Oota sa.

1. osa



-----------
kriitikat ja ettepanekuid ootan alati huviga. :)

Kiiresti jõudsid asja tuumani. Ma nüüd ei teagi, kas see halb või hea... *kehitab õlgu* Midagi sissejuhatavat oleks armas olnud. Ma ei jõudnud Rasmuse ja peategelase suhtesse kiindudagi, nii et lahkuminek jättis külmaks.

Oleks võinud asjadel pikemalt peatuda. Mingi kool, mingi emale nähvamine, magamine, mingi sõnum... Noh, ei saaks öselda, et lõpus püanti pold, kuigi see oli suht ettenähtav.

Agaaa.... Ootaks uut. Vaatame, mis asjast edasi saab. (:

ei jah, suht hea. Ootan uut.

Tänan, tänan.
Kui jõuan tuleb uus juba homme :)

Mulle ka meeldib. :)
Uut!

Nii kiire on olnud. Loodan, lähipäevadel järgmise osa lõpetada.

Aga aitäh kommentaaride eest :)

3.osa

Lugesin sõnumi mitu korda läbi.

Mis värk on? Te läksite lahku? Miks sa mulle midagi ei rääkinud? Helista, kui ärkad. Saame kokku ja räägid mulle kõik. Merka

Kust ta teadis? Ainuke, kes talle rääkida sai oli Rasmus. Sain tema peale päris vihaseks ja tahtsin talle kohe helistada. Olin juba helistamise klahvi vajutamas, kui ema hüüdis: "Kersti, sööma!" Helistan siis hiljem. "Kohe tulen," vastasin. Kiiresti vahetasin riided ja tippisin Merkale sõnumi : Kell 13.00 rannapromenaadil. Läksin sööma.

Söögiks oli kaerahelbepuder, mida ma vihkasin. "Jälle see?" küsisin ja krimpsutasin nina. "Kui ei meeldi söö krõbinaid," vastas ema etteheitvalt. Otsisin endale kausi ja lusika, valasin kokku krõbinad ja piima ning asusin sööma. "Ema, ma saan täna kell üks Merkaga kokku," ütlesin talle. "Ja pärast siis sinna Rasmuse juurde?" küsis ta. "Jah," vastasin. Sellega meie vestlus lõppes.

Kell 12 hakkasin ennast riidesse panema. Uksest välja astudes tundsin, et õues on veel külmemaks läinud. Tõmbasin salli ninani. Jalutasin ranna poole. Sinna oli minu majajuurest kümne minuti tee. Jõudsin randa pool tundi lepitud ajast varem. Tegin seda teadlikult, sest tahtsin segamatult mõelda. Ma lasin kõik sündmused alates neljapäeva hommikust, millal kõik algas, oma peast veelkord läbi. Pärast mõningast mõtisklust sain aru, et meie vahel ongi kõik läbi. Tänane peole minek teeks veel rohkem haiget, sest ma ei saa iga kell tema embusesse joosta nagu ma tavaliselt teen. See on ju põhimõtteliselt tema lahkumispidu. Enam ei tahtnud ma sinna minna. Kuid ma pidin, oli veel paar asja milles ma tahtsin selgusele jõuda. Viskasin uuesti pilgu kellale, 12.45, viisteist minutit veel, siis tuleb Merka ja ma pean talle kõike selgitama. Pisarad hakkasid nagu iseenesest voolama.

