõudnud, et mida me edasi võiks teha.
"Hängime, nagu alati. Lihtsalt.Mis ei hõlma amelemist avalikus kohas pargipingil." vastas neile naerdes Mel.
"Aga näitaks Cat'ile äkki linna?" pani seni vaikinud Kevin ette.
"Davai. Miks me kohe selle peale ei tulnud?" olid teised koheselt nõus. Kusjuures mulle ei jäetus mingit sõnaõigust. Mitte, et ma vaielda oleks tahtnud...

Kui me olime juba umbes 3 tundi jalutanud ning selle aja sees koju saatnud nii Mel'i, Kevini kui ka Lily, lähenesime me Riley ja Lizi majale. Nad on naabrid nagu ma aru sain. Kerge hüvastijätt, mis mõndade puhul vältas umbes no nii... 20 minutit? Ja olimegi meie Markusega jälle kahekesi. Mis kõige hullem, me olime kodust umbes tunni tee kaugusel... Noh, kui jala minna. Jap... See linn on suur. Mnjah, igatahes tuli Markusele hullumeelne idee oma vend järgi kutsuda. Ma küll nende telefonikõnet ei kuulnud, aga kui poiss tagasi tuli, siis ta ütles, et Tyler tuleb järgi. Kusjuures. Tüüp pidi vist suht läheduses olema, kuna ta jõudis 10 minutiga kohale. No okei, 9 ja poole, kui täpne olla... Igatahes. Istusime autosse ja mul pole siiani õrna aimugi, mis värvi on nii Tyleri kui ka Markuse silmad, kuna Markuse omi ma unustasin vaadata ja Tyleril olid päikeseprillid ees... Deem . Nad viskasid mu maja ette ära, kus ma muidugi küsisin Markuse msn'i ning juba ma olingi autost väljas, vaatamas, kuidas Tyler pargib järgmise maja ette. Oeh... I really liked that night. Minu pool igatahes vist magati juba. Vennas ma nii kindel poleks, aga vanemate toa juures oli vaikus. Mina igatahes istusin arvuti taha...

Uut :)

... kus oldi mind MSNi lisatud.
Ei, tegelikult päris hea. (Y)
Aga natukene kitsi olid lõpus lõikudega jälle.
Kuid ootan uut. (;

Ärkasin väljast kostva müra peale. Ma olin vist arvuti taha magama jäänud. Hmm... Kummaline. Väga kummaline. Kõndisin vaikselt akna juurde ja piilusin aknast välja. Naabrite maja ees seisis must Mercedes, millel olid tumendatud aknad. Selle kõrval oli Tyleri punane BMW, millel, nagu ma märkasin olid samuti tumendatud aknad. Mercedesest natuke eemal seisis keegi tundmatu mustade poolpikkade juustega tüüp. Hmm... Armas. Oot. Ma ei tohi nii mõelda, ma läksin alles oma kutist lahku. Kuulsin kuidas kõrvalmaja välisuks paugatas ja Teine tumedate, kuid seekord lühemate, juustega kutt Bemmini kõndis. See oli Tyler. See pikkade juustega tüüp astus Mercedesesse, mis kummide vilinal minema kihutas. Peagi järgnes sellele ka BMW.
Ma ohkasin ja lootsin, et kujutasin ainult ette, et Tyler vaatas enne autosse sisenemist täpselt minu akna poole. Parem oleks kui kõrvalmajas elav, üliseksikas kutt ei arvaks, et ma olen maniakaalne jälitaja ja nuhkija... Huvitav mida Markus teeb... Vahetasin kiiresti riided, käisin pesus ja läksin allakorrusele sööma. Ema askeldas köögis ja tegi vist, nagu ma lõhna järgi otsustasin pannkooke.
"Tsau emps" tervitasin teda rõõmsalt
"No tere hommikust. Pannkooki soovid?"
"Hetkel mitte. Aga ehk saad veidi raha anda. Käiksin pärast kusagilt poest läbi"
"No natuke ikka saab."
Tänasin ja võtsin emalt raha vastu. Wow, see oli lihtne. Tavaliselt ta ikka tahab, et ma sööks ka... Kummaline hommik. Panin esikus jope selga ja astusin välja. Hetkeks kõhklesin Markuse ukse taha mineku suhtes, kuid siis viskasin kõhklused peast. Koputasin uksele ning kuulsin, kuidas keegi trepist alla tuli. Varsti avas mulle ukse umbes keskeas blond naine.
"Oi, tere!" tervitas ta ülevoolavalt "Sa oled vist meie uus naabritüdruk jah?"
"Jep. Minu nimi on Cat, meeldiv tutvuda proua...?"
"Oh, kutsu mind Sarahiks."
"Tere Sarah" laususin naeratades "Kas Markus on kodus?"
Naine naeratas vastu ja sõnas "Ikka, ma kohe kutsun ta."
Mõne hetke pärast oli ta trepist üles kadunud. Niipalju kui ma maja nägin tundus see täitsa kena koht olevat. Sarah tuleb, ta tundub täitsa tore inimene olevat.
"Markus tuleb mõne hetke pärast. Astud äkki sisse? Ma ise vabandan, pean varsti tööl olema ja aeg minna." ütles Sarah ja kiirustas uksest välja. "Oli rõõm sind näha, Cat. Olge siis toredad!" hüüdis ta veel ja juba ta oligi kadunud. Õnneks ei pidanud m kaua ootama, kuna varsti tuligi Markus.
"Tsau Cat! Toas hakkas igav?"
Noogutasin ja nägin kuidas poiss naeratas.
"Nojah, Liz on täna vanavanemate juures ja üleüldse on kõik kusagil ära, nii et ma tean, mida sa tunned."
Rääkides olime väljunud uksest ja kõndisime mööda tänavat edasi, suunas, kus ma polnud veel käinud. Lobisesime veidi niisama tühjast tähjast, kui ma lõpuks võtsin südame rindu ja laususin
"Tyler sõidab päris hästi"
"Miks sa nii arvad?"
Hmm ta tõmbus pingesse... Huvitav miks? "Nägin täna hommikul, kuidas ta ühe sõbraga minema sõitis"
Markus vaatas mulle otsa ja tema silmadesse ilmus imelik hoiatav pilk.
"Cat kuule. Tee mis sa teed, aga hoia mu vennast eemale."
Ma vaatasin talle jahmunult otsa ja ma vist nägin välja nii kummaline, et poiss puhkes naerma.
"Ei, asi pole selles, et sul midagi viga oleks. Või, et ma leiaks, et sa pole mu vennale sobiv. Lihtsalt." siinkohal muutus jälle midagi poisi ilmes. "Ta on ohtlik Cat. Ta on... Teistsugune."



