Sain sooja soovituse normaalseks hakata.(2)

21.04.09(1. osa)

Umm, tere päevik?! Okei, see kõlas lamedalt... Äkki tsau? Okei, sobib...
Tsau päevik!
Esiteks tahtsin ma teada anda sulle mu armas Päevik, et ma võin sinuga rääkides(?!) palju vigu teha... Viimane päevik mida ma pidasin oli 7 aastat tagasi ja see koosnes barbidest; mida nad kandsid, mida nad tegid, mis nende nimed olid või kui palju neil lapsi oli. Jah tean, hale. Aga mida sa ikka 8 aastaselt põnnilt ootad? Et ta kirjutaks kuidas ta Viru keskuses chillib või kuidas ta poistega sebib? Kahjuks(või õnneks) pead sa pettuma, sest päris selline ma ei olnud.

Hetkel olen ma 15. Kahjuks.. Võiks nagu 18 täis olla, siis saaks suitsu ja jooke ise kätte mitte ei peaks kuskilt sebima. Mitte, et ma kõva joomamees(naine tegelikult) oleks, aga vahest kui tuju sitt või masenduse pilved pea kohal tahaks ikka midagi teha. Või siis lihtsalt sõpradega väljas olles ja lõbutsedes. See ka ju variant... Aga peab tunnistama, et ega see nii raske ei olegi. Jookide ja suitsude sebimine ma mõtlen. Mul on tutvusi.

Sorry, ma lihtsalt pean mainima, et sinuga "rääkimine" on kahtlane. Loodan, et sa ei pahanda! Kas ma pean sulle ennast kirjeldama? Vist jah, silmi sul ju ei ole. VÕI ON?! Igastahes, ma olen 15. Minu sünnipäev on 11. juulil. Mul on sinised silmad ning pruunid poolde selga ulatuvad juuksed. Keha ehitus on sale ja nahk on pruun. Väga pruun. Aga jah, neegrid peavadki ju pruunid olema või mis? Tegelikult ma ei ole neeger ja mu nahk on mõnusalt pruun. Nagu ma oleks koguaeg päevitunud noh...Mitte punaseks päevitunud, pruuniks siiski. Ja, emm, kui minu puhul detailidesse laskuda, siis on mu paremal jalal arm, sest kui ma olin mingi 10. aastane, siis tuli mulle chihuahua kallale.

Hale, ma tean. Aga minu õigustuseks; tal olid teravad hambad! Ma avastasin, et ma ei ole teile oma perekonnast rääkinud(sealjuures ka oma nime maininud). Niisiis, minu nimi on Liisi Kask. Mul on ema Ene Kask ja isa Jüri kask. Ema on mul 41 aastat vana ja isa 43. Emal on väike, kuid edukas kohvik ning isal on oma firma. Seega rahaline seis on meil hea ja vaesed me ei ole. Kuigi me saaksime luksust, erakoole ja muud sellist endale lubada elame me ikka nagu tavalised inimesed. Mind on õpetatud, et rahaga ma ei larista ja seda ma ka ei tee. Me elame 4 toalises korteris. Üks minu tuba, üks ema-isa tuba, suur- ehk telekatuba ning külalistetuba.

Emm, nüüd kallis Päevik ma peaksin vist sulle ''rääkima'' oma päevast.

Kell kümme läbi kaks minutit hommikul helises mu telefon. Helistajaks oli Emma. Minu parim sõbranna. Haigutasin, ringutasin ning vastasin siis kõnele. "Jaa?" küsisin ma nagu mul alati harjumus oli. "Mina võitsin!" räuskas ta telefoni. " Mida asja sa ajad?!" küsisin mina ja üritasin meenutada, kas me eile sõlmisime mingi kihlveo, lubaduse, võistluse või mis iganes asja. " Mäletad küll, kui sa mulle kell 10 ei helista, siis sa järelikult magad ja mul on luba sulle helistada. AGA sina ütlesid, et nii hilja sa enam ei maga ja see tähendab, et sa oled mulle mäkki eine võlgu!" teatas ta mina-tean-kõike häälega. Ja nüüd mulle meenus. " Fakk, ma unustasin... Aga ok, tunni aja pärast bussijaamas?" küsisin talt ma-olen-enda-peale-nii-pahane toonil. "Oh, ole nüüd, kõigest 30 krooni, või 40, või oli see 50? Ah, whatever, teeme hoopis nii, et ma tulen sinu juurde ja siis vaatame, mis edasi teeme? Me ei pea ju täna mäkki minema või mis..." ütles ta ja juba ma kujutasin ma, et kui ta seda mulle näkku ütleks tõstaks ta pervolikult kulme. "Ok, jään ootama," laususin ma allaandlikult. Ütlesime üksteisele tsau ja lõpetasime kõne.