Oleksin tahtnud seal samas rannas lihtsalt karjuda, kogu valu endast välja lasta, kuid nägin eemal ühte inimkogu. Merka see ei olnud. Kuju tuli lähemale, tundsin ta ära alles siis kui ta minust paari meetri kaugusel oli, sest pisarad muutsid nägemise häguseks. See oli Marko. Minust aasta vanem poiss, kes käis meie koolis. Ta oli pikka kasvu, tumedate silmade ja juustega. Ma olen temaga koolis paar korda rääkinud, kuid mitte midagi olulist. "Hei," ütles Marko, "Mis sa nutad siin üksi? Näe võta šokolaadi, see aitab," lisas ta ja andis mulle šokolaadi. Pühkisin pisarad ruttu ära ja panin šokolaadi suhu. "Aitäh." vastasin, endiselt nuuksudes. Siis hakkas mul kohutavalt piinlik ja nutt lõppes automaatselt. Ta istus minu kõrvale kivile. Äkki küsis ta: "Kas sul on külm?" "Ee..ei," vastasin, kuid alles siis tundsin, et tegelikult oli mul kohutavalt külm, "või siiski, natuke." Poiss piidles mind kaua. "Mis on?" küsisin, sest see hakkas juba imelikuks kiskuma. "Eeh, ei midagi. Lihtsalt mõtlesin, kuidas sulle öelda, et kui sa siia poole istusid, täitsa minu vastu siis ma saaksin sind kaissu võtta ja sul oleks soem," vastas ta, "kuid ma ei teadnud kuidas seda öelda, ilma et see imelik ei tunduks," lisas ta ja kortsutas kulmu. Võin kihlavedada, et ma punastasin. Loodetavasti olid mu põsed külmast juba piisavalt punased. "Ma saan hakkama," vastasin, kuigi tegelikult meeldis see mõte sooja saamisest väga. "Olgu nii," vastas Marko lihtsalt. Istusime taas paar minutit vaikides, kuni nägin Merkat tulemas. "Merilini ootasidki?" küsis Marko, kui oli ka Merkat märganud. "Jah," vastasin, hammaste plagisemist tagasi hoides. "Tsau, Kersti! Marks, sina ka siin," tervitas Merka meid kui kohale jõudis. "Jah, jalutasin siin. Kuulge minge sooja kuhugi, Kersti külmub kohe ära," rääkis Marko muretseval toonil. "Vabandust, et ma hilinesin," ütles Merka, "lähme siia lähedale kohvikusse. Tsau Marks, näeme siis õhtul," lisas Merka. "Tsau Merka, tsau Kersti," hüüdis Marko meile järgi. Ma ei suutnud sõnagi öelda. Arvatavasti läks Marko ennustus täppi- ma olin külmunud.

Kohvikus sulasin ülesse ja rääkisin Merkale kogu loo. "Päriselt? Miks sa kohe mulle ei rääkinud? Vaesekene. Täna õhtul ma talle veel näitan," ägestus Merka kui olin loo lõpetanud. "Rahu, rahu. Ma tahan temaga rääkida enne kui sa ta maha lööd. Ma arvan, et siis kui vastused saan lähen kohe sealt peolt ära ka, ei taha Rasmuse läheduses olla enam," rääkisin Merkale, kuid teadsin, et kui kord Rasmust näen, ei suuda ma temast lahkuda. "Ma tulen siis koos sinuga," lubas Merka. "Aga kust sa üldse teada said, et me lahus oleme?" küsisin, kui mulle meenus, millise sõnumi ta mulle hommikul saatis. "Rasmus ütles. Siis kui küsisin ta käest, kas sina ka tuled. Ta ütles, et ta ei tea. Ma siis küsisin, et kuidas sa ei tea? Te olete koguaeg koos ju. Ja siis ta ütles: "Enam mitte." See lõi tummaks," rääkis Merka. "Okei, midagi sellist ma arvasingi," laususin. Jõime oma teed ära ja läksime Merka poole.

Kell oli juba kolm, mis tähendas, et peoni on vaid kolm tundi. Helistasin emale, et öelda, et ma ei tule enne pidu kodust läbi. Ema näis küll pettunud aga lubas seda. Merka juures sättisime ennast, Merka sättis mina istusin niisama. Mul polnud mõtet ennast üles lüüa, üle tunni ma seal peol ei ole. "Mis kellaks me läheme?" küsis Merka. "Kuueks oleme kutsutud," vastasin. "Okei, see tähendab, et siit peame kell pool kuus liikuma hakkama. Mis see kell on üldse?" küsis Merka. "Viis," vastasin. "Juba?" oli Merka üllatunud, "no mis seal ikka. Mis me niikaua teema? Mängiks kaarte?" pakkus ta. "Olgu," vastasin. Mida lähemale jõudis aeg minema hakata, seda rohkem ei tahtnud ma enam minna.