Jaaa.... Võite kolm korda arvata, mis suunas see jutt läheb. Vihje: Ma olen täielik Videviku fänn Aga jah... Tegelikult pean üldse mõtlema, kas jätkan või mitte seda... Aga siin siis uus osa :) Üle pika aja...

ma poleksküll arvanud, et see jutt sellise pöörde võtab... arvasin , et selle kuti vend on lihtsalt mingi ' bad guy ' ..
igaathes, meeldib

Wtf? Teistsugune??? Nagu... Homo w? Oli vaid üks mõtetest, mis mu peast läbi käisid peale Markuse lauset. Mõnda aega kõndisime vaikides, siis küsisin
"Ee... kuule, kuhu me läheme?"
Markus vaatas veidi eemalolevalt mulle otsa ja vastas
"Ma ei tea. Kuhu sa minna sooviksid?"
Muigasin "Mina elan siin teist päeva, ehk soovitad midagi parem ise?"
Nüüd tekkis ka Markuse silmadesse ja suule naeratus
"Räägi, milline see koht oli kus sa ennem elasid?"
Mõtlesin veidike. See koht... Kas ma üldse tahan sellest rääkida? Rääkida kõigest sellest, mis mul oli... Kutt, sõbrad... Kõik need mälestused... Ohkasin ja alustasin
"Meeletult ilus... Ma elasin maal, meil oli mets ja talu. Isegi paar lehma ja minu hobune..." Seda öeldes tundsin silmasnurgas paari pisarat "Ta nimi oli Sharon. Lehmade nimesid kah tahad teada? Ei, okei. Me käisime Sharoniga metsas ratsutamas tavaliselt. Ja sa ei kujuta ette kui lahe mets see oli. Kui sinna sisenesid, tundsid, et oled nagu teises maailmas... Ja natuke kaugemal oli meri... Oeh... Meri... See oli ilus koht. Nagu minu enda väike erarand..." Jäin vait.
Markus ootas veidike.
"Sulle meeldib mere ääres"
Noogutasin vastuseks. Poiss vaatas mind veidi aega uurivalt ning võttis siis telefoni. Vaatasin teda uurivalt, kuid ei küsinud midagi igaksjuhuks. Kuti telefonikõne oli selline
"Tsau, lähme randa"
"..."
"Naabritüdrukuga"
"..."
"Jah, see kes minuga eile kah oli."
"..."
Siinkohal Markus ohkas.
"Okei, kui sa just pead... Näeme siis."
Peale kõne lõppu vaatas ta mulle naeratades otsa.
"Me sõidame randa"
"Misasja? Kellega? Millega?"
"Jap. Randa." Poisi silmadesse tekkis hoiatav helk "Tyleriga ja ta sõbraga... Ja Bemmiga."
No ma ei tea... Kõigepealt ütleb, et ära suhtle Tyleriga ja siis kutsub enda venna meiega randa. Hea mees. Loomulikult seda ma ei öelnud talle, vaid hoopis noogutasin rõõmsalt.
"Väga positiivne."
Kõndisime natuke niisama lobisedes edasi kui äkki peatus meie kõrval punane BMW. Roolis oli Tyler, kes kandis jälle päikeseprille. Ma ei saa aru. Mis ta ei kannata päikest w? Ja kõrvalistmel oli nagu ma aru sain, see sama tüüp, kes oli hommikul nende maja ees oodanud.