Voodist tõustes läksin otsejoones pesema. 10 minuti pärast tulin vannitoast välja ja läksin kapi juurde. Kas olete kunagi tundnud, et riideid on nii palju, aga mitte midagi ei ole selga panna? Vot seda ma hetkel tundsingi...Lõpuks otsustasin siiski panna jalga helesinised teksad ja roosa topi. Siis hakkasin ma oma soenguga jamama. Punupats- ei! Hobusesaba- ei! Lahti- EI! Tukk taha- hell yeah! Poole tunniga olid kõik minu toimetused tehtud ja ma võisin rahulikult sööma minna. Ema oli juba tööl ja isa magas veel. Tegin endale võileiba ja kuulasin MTV'st muusikat. Kell oli 10.53, kui uksekell käis. Läksin ukse taha ja küsisin Emmalt parooli. Lihtsalt meie poolt välja mõeldud järjekordne mõtetu tegu... "kanaoliennemunajaminaoliennekana," lausus Emma kiiresti ette vuristades ja selle üle naerma hakates. Ka mina hakkasin naerma ning avasin ukse. Kallistasime üksteist ja hakkasime arutama kuhu me minna võiks.

15 minuti pärast otsustasime lihtsalt välja minna lollitame. Me teeme seda tihti muide...Välja jõudes hakkasime me mänguväljaku poole minema karuselliga sõitma. Kõndides rääkisime ja naersime lihtsalt niisama. Lõpuks, kui mänguväljakul olime olid seal mingit tüübid, aga me ei hakkanud neist välja tegema ja läksime otse karuselli juurde. Natuke seal lollitades taipasime, et need tüübid vaatasid meid nagu me oleks mingid pooletoobised. Nende ilme peale hakkasime me veel hullemini naerma. "Ärge muretsege, marutaudi süst on meil saadud!" karjus järsku Emma nendele poistele. Algul ei saanud ma poindile pihta ning vaatasin lolli näoga kord poistele ja siis Emmale otsa. Viis sekundit hiljem lendasin ma naerdes karusellilt maha ja lihtsalt naersin. Emma ühines minuga. Tüübid lasid jalga.

Kui me maha olime rahunenud otsustasime siiski täna mäkki minna ning 5 minutit hiljem sõime me juba Big Mc'i ning jõime Sprite kõrvale. Mingi hetke pärast astusid need poisid, kes enne mänguväljakul olid sisse. Tonksasin Emmat ja näitasin näpuga tüüpide poole. Me hakkasime naerma. Jälle... Täna oli meil mingi hull tuju ning meil tuli mõte. Me hiilisime nende prügikastide taha kuhu mäkki einete ülejäägid ja prügi ära visatakse ning olime vaikselt seal. Kohe, kui üks näoga meie poole istuv poiss eemale vaatas viskas Emma nende lauale friikartuli. Me hakkasime kohe minema hiilima. Kui ukse juurde jõudsime jäime haledalt vahele. " Ouu kutid, ma arvan, et nemad tegid," ütles üks tüüp ning kõik hakkasid meie poole tulema. Me Emmaga panime jooksu nagu meid ajaks marutõbis papagoi taga.