Kell kuus olime Rasmuse ukse taga. Samal ajal jõudsid ka mingid teised tüübid, keda me ei tundnud. Tuppa jõudes tervitas Rasmus kõiki rõõmsalt. Nad kallistasid ühe teise plikaga tervituseks, Rasmus haaras ka Merka oma embusesse. "Jobu," sosistas Merka Rasmusele kõrva. Rasmuse nägu oli nii segaduses, et mul oli kõvasti tööd naeru tagasi hoidmisega. Lõpuks kallistas poiss ka mind, kuid külmalt. "Tahan rääkida," sosistasin. "Millest?" küsis poiss vastu ja lasi mind lahti. "Sa tead küll," ütlesin. Ta tõmbas mind kööki. "Noh, lase siis tulla," ütles ta tülpinud häälega. Kõik küsimused mu peast olid kuhugi kadunud. "Noh," oli Rasmus kärsitu. "Seda, et... Miks sa pead minema?" küsisin. "Ma tahan. Vanemad käisid ka juba pikemat aega peale," vastas ta nagu masin, emotsioonideta. "Olgu, aga üks asi teeb haiget mulle," rääkisin vaikselt, "miks sa mind lihtsalt lampi maha jätsid. Ma ei ole midagi nii tugev kui sa arvad. Sa...tegid väga haiget mulle seal bussipeatuses," rääkisin juba poolnuttes. "No, sorry. Mis ma oleksin pidanus põlvili laskuma või?" küsis ta vastikul toonil. "Ei..." tõdesin. "No siis on ju kõik korras," ütles ta muretult. Sain vihaseks ja andsin talle kõrvakiilu ning jooksin köögist välja. Merka oli kuhugi kadunud. Vahet pole lähen üksi minema. Kuna mul pisarad juba jooksid, trampisin esikusse pea maas. Tänu sellele jooksin kellelegi otsa. See oli Anton, üks minu klassivend. "No noh. Kus sa tormad?" küsis ta naljatledes. Kuulsin Rasmuse samme esiku poole tulemas. "Ma ei saa kahjuks siia jääda," vastasin Antonile, "pean koju minema." "Okidoki, kui nii siis nii. Näeme siis esmaspäeval. Räägin sulle siis kõigest," tegi Anton jälle nalja. Oleksin kindlasti kaasa naernud, kuid mitte praegu. "Tsau," oli kõik mis ma öelda suutsin.

Õues oli endiselt külm. Trampisin kodu poole, mis polnud enam väga kaugel. Käisin ikka veel pea maas, piinlik oli tänaval nutta. Jälle põrkasin ma kellegagi kokku. "Mida kuradit, vaata ka kus sa käid," pahandas see hääl, mis oli kohutavalt tuttav. Pühkisin ruttu pisarad ja vaatasin üles. "Oi, sina. Sorry," ütles Marko kui oli mind ära tundnud, "sul on silmad ikka eriti vesise koha peal," mainis ta. "Juhtub," vastasin. "Kust sa tuled? Rassi poolt?" küsis ta. "Jah," vastasin ruttu. "Kuulsin, et te läksite lahku. Kahju, te..." hakkas ta rääkima. "Ja jah," katkestasin teda, "läksime jah, sellepärast ma sealt ära tulingi," vastasin, "aga õnneks sõidab ta kohe ära," lisasin vastikusega. "Ma tean, ta rääkis mulle," vastas Marko. "Sa lähed sinna?" küsisin. "Ee...ei," niisama jalutan. "Sulle meeldib jalutada," vastasin, Marko oli hetkeks segaduses, lisasin igaksjuhuks: "sest sa jalutad täna juba teist korda. Üksi." Ta puhkes naerma: "Juhtub. Kuid nüüd ei jaluta ma üksi ju." "Seda küll," vastasin kui aru sain kuhu ta oma jutuga tüüris.

Jalutasime tükk aega rannas. Mul hakkas jälle külm. Hurjutasin ennast, sest olen alati selline külmavares. Samas ei suutnud ma seda Markole öelda. Temaga oli nii hea olla, vaba. Justkui oleks ta mu mõtteid lugenud ütles ta: "Sul on jälle külm?" "Jah," vastasin. Ta istus pingile, käed avali. Nüüd ei suutnud ma enam vastu panna ja ronisin talle sülle, värisedes ütlesin "Aitäh." Ta ainult noogutas vastuseks.

Ärgates olin ma kodus oma voodis. Kuidas ma sinna sain? Oli hommik, täpsemalt kell kaheksa. Ema astus minu tuppa sisse. "Noh. Ärkasid jah?" küsis ta. "Nagu sa näed," vastasin, "Kuidas..." hakkasin küsima. "See poiss...Marko, talutas su siia. Olid seal peol magama jäänud ja läbi une palunud, et keegi su koju viiks," rääkis ema, " esialgu arvasin, et sinuga on midagi juhtunud, kui te öösel uksetaha ilmusite, kuid ta kinnitas, et sinuga on kõik korras. Tule nüüd sööma." Ossa. Seda poleks ma küll oodanud. Oleksin tahtnud Markot tänada, aga mul pole tema numbrit.

