Perfect Imperfection [lõpetatud :D]

8.
Bussilt maha astudes ning Mihkli vanaema juurde kõmpima hakates tundis Liisbet end sama hästi kui enne. Jalutuskäik möödus, nagu tavaliselt, naerdes ning maast ja ilmast lobisedes. Siin, vaikses maakohas, oli vähe rahvast, siiski nägid nad teel paljusid inimesi, eriti noori. Neist sõitis mööda viis poissi ruladega, üks osavam kui teine. Kamp tüdrukuid kuulas mingit "tibilaulu", nagu Mihkel tabavalt ütles, ning laulis kaasa, kõvasti ja valesti. Tumedasse riietatud poiss ja tüdruk kõndisid käsikäes, poisil oli chihuahua rihmaga teise käe otsas. Aga liikus ka vanemaid inimesi: üks umbes seistmekümneaastane mees peatus oma taevasinise Zaporožetsiga Andrea, Liisbeti ja Mihkli kõrval ning pakkus, et võib nad kuhugi ära viia, noored aga keeldusid viisakalt. Üks tädike, rätik peas, sõitis veneaegse meestejalgrattaga neist mööda, piimamannerg lenksu otsas kolisemas. Kõik see lisas kogu maakoha erilisusele veel võlu ning Liisbet peaaegu armus sellesse alevikku, eriti, kui oli Mihkli vanaema maja näinud. Vanadaam elas pisikeses rohelises rookatusega majakeses, mis asus alevist pisut väljas. Noored pidid ööbima selle pööningukorrusel suures külalistetoas. Tegelikult olid esialgu vanamoodsena tunduvas majas kõik mugavused olemas: duššiga vannituba, digitelevisioon ning palju muudki. Lisaks oli elamust paarisaja meetri kaugusel suuremat sorti looduslik tiik. Selle otsustasid noored kohe õhtul ära proovida.

Hiljem, kui kõik Mihkli eestvedamisel nõlvakust alla tiigi poole suundusid, avastasid nad, et tiigi ääres on juba keegi. Liisbet kortsutas selle peale kulmu ta oli lootnud, et nad saavad kolmekesi vees lollusi teha, kõrvaltvaatajaid häbenemata. Kui nad juba kaldal olid, nägi Liisbet ka võrkpalliväljakut, mis talle eriti meeldis - ta oskas seda mängu üsnagi hästi. Nüüd tundis Liisbet riiete järgi ära needsamad viis poissi, kes päeval neist ruladega mööda olid kihutanud. Kuni tüdrukud lahti riietusid, teatas ta avastusest ka Andreale ning siis silmitsesid tüdrukud skeitereid ahne pilguga. Mihkel, kes end juba ujumispükste väele oli võtnud, hõikas neile varsti:

"No, kuulge, meesteõgijad, tulge juba!", mille peale vees lõbutsevad rulatajad teda ja tüdrukuid veidi aega huvitunult silmitsesid. Tüdrukud purskasid naerma ning tormasid siis võidu vette. Liisbet jättis käepaela siiski peale, sest ta ei tahtnud, et teise kamba liikmed haavu näeksid.

Nad olid tiigis, kuni neil külm hakkas. Rulakambaga peaaegu üheaegselt kaldale jõudes asusid Liisbet, Andrea ning Mihkel end kuivatama.

Nad ei pannud tähele, et poistekamp neile järjest lähemale nihkus. Lõpuks hüüdis üks poistest, helerohelistes šortsides, pikk, päevitunud ning blondide juustega nooruk neile:

"Ou, te rannavollet ei viitsi?"

Liisbet silmitses sõpru veidi. Mihkel raputas pead, Andrea aga juba vastas:

"Kui te tšikkidega mängida viitsite, siis tuleme!"

"Vabalt!" kostus hüüatus ning ka teine poiss vedas end püsti. Selgus, et vaid nemad kaks olidki mängust huvitatud. Niisiis olid poisid tüdrukute vastu. Kiiresti võttis teine poiss, valgeis põlvpükstes, pisut lühem ning pruunide juustega, kotist palli ning viskas selle oma sõbrale.