Me olime jõudnud kuskile majade vahele, kui me hingeldades maha istusime ja naersime. Lõpuks kui arvasime, et me oleme nad maha raputanud kõndisime parki ja istusime pingi peale ikka veel selle "õnnetuse" üle. Oijah, meie loomus on pahatahtlik. Kasvatamatud jõmpsikad oleme. Whatever... 10 minutit seal istunud, kui nägime, et poisid parki tulevad. Me pöörasime kohe otsa ümber ja hakkasime teisele poole kõndima, aga liiga hilja... "SEAL!" karjuti üle pargi ning kassi-hiire mäng hakkas otsast peale. Hetkeseisuga olime meie hiired. Väikesed, valged abitud hiired keda ajasid taga 4 musta halastamatut kassi. Mingi 10 minutit pargis lihtsalt sihitult nende eest põgenedes andsime me alla. Me lihtsalt istusime maha ja jäime ootama oma saatust. Antud juhul siis 4 tüüpi, kes meie peale arvatavasti vihased on.

Kui nad meie juurde jõudsid olime me mõlemad Emmaga suu lahti. NAD NAERSID! Ja meie mõtlesime, et nad on meie peale pahased. FEIL! Me langetasime süüdlaslikult pea ning pomisesime midagi ebamäärast. "Te pliksid olete ikka paganama kiired," lausus üks blondi peaga poiss. Me vaatasime Emmaga natuke aega üksteisele otsa ning tõusime. Poisid olid sellises asendis nagu me tahaks jälle plehku panna. Tegelikult oli meil plaan pingi peale istuda. Seda me tegimegi. Poisid tulid meile järgi. Loomulikult...

"Emma olen," pomises Emma pea siiski süüdlaslikult langetatult. Vaatasin Emmale ehmunult otsa, aga ta noogutas. "Liisi," pomisesin ka mina. " Kammoon, me ei hakka teid tapma. Te näete nagu oleksite kutsikad, kes on just omaniku sussid katki närinud," avas oma suu seekord musta peaga poiss. "Me tunneme ennast ka nii, " laususime Emmaga kooris. Ja siis pahvatasime naerma. Ka poisid hakkasid naerma. "Ok, masetsemine on möödas...Nii, tema on Kevin," ütles ta ning näitas blondi tüübi poole. "Tema on Karl," lausus ta ning näitas musta peaga tüübi poole. "Ning tema on Marko ja mina Martin. Me kaksikud muide," lausus ta ning muigas. Mõlemad olid pruuni peaga ja silmad olid neil ka rohelised mõlemal.

"Ja nüüd, uudishimu tapab mind, kas te võiksite öelda, miks te meie laua peale friikartuli viskasite?" küsis Marko. Langetasime järjekordselt süüdlaslikult pea..."Kammoon, hetk tagasi te naeratasite ja nüüd jälle masetsete..." lausus Martin lõbusalt. "Umm, meil nagu...eeeet, emm, ei olnudki põõhjust eriti. Etmeniisamatahtsimenaljatehajasiismearvasimeettevihastatejamelasimeruttujalga," vuristas Emma ette. Teise lause luges ta nii kiiresti, et mina koos poistega jäin talle lihtsalt lollaka näoga otsa vaatama. 10 sekundit hiljem olime me kõik naerukrampides. Ja selle lõpetas minu telefoni helisemine, kui mu ema käskis mul tuppa sööma minna. ÕHTUST! Me olime olnud nii kaua linna peal. Me otsustasime, et Emma tuleb minu juurde ööseks. Poistelt saime me numbrid ning msn'id ning lubasime homme helistada.

Minu juurde minnes oli põhiline vaidlus, kes kobedam oli. Me ei suutnud otsustada, kas Kevin või Karl. Peale 1 minutit vaikust ütlesime me mõlemad "Kevin!" ning järjekordsed naerukrambid olid kohal. Õhtul vaatasime me filmi nimega "A cinderella story" mis oli meiearust nii armas. Aga jah, meie jaoks on isegi õudukad armsad. Peale filmi olime lihtsalt arvutis kuni Kevin sisse tuli.