Ema oli teinud pannkooke. "Oo, mis puhul?" küsisin. "Pühapäev ju," vastas ema rõõmsalt. "Meeldiv," olin minagi rõõmus. Süües mõtlesin, et esimene asi mida ma esmaspäeval koolis teen on see, et otsin üles Marko ja tänan teda. Südamest. Rasmusest olen vist ülesaanud. Endalegi üllatuseks nii kiiresti. Ju on siin mängus Marko.

Kui Marko Kerstile šhokolaadi andis, sain ma naerukad. Nii Harry Potter, siis kui Lupin Harryle rongis šoksi andis (:

Aga muigu väga hea jutt ja ootan uut!

Hästi:D

4. osa

Terve pühapäeva käisin sihtitult ringi. Arvatavasti hakkas see mu emale närvidele käima ja ta saatis mu poodi. Pesupulber olevat otsa saanud. Esikus andis ema mulle ka raha ja sõnas: “Ülejäänud võid endale jätta.” “Tänan,” ütlesin ja astusin uksest välja.

Õues oli endiselt jaheda võitu. Aga kuna pood oli lähedal siis külm ei jõudnud mul hakata. Üle lumehunnikute ronides kukkusin mitu korda. Üks kukkumine oli eriti valus. Sel samal kukkumis hetkel helistati mulle. Ma ei jõudnud numbrit vaadata vaid võtsin lihtsalt vastu.

“Ja,” rääkisin telefoni, ise samal ajal oiates. “Jouks, Anton siin,” rääkis natuke unine poisihääl. “No hommik,” vastasin, kui taipasin, et tema alles ärkas. “Hommik jah. Kuule tahtsin küsida, et ega sa ei tea kus Merilin on?” küsis Anton. Mida küsimust. “Mmm..ma ei tea. Kodus? Linnas? Ma tõesti ei tea,” olin segaduses, “mis siis?” “No vaata, kui sina peolt ära läksid, siis mingi aja pärast läks Merilin ka,” seletas poiss. “Nii...,” ei saanud mina veel midagi aru. “No ma helistasin talle täna hommikul mitu korda ja ta ei võta vastu,” selgitas ta, “ma olen mures.” Anton ja Merka on põhimõtteliselt parimad sõbrad, nad koguaeg muretsevad üksteise pärast. Vahel tundub see lihtsalt koomiline. “Kodunumbrile proovisid ka?” küsisin. “Ei...,” vastas Anton järele mõeldes. “Aga proovi. Teades Merkat, ma ei imesta kui ta oma telefoni ära kaotas või midagi,” pakkusin. “Jaa..Hea mõte,” kiitis poiss, “raudselt jättis Rasmuse juurde.” Jõnks käis minust läbi kui Rasmuse nime kuulsin, kuigi kinnitasin endale, et olen temast üle saanud, ei suutnud ma selles veel täiesti kindel olla. “Ee..jah. Ma siis proovin talle koju helistada. Messin ka sulle kui ta kätte saan,” ütles poiss kähku, kui mõistis, et ma Rasmuse nime kuuldes tummaks jäin. “Tsau,” pobisesin ja Anton pani telefoni ära.

Selle vestluse käigus olin jõudnud juba poe ette. Ootasin kuni liuguksed avanesid ja astusin sisse. Enne kui jõudsin pesupulbrini tuli mulle sõnum. Merkaga on kõik OK. Sa oled geenius. Anton. Muigasin omaette. Haarasin suure paki pulbrit ja suundusin kassasse. Ma ei suutnud vastupanna kiusatusele osta ka üks pakk kommi, rosin šokolaadis. Mm, kui head need on.

Kassas oli pikk järjekord. Äkki nägin paar kassavahet edasi, ühes teises järjekorras Markot. Naeratasin automaatselt. Siiski pöörasin, ennast küljega tema poole, lootes, et ka tema mind märkab. Kahjuks ta seda ei teinud.

Olles juba ära maksnud, olin lootuse kaotanud, et saaks üldse Markoga rääkida. Hakkasin tagasi uste poole liikuma, kui märkasin, et Marko käib minust paar meetrit eemal. Lisasin sammu ja möödusin tast nagu ei paneks ma teda tähele. Minu ootustele vastavalt koputati varsti mu õlale.