Väike vahepala... Tegelikult ma lihtsalt ei jõua hetkel rohkem kirjutada. Kiire hakkas

Üüülipalju meeldib see jutt! :)

Ma tahan juba uut osa! kuna saab?

Jess, mul on üks lugeja Vähemalt annad sa põhjust tihedamini kirjutama hakata



Ma piidlesin veidi aega kõrvalistmel olevat kutti, kui too äkki ümber keeras ja mulle otsa vaatas. Või nii ma vähemalt arvan, kuna ta tundus minu poole vaatavat...
"Tere. Minu nimi on Balthazar. Võid mind Balt'iks hüüda..."
Niih. Ma tahaks näha ema, kes paneb oma lapsele nimeks Balthazar... mõtlesin, enne kui noogutasin ning vastasin
"Mina olen Cat..."
Markus vist aimas mu mõtteid, kuna ta irvitas kuuldavalt ja sõnas
"Balt'i nimi on tegelikult Erki. Talle lihtsalt ei meeldi see..."
Erki... See oleks nagu eesti nimi...
"Hei kuule. Balt. Kus sa sündinud oled?" küsisin äkitselt
"Eestis, mis siis?" vastas too
"Eestis???" Ma kujutan ette, et mu näol võis olla väga imelik ilme, kuna Markus pursks naerma, Balt vaatas mind muiates ning nagu mulle tundus, vaatas isegi Tyler tahavaatepeeglisse. Great, linna kõige lahedam kutt arvab, et mul on foobia Eesti vastu... Ei oot, mismõttes linna kõige lahedam? Kas mind ei hoiatatud eemale temast hoidma? Ohjah. Ma vist peaks oma mõtteid taltsutama...
"Einoh. Ma elasin enne siia kolimist Eestis mõnda aega... Mu isa on eestlane." selgitasin enda reageeringut.
Balt noogutas ja pööras ennast tagasi otse ette vaatama. Nad vahetasid vist Tyleriga mõned pilgud, kuna too küsis mult oma sügava hääletooniga Jah, tal on vapustavalt köitev hääl.
"Kus sa elasid, Cat?"
"Saaremaal"
Poiss noogutas ja jätkas autosõitu. Mingi aja pärast võtsin ma südame rindu ja küsisin
"Vanad te olete muidu?"
Aga vot selleks ma valmis ei olnud, mis peale mu küsimust juhtus. Mõlemad ees istuvad kutid pahvatasid naerma. Nagu konkreetselt: wtf?
Lõpuks rahunesid nad maha ja Tyler vastas
"Mina olen 22 ja Balt on 20"
Otsustasin järgida tema ükskõikset suhtumist minu vastustesse ning noogutasin vaid. Pöörates pilgu Markuse poole, nägin tema silmis jällegi seda hoiatavat alatooni. No ma ei saa aru kui mulle selgitada ei kavatseta, siis ma pean ju ise asja välja uurima... mõtlesin trotslikult.
Aga lõpuks jõudsime me randa kohale. Kobisime siis kõik autost välja ning ma jäin ümbrust jõllitama. See oli imeilus. Mõnes mõttes meenutas see mulle mu lapsepõlve. Tuul lennutas õrnalt mu juukseid ning lained kohisesid nii kutsuvalt. Kahju ainult, et päikest ei olnud... Kõndisin aeglaselt veepiirini ning tundsin pisaraid silmi tulemas... God how I miss Sharon... Võtsin jalanõud ära ja astusin vette, see oli mõnus. Ma olin nii mullis, et ei märganud, et kolm poissi ei olnud mulle järgnenud. Kui seda lõpuks tähele panin, kõndisin nende juurde tagasi ja jäin seisma. Tyler oli esimest korda minu nähes päikeseprillid ära võtnud. Ma ei tea, mis mulle mõjus, aga ma lihtsalt jäin tema silmadesse vaatama. Need olid pruunid. Sellised sügavpruunid, halli põhjaga. Kuna ta vaatas valguse poole, mängisid tema silmades kuldpruunid ja sügavpruunid toonid. See oli lummav... Ja loomulikult ei pööranud ka tema pilku. Ma olin peaaegu pahane Markuse peale, kes köhatas ja sellega meie tähelepanu köitis. Vaatasin hetkeks Balt'i poole, kes silmitses mind uudishimulikult ja muigas. Ma vist punastasin juuksejuurteni. Kurat küll... Ma ei armu oma sõbra venda, kelle eest mind on hoiatatud... Ma ei tohi. Ta ei meeldi mulle! Ei tohi meeldida.
Vahepeal oli Markus oma vennaga vestlust arendanud ja nüüd küsis poiss minult
"Kas sa Liz'i juurde viitsid minna. Ta vanavanemad elavad üsna siin lähedal."
Noogutasin ning järgnesin sõnatult kahele vanemale kutile, kes olid juba autosse istunud...



Hästi läheb, siis saab täna veel ühe osa

Ma armastan seda juttu :) Ja uusi osasid tahaks kiiremini. (Jube kannatamatu olen!)