"Ou, oota, võõrastega ei saa mängida! Reio," tutvustas blond poiss end ning brünett naeratas, lausudes:

"Ja mina olen Kevin. Ja need seal on Gert, Ergo ja Heigo."

"Kena! Mina olen Andrea, see on Liisbet, see kobepoiss seal on Mihkel," ütles Andrea koketselt naeratades ning silus oma seelikut. Liisbet sidus juuksed hobusesabasse ning kohendas randmepaela.

Mäng kujunes äärmiselt tasavägiseks. Pidevalt oli seis viigis, kord juhtis üks, kord teine meeskond. Esimese geimi võitsid poisid, teise tüdrukud. Lõpuks suutsid poisid siiski vajaliku teise võidu saada ning võitsid mängu. Siis otsustati tekitada segameeskonnad. Andrea jäi ühele poolele Keviniga, Liisbeti tiimikaaslaseks sai Reio.

"Ou, sa seda ära ei taha võtta?" küsis viimane ning osutas Liisbeti randmepaelale.

"Ou, sa oma pükse ei taha ära võtta?" ahvis Liisbet poissi. Tõepoolest, peaaegu iga lause ette ütles poiss "ou".

"Vabalt!" kuulutas Reio ning tõmbas püksipaelad lahti.

"Lollakas, mängi nüüd," naeris Liisbet ning pöördus vastaste poole, kes neid naerdes silmitsesid.

Seegi mäng oli tasavägine, aga lõpuks võtsid Liisbet ja Reio end kokku ning võitsid viimase geimi ülekaalukalt. Siis pani Kevin palli kotti ning mõlemad seltskonnad asusid minekule.

"Ou, oodake! Kalli ei saagi või?" hüüdis Reio järsku. Tüdrukud pöörasid ümber ning puhkesid naerma, siis kallistasid Reiot ning teisi.

"Ou, aga Liisbet, sina oled mulle vähemalt ühe musi võlgu," teatas Reio siis, jättes kõik teda pisut imestunult vaatama.

9.
"Totakas, miks sa arvad, et ma esimesel päeval sulle musi annan?" küsis Liisbet ning turtsatas.

"No, sest see oleks sinust armas," vastas poiss ning tegi inglinägu.

"Okei, ÜKS musi ja PÕSELE. Ja see on kõik," andis Liisbet järele ning kui Reio noogutas, kummardas tüdruk tema poole ning vajutas oma huuled sekundiks poisi põsele. Siis pööras ta ringi ning astus tagasi Mihkli kõrvale.

"Mis see siis nüüd olema pidi?" küsis viimane pisut pahuralt, kui rulapoisid olid neist mööda tuhisenud.

"Ära nüüd nurise, kõik on okei," vastas Liisbet ning naeris. Mihkel aga jäi tusaseks ning lõpuks hakkas see Liisbetti häirima.

"No kuule, miks sa sellest nii suure numbri teed? See oli ainult üks põsemusi! Pealegi, ma pole su tüdruk ega midagi. Nii et ära tähtsusta seda üle!" ütles ta pisut ärritunult.

Mihkel ohkas ning pööras pea kõrvale.

"Anna andeks," ütles Liisbet viimaks, olles õnnetut poissi pikalt silmitsenud.

"Ma tean, et ta on võhivõõras ja kõike värki, aga Miku, palun, ära tee sellest nii suurt numbrit. Ma olen ju sulle ka musi teinud ja mitte ainult põsele," turtsatas tüdruk, meenutades kõikvõimalikke mänge ning lapsikuid kihlvedusid, mille käigus Liisbet Mihklit päris mitu korda musitama pidi.

"Sina jääd ju minu number üks sõbraks, ma luban!" ütles Liisbet, haaras Mihklil käest ning pigistas seda tugevasti. Mihkli üks suunurk kerkis pisut ning ta kummardus tüdrukule lähemale, et teda kallistada.