“Hei,” ütles mahe poisihääl. “Oi, tere,” mängisin üllatunut, “ Aa, muide aitäh, et mind koju talutasid eile,” lisasin südamest tänades. “Ah, pole tänuväärt,” naeratas Marko. Siis tekkis korraga piinlik vaikus. Seda vihkasin ma kõige enam. Vaikuse katkestas minu telefon, andes märku uuest sõnumis. Naljatades mõtlesin, et kas Anton on jälle Merka ära kaotanud.

Sõnumis seisis aga hoopis muu. Ma lähen juba täna ära Norra. Mõtlesin, et sa võiksid teada. Rasmus

Jäin enne uksi seisma pilk sõnumil. “Juhtus midagi?” küsis Marko, olles ise ehmunud ja samal ajal pidas ta mind vist poolearuliseks ja turtsatas naerma. “Ei,” ütlesin kui end natuke kogusin. “Okei,” sõnas Marko kahtlustavalt ja kulmu kortsutades, “aga äkki astud siis uksest välja. Sa oled ees teistel.” “Ups. Vabandust,” vastasn ja hüppasin uksest välja.

“Mis seal sõnumis siis oli?” küsis Marko kui me uksest välja jõudsime. “Ee...See oli Rasmus,” vastasin, “Tead, ta sõidab täna ära.” “Tean jah, ta juba rääkis,” vastas poiss muretult. “Millal?” küsisin. Nad ei käi väga läbi. “Eile noh, seal peol,” vastas poiss ettevaatlikult. Ta siiski läks sinna? “Sa ju ütlesid, et ei lähe sinna?” olin hetkeks segaduses. “No...Mõni jäi magama. Viisin sinu koju ja kuna Rass elas nii lähedal, mõtlesin, et hüppan läbi,” seletas ta. “Okei,” vastasin, “ma nüüd pööran siit ära. Tsau,” ütlesin ja pöörasin talle selja. “Näeme koolis,” hõikas ta mulle järgi. Olin temas pettunud. Millegipärast lootsin, et ta ei lähe üldse sinna nõmedale peole.

Koju jõudes oli mu tuju endiselt sant. Seda märkas ka mu ema. Ulatasin talle pesupulbri ja kommid, mida ma ei jõudnud süüa. Marssisin oma tuppa ja tõmbasin ukse kinni.

No läheb siis läheb täna. Mis minul sellest. Ma ei taha temast enam midagi kuulda. Sest nagu ma aru sain, ei lugenud mina talle ka mitte kui midagi. Üritasin temale mõtlemise lõpetada, kuid ei suutnud. Teadsin, et kui veel kaua jätkan, pääsevad pisarad jälle välja. Ma võisin mõelda, et olen temast üle saanud, aga nii see tegelikult ei olnud.

Ärkasin paar tundi hiljem. Avastasin, tänu märjale padjale, et olin nuttes magama jäänud. Nüüd oli aga jälle kergem tunne. Mulle meenus, et õppima pole ma veel jõudnudki. Avasin ekooli ja vaatasin, mis teha vaja on. Bioloogia- lugeda õpikust, ajalugu- tutvuda uue peatükkiga, geograafia- lugeda üks peatükk. Õppimine, mis seisnes ainult teksti lugemises ununesid samal hetkel, kui ma nad läbi olin vaadanud. Aga siis: keemia- tv lk 18. Super. Terve lehekülg piinlemist. Ma tõesti ei mõista keemiat. Üritasin tõesti selle lehekülje ära teha, aga loobusin poole peal ja ohkasin, mõistes, et nii ma küll kaugele ei jõua. Panin töövihiku kinni ja toppisin vajalikud asjad kotti.

“Juba õpitud?” küsis ema nagu alati. “Jah,” vastasin, “meil jäi homseks väga vähe.” “Kas täna telekast ka õhtul midagi tuleb, “ küsisin ruttu, et ema õppimise kohta edasi uurima ei hakkaks. “Kust mina tean,” vastas ta, “me lähme ju õhtul isaga teatrisse.” “Ah õigus jah,” tuli nüüd mulle meelde. Mõnus õhtu, täiesti üksi omas kodus. Mulle tõesti meeldis üksi kodus olla. Kuidagi vaba tunne.