Kevin says:
Heippa
Liisi and Emma says:
iouuuks
Kevin says:
Mis teete siis kah?
Liisi and Emma says:
suht nisama
Liisi and Emma says:
*niisama
Kevin says:
Jepp, ma ka suht
Liisi and Emma says:
aga davaiks, me magama, natuke väsinud sellest jooksmisest mis päeval toimus xD
Kevin says:
Einojah, te ju ilgelt kiired ka-.- Aga ok, homme helistame siis, tsauks
Liisi and Emma says:
tsauks jah

Me logisime msn'ist välja ning käisime pesemas. Kui me lõpuks voodisse jõudsime oli kell 01.23. Emma jäi kohe magama mina, aga tulin hetke mõttele hakata päevikut pidama. Ja siin ma siis olen. Kell on 1.48 ning mina kirjutan päevikusse oma päevast, great! Aga davai päevik, ma magama nüüd.
Head ööd mu kallis Päevik xd!

L.K

Haha, väga hea :)
Uut!

Algus tundub üsna normaalne. Ei oska praegu midagi väga öelda.

Aga...kas see on ikka õiges kaustas. Tundub tulevat selline laavikas.

Karolin, tegelikult alguses oligi plaanis laavstoori teha, aga ma ei tahtnud lihtsalt seda teha. Seega minu esimene üritus teha seiklusjuttu...

23.04.09(2. osa)
Esmaspäev, kevad-vaheaja esimene päev.

Heiihopsti mu kallis Päevik!
Sorry, et eile ei kirjutanud, aga mu ema suutis eile "heale" ideele tulla, et läheks sõidaks vanaemale külla. Isa oli minu kahjuks nõus-.- Eks me siis võtsime suuna Haapsalu poole. Seal olles jõime teed, sõime pannkooke ning rääkisime kuidas meil läheb, mis hinded mul on, elust ning teemadest millest ma tuhkagi aru ei suutnud saada. Mina mängisin seal veel koeraga. Kes oli suur. Hiiglane. Ja ilane. Aga armas. Bernhardiin?! Seal ei olnudki nii igav, kui ma alguses arvanud olin. Ma sain isegi soojad villased sokid. Kollase ja mustaga. Kannan ma jee kevadel villaseid sokke...Aga ju siis vanaema arvas, et 20 sooja(!) kraadiga on veel paras aeg villaseid sokke kanda ja 10. paarist, mis mul siiani kodus on olnud ei piisa. Äkki 11. piisab? Loota ju võib...Koju jõudsime öösel. Või oli see esmaspäeva varahommik juba? Igatahes koju jõudes jäin ma magama kohe, kui pea patja puudutas.

Niisiis. Tänase päeva juurde. Kell on aja näitaja ning hetkel ma ei oska öelda mida see näitab. Ma istun oma sooja teki sees ning kirjutan. Palav on...

Aga täna hakkas mul kevadvaheaeg. Üks nädal. Mis mõttega nad selle siis teevad, kui see nii vähe kestab?! Õpilaste õrritamiseks? Einoo aitäh...Üks nädal on seitse päeva. Minu vaheaeg kestab seitse päeva. Natuke masendav, don't you think?!-.- Aga davai Päevik, ma siis räägin(kirjutan?) sulle, siis mis päeval juhtus, mis ma tegin ja muud sellist juttu.

Ma ärkasin enda kohta üllatavalt vara. Tavaliselt võin ma puhkepäeviti magada kella üheni, aga vot täna ärkasin 9:32. Sekundeid ei oska öelda. Igatahes, ärkasin üles ning esimese asjana kontrollisin oma telefoni. Ma võin vanduda, et kuulisn läbi une, et mulle tuli sõnum, mis mind hetk hiljem üles äratas. Mul oligi õigus. Ekraanil seisis, et mulle on sõnum. Saabunud üks minut tagasi. Helista kohe, kui ärkad. Paar inimest tahavad sinuga kokku saada. Emma. Kui tavapärane, et just tema on see, kes minu kallist und segab...