Järgmisel ennelõunal ärkasid Liisbet, Andrea ja Mihkel enam-vähem ühel ajal. Kuna ilm oli taas erakordselt soe, otsustasid nad taas tiigi äärde minna. Seal olid aga rulapoisid end jälle mugavalt sisse seadnud. Neid nähes vajus Mihkel veidi näost ära, otsustas siis käituda teisiti kui eile ning end osavalt sõbrannade kõrvale nihverdada. Esmalt asus ta nende poolele veesõjas. Ta püsis Liisbeti kõrval ja saadas Reio poole aina enam vett. Viimane puristas ning üritas Mihkli eest põgeneda, kuid need püüdlused olid üsnagi asjatud. Lõpuks andis ta alla ning viskas end selili. Mihkel vaatas sõbrannade poole, kes osavalt teiste poiste veesahmakate eest kõrvale põiklesid, ning naeratas Liisbetile, kelle naerusegune pilk ütles selgelt:

"Oh teid, väikeseid lapsi..."

Siis jättis Mihkel Reio veepinnale hõljuma ning tormas tüdrukute poole, üritades neid kaotusest säästa.

Kui nad lõpuks kaldale jõudsid, ligines kell viiele. Kevin ütles välja pikemat aega meeles mõlkunud mõtte:

"Jääks äkki ööseks siia?"

"Sa mõtled nagu telkidega või?" küsis Gert, pruunisilmne päevitunud blond poiss, kes siiamaani oli üsna vaikne olnud.

"Ou, aga see on jumala hea mõte ju! Liisu, Annu, Miku, viitsiksite?" hüüdis nüüd Reio omal familiaarsel moel. Miku silmitses sõbrannasid ning sõnastas pilkudega tehtud kokkuleppe:

"Aga jääme siis, käime poest läbi, toome mingeid vorste või asju ja..."

Sedagi ettepanekut võeti rõõmsalt vastu. Niisiis läksid Mihkel, Liisbet, Kevin ja Reio koos poodi ning asju ära tooma.

"Ou, me võtame teie rulad!" hüüdis Reio Gerdile ja Ergole ning haaras nimetatud esemed liivalt.

"Ma ei oska rulatada," ütles Liisbet kohe, Reio aga katkestas teda:

"Ah, see on lihtne, astu peale ja sõida! Miku, sa oskad?"

Mihkel noogutas ning võttis Ergo rula kaenla alla. Teise kätte võttis ta Gerdi rula, millega Liisbet sõitma pidi. Nii asusid nad neljakesi minema ning olles asfaldile jõudnud, astus Liisbet esimest korda rulale. Alguses oli ta pisut ebakindel, aga Reio toetas teda käest ning peagi oli tal sõitmine selge. Siis alustasid nad teed Reio poole, kust nad pidid kaks telki saama, Kevini poolt lisaks veel ühe. Kogu sõidu aja püsis Reio Liisbeti kõrval, õpetas ja juhendas. Mihkel silmitses neid pisut kadedalt...

Mulle meeldib, huvitav on

niiet, millal uut saab?

Kui hästi läheb, siis täna

Nii
12.
"Aiai, see nüüd küll eriti äge pole. Kindel, et nad koos on?" küsis Kevin osavõtlikult, hetkeks oma hommikusööki kõrvale lükates.

"No, mitte sada protsenti, aga nad paistavad viimasel ajal hullult lähedased olevat, koguaeg sosistavad midagi ja istuvad ninapidi koos ja..."

"Aga kui sa päris kindel ei ole, siis mine küsi ikkagi," soovitas Kevin. Poiss üritas üheaegselt Liisbetile silma vaadata ja süüa, mile tagajärjel ta sõrmedega ketšupisse maandus. Vandudes lakkus ta sõrmi puhtaks ning kuulas Liisbetti, kes hetkeks poisi tegevuse peale muigas.

"No, võiks, aga ma teeks enda margi täiega täis või saaks rämedalt haiget. Kui nad ei olegi paar, siis kujuneb sellest mingi norimise nali, kui nad on paar, siis on suht... perses," ohkas tüdruk ja hammustas huulde.

"Nojah. Ja mis teil Reioga on?"