Õhtul hakkasidki vanemad teatrisse sättima. Mina klõpsutasin sihitult telekapulti. Sattusin vaatama uudiseid. Oli välisuudiste aeg, eriti ma nendesse ei süvenenud. Rohkem vaatasin ma oma edasi-tagasi sebivaid vanemaid. “Me siis läksime,” hüüdis ema esikust. “Tsau,” vastasin.

Olingi üksi. Tunne oli hea, aga samas hakkas mul igav. Otsisin saatekava, kuid ei leidnud seda. Otsustasin uudised lõpuni vaadata ja siis otsinguid jätkata. Uudistes rääkis igasugustest asjadest. Äkki hakkas televiisori ekraani ülalservas jooksma väike tekst. Nagu tavaliselt eriuudiste puhul.

Eestis kukkus alla lennuk, paar minutit peale õhku tõusmist. Lennuk oli teel Norrasse. Kahtlustatakse mootoririket. Lennukis olnud reisijatest pääses suurte vigastustega vaid kolm inimest.

“Ei! Ei! EI! EI! EI!!!!!” kisendas mu mõistus. Haarasin automaatselt oma telefoni järgi. Seda ei olnud kuskil. Jooksin oma tuppa ja leidsin selle oma laualt. Valisin Rasmuse numbri, olles ise teadmatusest lõhkemas.

Vajutasin helistamise klahvi. Kutsus. See pidi olema hea märk. Kutsus veel teisegi korra. Hakkasin juba paanitsema. Ja kolmandat korda. Kui keegi kohe vastu ei võta saan ma närvivapustuse. Telefon kutsus ka neljandat korda....

Hiljemalt homme õhtul saab uut.

Sain siis uue osa valmis. Võib-olla igavam kui eelmised, sorry :)

**************************************************************

5. osa

Telefoni ei võetudki vastu. Olin paanikas ning pisarad voolasid ojadena. Ongi lõpp. Nii on isegi parem, mõtlesin, sest nüüd on Rasmus surnud ja ta ei saa mulle rohkem haiget teha. Nutsin kuni jäin magama.

Nägin ka unes, kuidas Rasmus lennuki peale läheb ja kuidas rahulikult õhku tõuseb. Mõni minut peale starti, aga toimub midagi kahtlast. Lennuk mitte ei tõuse vaid maandub. Reisijad on segaduses, Rasmus sealhulgas. Siis teatatakse, et tegu on mootoririkkega ja üritatakse sooritada hädamaandumine. See aga ebaõnnestub. Lennuk muutub paari hetkega prahihunnikuks, inimesed surevad. Vaid kolm neist suudavad imeläbi ellujääda.

Ärkasin üles keset ööd, täpsemalt kella kahe paiku. Olin endiselt elutoas diivanil, mis tähendas, et vanemad pole veel jõudnud. Läksin ruttu oma tuppa, mul pole praegu jõudu selgitada neile oma nutust paistes tumepunaseid silmi. Voodisse jõudes, mõtlesin igaksjuhuks uuesti helistada, kindluse mõttes. Märkasin, et mulle on vastamata kõne. Rasmuselt. Ta on siis elus? Korraga valdas mind tohutu rõõm ja samas ka kurbus, sest tal on võimalus veelgi mind haavata.

Helistasin talle tagasi. Telefon kutsus nüüd vaid korra. “Tere,” kostis telefonis võõras mehehääl. “Tere,” vastasin väriseval häälel. “Kas teie tunnete Rasmus Lepikut?” küsis mees. “Jah,” vastasin, saamata aru, kes ta on. “Kes te talle olete?” kõlas uus küsimus. “Sõber,” vastasin, ise mõtiskledes ega ma ei valetanud. “Mina olen tema arst, võib-olla kuulsite lennuõnnetusest?” selgitas mees. “Kuulsin,” vastasin, pisarad valgusid jälle silma, “kuulsin ka kolmest ellujääjast,” vastasin, hääl värises hullemini kui enne. “Jah, teie sõber on üks neist. Kuid pean teid hoiatama, ta seisund on üliraske, olge valmis halvimaks,” lausus arst kurjakuulutaval häälel ja lisas: “Me ei rääkisime ka tema vanematega, kuid tänu õnnetusele on lennuliiklus suletud ja nemad ei saa siia. Niisiis olete teie hetkel ainus tema tuttav. Kui teil võimalusi on palun tulge siia. Poiss on praegu teadvusel, kuid poole tunnipärast on tal operatsioon.” “Hakkan kohe tulema,” sõnasin mõtlemata tagajärgedele.