Minu esimene mõte oli, et nagunii need eilsed poisid. Karl, Marko, Martin ja Kevin. Kevin on kõige kobedam. Sorry, ma lihtsalt pidin seda ütlema. Seega, mõttega, et poiste jaoks peab ilus välja nägema panin ma jalga lühikesed valged püksid, halli T-särgi ning peale õhukese pusa. Kammisin juuksed ära, panin tuka taha ning voilaa, ma olin valmis. Siis korises mu kõht. Kui loomulik… Läksin kööki ning tegin seal paar võileiba. Tegelikult neli. Ning kakao. Ilma selleta ma päeva üle ei elaks. Ja pealegi- ma vihkan kohvi. See on rõve. Kui lõpuks söödud läksin telekat vaatama. Kell oli kümme läbi kümme minutit, kui ma lõpuks otsustasin Emma piinad lõpetada. „Lõpuks! Ja kui sa nüüd ütled, et sa oled voodis, siis ausalt- ma löön su maha!“ võis kuulda Emmat teisel pool telefoni mulle peaaegu, et karjumas. Ma muigasin. „Ma olen voodis,“ laususin mul-on-nii-kahju teeseldud toonil. „ARRRGHH, ma saatsin sulle mingi kaks tundi tagasi sõnumi ja sa ikka magad?! Mis ajast sina enam une pealt sõnumi piiksu ei kuule?!“ riidles minuga Emma nagu riidleks ema lapsega, kes on oma uue kleidi ära määrinud. „Tegelikult saatsid sa mulle 39 minutit tagasi sõnumi,“ piiksatasin ma vahele. „VAHET POLE! Mine pane ennast riidesse!“ ütles ta ning järgmiseks oli tühjus. Kui välja arvata tüütud piiksud.

Helistasin talle kohe tagasi. „ Ma tegin nalja ju… Sa oled nagu närvipundar, mis viga?“ küsisin ma sootuks teisel toonil, kui enne. Võis kuulda sisse-välja hingamist, mis vasakule mõeldes oleks hoopis midagi muud tähendanud... „Oehh, ei midagi. Lihtsalt meil on vaja nende inimestega kohe kokku saada. Saame Selveri ees kokku ning siis lähme parki,“ lausus ta. „ Aga miks me kohe pargis kokku ei võiks saada?“ küsisin ma nagu oleks ilmselge, et me pargis kokku saame. „Sest ma tahan su nägu näha, kui sa neid näed,“ lausus Emma kõigutamatult. Kuid pistis siis ähvardaval toonil vahele: „Ning kui sa üritad parki ILMA minuta hiilida, siis… Siis ma ei tea mis ma sinuga teen, aga see ei oleks kena!“ lausus ta ning lõpetas kõne. Okei siis…Panin papud jalga ning võtsin suuna Selveri poole. Natuke enne Selverit nägin juba Emmat suur naeratus näos minu poole jooksmas. „Tsauuuu,“ venitas ta hääletoon järjest kõvemaks muutes. Lõpuks, kui minuni jõudis jäi ta minu ette seisma ning lausus tõsisel häälel „Tere.“ Ja siis me hakkasime naerma… Hea, et ma enne vetsus ära käisin, sest ma olen kindel, et mul oleks piss püksi tulnud, kui ma ei oleks seda teinud.

„Ok, nüüd aitab! Meid oodatakse,“ ütles ta ning hakkas mind pargi poole tirima. „Emma, lõpeta minu piinad ning avalda see saladus, kes see on! Palun,“ laususin mina seisma jäädes. „Kas sulle üllatused meeldivad?“ küsis ta salapäratseval toonil. „ Sa tead, et meeldivad,“ vastasin pahural toonil. „ No siis ei ole meil mingit põhjust vaielda nii, et liigume edasi nüüd,“ ütles ta ning hakkas jälle mind pargi poole tirima. Tõmbasin enda käe vabaks ja läksin tema kõrvale. 10 minutit kõndisime me vaikuses, aga kui me parki jõudsime ei suutnud ma enam vastu panna. „Kus nad on? „ küsisin ma kohe. Emma ei teinud minust välja. „Emmmmmma,“ venitasin ma. Emma ohkas korraks ning näitas siis näpuga pingi poole, kus istusid kaks tüdrukut. „Kes need veel on?“ küsisin ma kogemata liiga kõvasti. Minu hääle peale pöörasid tüdrukud näo minu poole. „Mia?! Jessica?!“ küsisin ma üle, sest olin kindel, et see ei saa võimalik olla. „Jepp, still us,“ lausus Mia oma mõnusal pehmel häälel. Mia ja Jessica on õed. Mia on 16 ning Jessica 17. Nad elasid Inglismaal kuid siis kolisid Prantsusmaale. Pariisi. Nende isa on minu isa koostöö partner. Esimese reaktsiooniga ma jooksin nende juurde ning kallistasin neid nii tugevalt. Nad olid head sõbrad. Väga head sõbrad. Kuigi Emmat nad ei ületa. Või on siis lihtsalt Emmaga samal tasemel. Teise reaktsioonini ma ei jõudnud, sest me olime maha kukkunud ning naersime kõhud kõveras. Kuigi me olime juba piisavas vanuses, et mitte sellise asja üle naerda vaid muretseda ega me küünt ära ei murdnud, siis peaks mainima, et me oleme suhteliselt lapsikud.