"No ma ei teagi täpselt. Ta vist arvab, et me oleme paar, aga ma ei taha siduda ennast, vähemalt mitte temaga."

"Aga räägi Mihkliga, ajage asjad selgeks. Sest sa võib-olla tead seda ütlust: 'Hearts are often broken by words left unspoken'?"

"Tean jah... Okei, ma räägin temaga," ütles tüdruk, tõusis otsustavalt püsti ning lehvitas Kevinile.

Veidike hiljem istus Mihkel tiigi kaldal, loopis kivikesi vette ja koostas mõttes lauseid, mida Liisbetile öelda. Ta polnud eales ühegi tüdruku pärast sedavõrd pabistanud. Lõpuks vedas ta end püsti ja asus laagriplatsi poole tagasi astuma. Kui ta Liisbetti nägi, kerkis tema kurku klomp ning ta seisatas hetkeks, astus aga siis edasi. Korraks vaatasid nad teineteisele otsa, aga juba tuli tüdruku juurde Reio, kes teda õrnalt kallistas. Liisbet naeratas õrnalt, kui poiss tema põsele musi tegi, heitis siis pilgu poisi selja taha, et Mihklit näha, aga poiss oli kadunud.

"Kuradi kurat! Kas ma üldse temaga kahekesi olla saan?" pomises Mihkel omaette, kui ta Andrea telgi poole kõndis. Seal polnud aga kedagi peale Ergo.

"No, mis sa teed siin? Kujuteldav sõber?" küsis poiss Mihklilt, sai aga vastuseks vaid lootusetust ja viha täis pilgu.

"Mis juhtus?" muutus ka Ergo tõsiseks ja tõusis püsti.

"Väikesed mured vastassugupoolega," ütles Mihkel piisavalt selgelt, et Ergo seda kuuleks.

"Selliste jamade puhul aitab ainult üks asi. Joo, sõber joo..." teatas viimane ning haaras oma koti.

"Lähme poodi," teatas ta Mihklile.

"Sa saad alkot kätte?" küsis see kahtlustavalt.

"Jaa, aprillis sain 18," ütles Ergo ja kahmas telgist Kevini rula, mille ta Mihklile andis. Poisid kõndisid asfaldini ning asusid siis poe poole rulatama.

Kui nad laagriplatsile tagasi jõudsid, nägi Mihkel esimese asjana Reiot ja Liisbetti, kes vees hullasid. See ajas tema närvid veel rohkem krussi ja ta avas esimese Jim Beami purgi. See ei jäänud aga kaugeltki viimaseks...

Kell hakkas kolm saama, kui Liisbet Mihkli leidis. Poiss istus puude vahel, lõpetas ei-tea-mitmendat purki ja laulis.

"Miku! Mida sa teed?" küsis Liisbet kohe ning silmitses poissi kortsus kulmul.

"Ma siin niisama... Liisu, ma tahtsin rääkida sinuga, istu," ütles Mihkel ja naeratas veidralt. Pooleldi vastu tahtmist potsatas Liisbet Mihkli kõrvale.

"Vaata, te olete nüüd Reioga koos ja kõike värki, aga tead... Ma pean ütlema seda, sest ütlemata jäänud sõnad murravad südameid või kuidas ütlus nüüd oligi... Igatahes, Liisbet... Sa meeldid mulle. Ära arva, et ma nüüd mingit imelikku valejuttu ajan. Ma võin joonud olla, aga ma tean, mida ma suust välja ajan. Liisbet, ma olen sinusse armunud, saad aru?" pidas Mihkel maha oma monoloogi ning jäi pisut kõikudes tüdruku reaktsiooni ootama. Tüdruk naeratas hapult.

"Mihkel, sa oled joonud. Räägime sellest siis, kui sa kaine oled. Kaine peaga sa ju selliseid asju ei ütleks..." sõnas ta ja tõusis püsti. Enne, kui poiss midagi öelda jõudis, astus tüdruk minema. Mihkel ei näinud, kuidas üha uued ja uued pisarad Liisbeti silmadesse kerkisid...

Liisbet tormas mööda tiigikallast edasi ning põrkas peaaegu Andreale otsa.