Hakkasin juba õue jooksma ja taksot kutsuma kui vanemad koju tulid. “Kuhu nüüd?” küsisid nad ühestsuust. “Rasmus on haiglas, lennuõnnetus,” selgitasin kiirelt. Ema ja isa vahetasin pilke. “Ma viskan su ära,” ütles isa ja hakkas juba trepist alla minema. Ma jooksin talle järgi. Ema vaatas mind ahastunud pilguga kuna olin üsna paanikas.

Autos istudes helistasin ka Merkale, läbi une võttis ta toru. “Ma ei tule homme arvatavasti, Rasmus on haiglas, lennuõnnetus,” vuristasin ma talle, endal pisarad jälle jooksmas. Pühkisin need ära, et isa küsimusi esitama ei hakkaks. “Mis? Mida?” ei jõudnud unisele Merkale veel midagi kohale. Ootasin, et ta arusaaks. “Issand!” karjatas ta kui mõistis. “Ma sõidan haiglasse,” teatasin. “Hoia mind kursis,” palus Merka. “Teen seda,” lubasin.

Haiglasse sõit tundus kohutavalt pikana, aga tegelikult kulus selleks viis minutit, sest tänavad olid tühjad. Haigla ette jõudes küsis isa: “Kaua sul läheb?” ja vaatas mind murelikult. Üritasin vastata tavalise häälega, varjata tohutut kurbust: “Ma ei tea. Ma arvan, et jään ööseks.” “Helista kohe kui midagi vajad,” palus isa ning küsis mõne aja pärast: “aga kas sa homme kooli lähed?” “Ma ei tea, annan hommikul teada,” vastasin. “Olgu nii,” lausus isa ja soovis head aega. Mina astusin autost välja ja sörkisin haigla ukseni. Lükkasin ust mitu korda, kuni märkasin silti “tõmba”. Tõmmates uks avaneski. Jooksin vastuvõttu. Tädi seal lauas luges mu mõtteid: “Kas Rasmus Lepiku juurde?” küsis ta. Noogutasin. “Kolmas korrus, palat 305,” vastas ta ja osutas treppidele.

Jookin treppidest üles nii kiiresti kui sain. Teisel korrusel hakkasin hingeldama. Olles õigel korrusel, hakkasin otsima palatit. Õed jooksid nagu minagi edasi-tagasi. “Palat 305?” küsisin neilt. “Siit edasi,” vastas üks õdedest, kui minust mööda tuiskas. Leidsingi õige koha. Peatusin hetkeks, enne kui sisse astusin. Palatis oli neli voodit, üks neist oli eraldatud kardinaga. Seal oli siis Rasmus. Ruumis oli ka arst. “Tere,” lausus too. “Tere,” vastasin, “ma olen Rasmuse juurde,” selgitasin. “See kellega ma telefonis rääkisin?” küsis arst. “Jah,” laususin endiselt hingeldades. “Tema olukord on veel kriitilisem, kui see veel hullemaks muutub, peame ta viima koomasse,” seletas doktor murelikult. Arvatavasti olin näost päris valge, sest mees soovitas mul korraks maha istuda.

Ma ei järginud arsti nõuannet ning liikusin kardinaga eraldatud voodi poole. “Pilt võib teid ehmatada,” hoiatas arst. Vaatasin talle korraks hirmunult otsa, kuid siis tõmbasin vaikselt kardinat eest. Teki alt paistsid paksud jalad, mis tähendas kipse, samuti olid ka käed kipsis. Ma ei julgenud talle otsa vaadata. “Hei,” ütles moonutatud ja ragisev hääl, mis ei meenutanud üldse Rasmust. “Palun ärge rääkige,” hoiatas arst Rasmust, “iga väikseim valeliigutus võib halvasti lõppeda,” seletas mees mulle. “Olgu,” sõnasin ja tõmbusin voodist eemale. “Te võite küsida jah ja ei küsimusi, ta võib silmapilgutamisega vastata,” andis arst mulle sellegi võimaluse poisiga rääkida, “üks pilgutus ei, kaks jah. Ma jätan teid omavahele,” ütles arst ja lahkus, saates mulle valvsa pilgu.