„What are you guys doing here? How did you get here? Where are you staying? How are you?“ pommitasin ma neid oma sõnadega. Ma olin unustanud Emmat tänada. Mul ei olnud sel hetkel isegi mitte tema kohalolu meeles kuigi ta mu nii-öelda best friend forever oli. „Wow, slow down… We are here because our dad wanted to discuss some things with your dad. You know, there is a thing called „plane“ in the world? Plane can fly like a bird… So we flew here. We are staying at your house by the way. And we are just fine,“ vastas seekord Jessica minu küsimustele. Ma olin nii õnnelik. Ma polnud näinud neid ju üle üheksa kuu näinud… Ma olin liiga õnnelik, et Emmast välja teha. Kuigi ma olen talle tänulik, et ta mulle sellise üllatuse tegi olin ma liiga õnnelik, et teda tähele panna. Liiga õnnelik, et tähele panna, et ta solvus ning minema läks. Me oleme küll hetkel ära leppinud, kuid ma ei kujuta ette kuidas ma suutsin ta lihtsalt ära unustada… „Wait, you,“ suunasin näpuga Jessica poole, „and you“ suunasin näpuga Mia poole, „are staying at my house?!“ küsisin ma suu lahti. Saanud mõlemalt pea noogutuse valgus mu näole võimatult õnnelik naeratus. „Oh my god, that is so cool! Lets go and buy something sweet and go to my place. Then we gonna watch some movies or do something else what is fun. Okay?“ teatasin ma oma plaani ning jäin ootavalt nende poole vaatama. „ Of course,“ laususid nad ühest suust. Me võtsime suuna poe poole ning rääkisime kuidas meil vahepeal läinud on ning mida me teinud oleme.

Kui me lõpuks minu koju jõudsime oli meie kott ninni-nänni täis. Me tahtsime ühe lõbusa tüdrukute õhtu teha. Sõime Mia ja Jessi- ja minu vanematega õhtust. Minu ning nende isa rääkisid kogu selle aja tööst. Kuhu firmat laiendada, keda veel koostöö partneriks võtta ja muud juttu mida mina ei mõistnud…Minu ema ning nende ema rääkisid söögist. Kuidas teha magusaimaid pannkooke, paremaid praade ning toormoosi. Kõige parem on see, et ma ei pea neile enam tõlkima. Ema ja isa käisid inglise keele kursustel. Õhtul vaatasime mina, Mia ning Jessica telekast õudusfilme ning sõime oma asju mille me kõik kokku olime kokku ostnud. „How long are you staying?“ küsisin ma õhtul, kui me juba voodites olime. Isa oli minu tuppa kaks välivoodit toonud. „Today is Monday… Or is it Tuesday already? Never mind… Lets say that we are leaving on Friday so three-four days more,“ vastas mulle unise häälega Mia. „Ok, good night,“ laususin ka mina unise häälega. 10 minuti pärast oli kuulda nende tasast hingamist. Mina, aga hiilisin tasakesi voodist välja ning võtsin lauasahtlist pastaka, sinu mu armas Päevik ning taskulambi. Ja siis hakkasin ma kirjutama oma päevast…

Ning ikka ma kirjutan. Emmaga leppisime me ka ära. Alati lepime. Meie tüli ei kesta kunagi üle ühe päeva. Me võime ühel päeval küll üksteise peale vihased olla, aga järgmine päev olime ikka samasugused nagu me ei oleks kunagi tülli läinudki. Aga nüüd ma olen tõesti väsimusse suremas...Seega- head ööd mu kallis Päevik:)!

heaheahea, uuuut.