"Ohoh, rahu..." oli sõbranna esimeseks reaktsiooniks, siis nägi ta Liisbeti nägu ja hüüatas:

"Liisu, mis juhtus?"

"Annu... Mihkel on seal eemal, täiesti täis ja ta ütles mulle praegu, et ta on minusse armunud... Ma ei tea, mis tal viga on, tal oled ju sina..."

"Misasja?" katkestas teda Andrea.

"No, te olete ju koos..."

"Ei ole, Liisu. Mihkel pihtis mulle lihtsalt oma muret."

"Te ei olegi koos? Appi, kui loll ma ometi olen... Igatahes, ma olen tegelikult temasse vist armunud, aga ta oli lihtsalt täis, nii et..."

"Liisu, oota nüüd! See oligi Mihkli mure, ta on sinusse ülepeakaela armunud! Sa oleks pidanud teda nägema, ta oli lootusetu. Liisu, ta mõtles seda tõsiselt, ta on päriselt sinusse armunud..."

Liisbet vajus liivale istuli ning heitis samme kuuldes pilgu tahapoole. Reio tuli tüdrukute poole ning kordas kõike, mida ta oli kuulnud:

"Misasja? Mihkel on sinusse armunud, Liisu? No, jääb ära, sa oled ju minu tüdruk, eks?"

Gooooood

Üle pikapika aja uus Eelviimane tegelikult

13.
Liisbet vaatas kordamööda Andreale ja Reiole otsa ning vedas end püsti.

"Reio, tule. Ma tahan rääkida sinuga," ütles Liisbet vaikselt ja haaras Reiol käest. Kahekesi jalutasid nad veidi eemale ning istusid liivale. Liisbet tõmbas maast ühe rohukkõrre ja asus selle küljest tükikesi rebima. Pikka aega oli ta vait, ent alustas siis:

"Vaata, Reio... Me tunneme Mihkliga üksteist juba mingisugune komteist-neliteist aastat. Ma olen teda alati võtnud kui sõpra, mitte kui potentsiaalset poissi. Aga nüüd, kui ma arvasin, et nad Annuga paar on, siis ma taipasin, et ma olen vist temasse armunud. Sinuga koos on mul ülimalt tore, aga Miku on lihtsalt..."

Liisbet vaikis. Ta ei tahtnud Reiole niiviisi haiget teha. Ta nägi juba poisi näost, kuidas selline jutt talle mõjus. Reio neelatas ning ütles kareda häälega:

"Liisu, ära räägi rohkem, ma saan aru. Ma tean, et ma ei saa sind sundida minuga koos olema. Aga sa saad ju aru, kuidas see haiget teeb, eks?" Tüdruk noogutas ja Reio jätkas:

"Liisu, sa tõesti pugesid mulle südamesse. Kuigi ma olen su peale natuke pahane, siis ma tõesti ei taha sinust täiesti ilma jääda. Sest no... pigem oleme lihtsalt sõbrad kui vihavaenlased, eks? Ma olen ju ikka sinu jaoks olemas, alati olen."

Tüdruk noogutas jälle. Tema lõug väreles ning hetke pärast voolas üks pisar mööda tema põske vaikselt allapoole.

"Liisu, kallis, ära palun nuta!" ütles Reio pisut ehmunult, tõmbas Liisbeti endale lähemale ja õõtsutas tüdrukut tasakesi, et teda rahustada. Liisbet vappus nutust veel pisut aega, aga jäi siis rahulikuks. Reio vajutas tema pealaele õrna musi.