Võtsin nurgast väikese tabureti ja istusin sinna peale. Rasmuse nägu, täis haavu ja verd, oli täis küsimusi. “Su vanemad ei saa siia lennata, niisiis kutsuti mind, kuna ma olin esimene, kes helistas,” seletasin talle oma sealoleku põhjust. Mõnda aega oli vaikus, ma ei osanud midagi küsida. “Kas sa tahad, et ma ära lähen?” küsisin lõpuks. Üks pilgutus. Vähemalt see on hea, et ta tahab, et ma siin oleksin, mõtlesin endamisi. “Tahad helistan su vanematele?” küsisin järgmise küsimuse. Üks pilgutus. Olin jälle sõnatu, ei osanud midagi öelda. See oli naljakas, sest alles nelja päeva eest olime koos ja kõik oli korras. Viis minutit möödusid taas piinlikus vaikuses.

Äkki liigutas Rasmus pead, üritades kuhugi osutada. “Ära liiguta,” hoiatasin ning vaatasin sinna poole kuhu ta näitas, “juua?” küsisin, kui märkasin kapil veeklaasi. “Jah,” vastas ta oma ragiseva ning vaikse häälega. “Palun ära räägi,” palusin teda. Võtsin kapilt topsi ja aitasin tal juua. “Tänan,” sõnas ta, pärast joomist oli ta hääl natukene selgem. “Tasa,” palusin uuesti. Poiss pööras pilgu eemale, aknast välja öösse. Äkitselt andis väsimus tunda ning ma ei suutnud haigutust tagasi hoida. Õnneks Rasmus seda ei märganud.

“Kui välja saad lähed Norra?” küsisin ettevatlikult mõne minuti pärast. Üks pilgutus. “Miks?” küsisn automaatselt, poiss üritas vastata. “Sorry, ära ütle midagi,” sundisin ta taas vaikima. “Kardad lennata nüüd?” pakkusin ühte varianti. Üks pilgutus. Kiusatus oli suur taas küsida miks. “Vanemad ei luba enam lennata?” pakkusin. Taaskord üks pilgutus. “Lõpetad veel selle aasta siin ja siis lähed ära?” see tundus igati loogiline. Rasmus vastas taas vaid ühe pilgutusega. Mul tekkisid juba lootused, et ehk on ta siiski ümbermõelnud ja leidnud, et keegi on tal siin, kellest ta hoolib. “Sõpru hakkasid igatsema?” küsisin, lootes et nüüd tuleb kaks pilgutust. Üks pilgutus, väikese pausi pärast tuli ka teine. Mu näole ilmus naeratus, mille ma alla surusin. Taas olid mul küsimused otsas.

Uksest astus sisse arst ja sõnas: “On aeg operatsiooniks,” ning tema järel tulevad inimesed tulid Rasmuse voodi juurde ja lükkasid ta uksest välja. Liikusin nendega kaasa. Ühe ukseni jõudes keelas üks õdedest mul edasi tulemise. Leidsin endale pingi ja istusin sinna. “Me hoiame sind kursis,” lausus mulle see sama õde, kes mind enne keelas. Otsustasin Merkale sõnumi saata.

Rasmus on elus, mõistus korras. Kõik luud on katki vist, läks just opile. Ma rääkisin temaga. Ta ei lähegi Norra. Kristi.

Sõnumi ära saatnud, istusin mõne minuti niisama. Siis hakkas mul igav ning paanika hiilis vargsi lähemale. Kümme minutit käisin sihitult edasi- tagasi. Jälle tundsin ennast unisena. Otsustasin minna tagasi pinkide juurde ja väikse une näpistada

Ma ei tea kaua ma maganud olin, kui mind äratas üks õdedest: “Äkki tahad koju minna?” “Kuidas temaga on?” vastasin ma tema küsimusele küsimusega. “Taastub narkoosist,” vastas ta rõõmsalt. “Kui ta ärkab, võid temaga rääkima minna,” lisas ta. “Kaua sellega läheb?” küsisin. “Maksimaalselt tund,” pakkus ta. “Äratage siis mind,” palusin kuna tundsin, et silmad vajuvad vägisi kinni. “Kindlasti,” lubas õde.

Päris põnev.
Uut.

Tennu - mis nende arstidega on?

P2nta - Tänan :)

Uut saab järgmisel nädalal. Vahepeal pean koolikatseteks ka õppima