Liisbet tõusis püsti ning lahkus, Reio poole segaduses ja õnnetuid pilke heites. Laagriplatsile jõudes teadis ta juba, mida ta teeb. Ta küll lootis, et on sellest kombest lahti saanud, aga pinge kasvas üle pea. Ta võttis Reio kotist taskunoa ning katsus kõigi terade vahedust. Leidnud sobiva, jättis ta selle meelde, vajutas noa kinni, pistis taskusse ja jalutas varjulisemasse kohta laagriplatsist paarisaja meetri kaugusele. Ta istus murule, võttis noa ja avas õige tera. Hetke kõhelnud, võttis ta käelt randmepaela ning surus noatera käele. Kui noajäljest verd immitsema hakkas, kiskus tüdruku nägu kergele muigele, aga valu tõttu tõmbus ta uuesti tõsiseks. Kui ühe haava veritsus vähenema hakkas, tõmbas ta järgmise. Ja siis järgmise. Lõpuks muutus silmavaade jälle häguseks ja Liisbet ei pannud tähelegi, millal ta liivasele murule pikali vajus, nuga endiselt peos...

Kella viie ajal ärkas Mihkel kergest unest. Kellale pilgu heitnud, otsustas ta kergest pohmellist hoolimata Liisbeti üles otsida. Reio istus omaette telgi ees ja näperdas telefoni, teised sõid, ainult seda, keda Mihkel otsis, polnud. Poiss astus sõprade juurde.

"Tsau, Liisut pole näinud?" küsis ta.

"Good morning, sunshine! Ei ole tegelikult. Reio, kus Liisu on?" ütles Gert sõbralikult ning ulatas poisile grillvorstitaldriku. Mihkel raputas pead. Reio aga vastas Gerdi küsimusele:

"Ei tea. Mingi tunnike tagasi nägin teda viimati."

"Ma helistan talle," pakkus Andrea ning haaras mobiili. Paarikümne sekundi möödudes teatas ta:

"Ei vasta."

Kevin, Gert, Ergo ja Heigo ajasid end püsti ja lubasid tüdrukut otsima minna. Ka Reio tõusis, telefoni taskusse pannes. Mihkel ja Andrea siirdusid jõe kaldaid läbi vaatama. Iga natukese aja tagant helistas Andrea Liisbetile, et tema telefoni helinat kuulda. Järsku kostiski puude vahelt Three Days Grace'i "Let You Down", mis oli Liisbeti kõnemärguandeks. Mõlemad tormasid kõrvuti hääle suunas ning jõudsid lõpuks kohale, et näha Liisbetti teadvusetult maas lebamas. Mihkel sööstis tüdruku juurde ja kallistas teda, saades kohe aru, mis juhtus. Ta võttis Reio noa ning Liisbeti randmepaela ja pani need taskusse. Seejärel haaras Mihkel tüdruku õrnalt kätele ning tassis ta laagrisse, kurku tekkiva klimbiga võideldes. Poiss aimas, miks Liisbet endale nii tegi, ja tundis ennast ääretult süüdi. Õrnalt pani ta tüdruku liivale maha. Andra läks eemale, et teistele helistada ning nad tagasi kutsuda. Mihkel kastis käe tiigivees märjaks ning tõmbas sõrmedega õrnalt üle tüdruku põskede. Lõpuks avas Liisbet silmad.

"Liisu, ma olen nüüd kaine. Ja ma tõesti olen sinusse armunud."

Tüdruk naeratas õrnalt ning lausus vastu:

"Mihkel, mina sinusse ka..."

Poiss, kes pisut hämmastunud oli, ei osanud esialgu midagi teha, aga ta heitis üheainsa pilgu Liisbeti silmadesse ning korraga sai ta aru, kuidas talitada. Ta suudles Liisbetti.

K, viimane osa have fun

14.
Poisid jõudsid joostes rannale. Andrea silmitses Reiot, kes kohe näost ära vajus. Üsnagi pettunult sammus ta Mihklile ja Liisbetile lähemale. Lõpuks märkasid ka nemad, et kogu seltskond on rannale kokku tulnud ning tõmbusid taktitundeliselt teineteisest veidi eemale.

Olenemata sellest, et Liisbet oli nüüd üles leitud, valitses laagriplatsil rusuv meeleolu, seda peamiselt sellepärast, et Reio oli õnnetu ning see mõjus kõigile. Võib-olla ka selle tõttu, et Liisbet, Andrea ja Mihkel olid otsustanud järgmisel päeval linna tagasi minna.

Reio puges juba veidi peale üheksat telki ning uinus peagi, teised jäid lõkke äärde jutustama. Liisbet istus loomulikult Mihkli kõrval, pea poisi õlale toetatud ja käsi ümber tema puusa. Mihkel hoidis oma tüdruku ümbert kinni ning vaba käega tegeles kõige muuga sõi, söötis Liisbetti, kohendas lõket ja tegi muud vajalikku.

"Ma tahaks ka natuke hellust," teatas Gert järsku, põhjustades naerulagina ning nihkus siis Heigole külje alla. Heigo kõhkles hetke, aga sirutas siis käe välja ja võttis Gerdil ümbert kinni.

"Oi, musi, kui armas sinust," ütles Gert läbi naeru.

"Mine põrgu," ütles Heigo nüüd samuti naerdes ning võttis oma käe ära.

Kui kell hakkas üheteistkümnele liginema, vajus seltskond laiali, telkidesse magama. Mihkel ja Liisbet olid telgis võimalikult vaiksed, et Reiot mitte äratada. Ainus, mida nad endale lubasid, oli väike head-ööd-musi ja vaiksed sosinad:

"Sa oled mulle nii tohutult kallis, tüdruk, mõistad?"

"Miku, sa oled kõige parem...

Järgmisel hommikul ärkas Liisbet Mihkli tugevas embuses. Reiot polnud, ilmselt oli kell juba piisavalt palju. Liisbet naeratas ning üritas end näoga poisi poole keerata. Aga juba ärkas noormees ja vajutas tüdruku põsele musi.

"Hommikust, printsess!" ütles ta ning vaatas jälle tüdrukule sügavale silmadesse. Liisbet naeratas veelgi rohkem ja küsis lõpuks:

"Mida sa vaatad?"

"Sind," ütles Mihkel vaikselt ning lükkas tüdruku silmale vajunud juuksesalgu taas eemale. Tüdruk silmitses poisile omaselt veidi vildakaks naeratuseks kõverdunud huuli, tema lootusetult sassis tuhkblondi juuksepahmakat... Alles nüüd hakkas ta mõistma, kui väga ta tegelikult Mihklist hoolis. Nad silmitsesid teineteist veel veidi, siis tegi Mihkel oma tüdrukule musi ja riivas oma ninaga Liisbeti oma. Mõlemad naeratasid ning tõusid siis istuli. Omaette nohisedes tõmbasid nad mõlemad endale pusad peale ja astusid siis välja. Mihkel haaras peaaegu kohe Liisbeti käe, mille tõttu tüdruk talle pehme naeratusega otsa vaatas. Nad suundusid oma lõkkeplatsi juurde, mis nende tavapäraseks söögi- ja jutuajamise kohaks oli saanud. Kõik istusid seal ning paarikest tervitati rõõmsameelselt. Kuna õhtune istumine oli ilma alkoholita möödunud, polnud kellelgi pohmelliga probleeme ja seda rõõmsamad kõik olid. Isegi Reio naeratas üsnagi õnnelikult. Kiiresti sõid Andrea, Liisbet ja Mihkel üht-teist ning asusid siis oma asju pakkima. Kevin üritas neid ümber veenda, aga noored olid kindlad, et neile maaelust veidikeseks aitab.

Nii seisidki nad paari tunni pärast bussijaamas ning jätsid sõpradega hüvasti. Kõik lubasid tihedalt suhtlema jääda ja esimesel võimalusel kohtuda. Reio ja Liisbet läksid hetkeks teistest veidi eemale.

"Reio, ega sa kurb pole ega midagi, et me..."

"Ah, ära aja nüüd! Kuule, ma saan üle ju. Peaasi, et sina õnnelik oleksid, printsess."

Poiss tegi tüdruku laubale musi ning tõmbas ta siis endale lähedale. Pikalt seisid nad teineteist kallistades, siis teatas Kevin:

"Okei, buss tuleb," mille peale Liisbet Reiost eemale tõmbus, talle põsele viimase musi tegi ning Mihkli juurde tagasi kõndis. Kõik tundus kuidagi neetult raske ja valus. Kuigi ta teadis, et ta kuulub Mihkli kõrvale ning mõistis, et just sinna ta kuuluda tahabki, tundus Reiost lahkumine võimatu. Siiski astus ta Mihkli järel bussi peale ning heitis Reiole veel läbi akna ühe pilgu, enne kui sõiduk minema vuras. Liisbet vaatas endiselt aknast välja ning ei teinud peaaegu märkamagi, kui Mihkel tema ümbert kinni võttis. Lõpuks heitis poiss pilgu Liisbeti silmadesse. Need olid pisaraid täis. Mihkel tõmbas tüdruku otsekohe endale lähemale ning lohutas teda kõikvõimalike armsustega, kuigi ta samal ajal meeletult kartis. Ta teadis, kelle pärast Liisbet nutab, ning tundis, et võib oma kõige kallimast ilma jääda. Vaikselt sosistas ta tüdruku nime. Liisbet vaatas talle nende üliõnnetute silmadega otsa ning Mihkel ütles lõpuks välja need kolm sõna, kuigi ta oli kindel olnud, et on veel vara.

"Liisu, ma armastan sind..."

Tüdruk vaatas talle pikalt otsa ning naeratas lõpuks.

"Mina sind ka," vastas ta ning toetas oma pea Mihkli õlale. Reio oli peast läinud.



Kui Liisbet koju jõudis, hakkasid talle esimesena silma meestekingad. Tema kasuisa kingad, kui täpne olla. Liisbet avas ukse ning nägi esikukapil õllepudelit. Ta pidi juba rahulolematult ohkama, aga märkas siis pudeli valget silti. Alkoholivaba õlu! Liisbet naeratas uuesti ja astus edasi. Juba tuligi ema talle naeratades vastu.

"Tšauki, Liisu! Kuidas maal oli?"

"Super," muigas Liisbet paljutähendavalt.

"Sa võid kotid praegu siia jätta, tule söö midagi," ütles ema sellesama pisut võõra õnnelikkusega ning lükkas elutoa ukse lahti. Kasuisa lamas Alvariga vaibal ja nad mängisid mudelautodega. Ema ja Liisbeti muiged venisid veel laiemaks ning nad astusid elutoa laua äärde sööma. Kõik oli nii hea, et Liisbet ütles iseendale mõttes:

"Puudrikarbi alune tuleb tühjaks teha..." ning naeratas veel kord.

Kui ta oli söönud ja oma asjad lahti pakkinud, ütles ta emale, et läheb Mihkli juurde. Ema kortsustas kulmu ja hakkas juba midagi ütlema, ohkas siis ning sõnas:

"Ära siis väga kaua ära ole!"

Liisbet naeratas laialt, nähes, kuidas ema muutunud oli, lubas, et ta kauaks ei jää, ja lahkus.

Mihkel ja Andrea ootasid tüdrukut juba. Mihkel kallistas Liisbetti ning nad istusid poisi tuppa põrandale. Liisbet rääkis sõpradele esmalt sellest, kui hea kodus oli olnud. Mihkel ja Andrea muidugi rõõmustasid.

Hiljem oli kõik jälle nii, nagu nende puhul alati - nad olid õnnest segased ja naersid nagu hullud.

"Tead, kõik oleks täiuslik, kui Reio ka siin oleks," ütles Liisbet järsku.

"Aga äkki peabki natuke ebatäiuslik olema, muidu oleks igav," vastas Andrea talle ning haaras laualt kausist viimase küpsise.

"Ja pealegi olen sul mina, sekkus nüüd Mihkel," võttis oma tüdrukul selja tagant ümbert kinni ning vajutas tema põsele musi.

"Ja see just ebatäiuslikkuse nii täiuslikuks teebki..." ütles poiss lõpuks, tekitades hetkeks vaikuse.

"Kõik läheb nüüd hästi," jõudis Liisbet endale lubada, siis lõhkus vaikuse Andrea, kes naerdes hüüdis:

"Te ainult lootke, et ma lasen teil kogu aeg ameleda! Mul hakkab igav niimoodi..."

Awwtš. Nunnu oli.
Niiniiniihea jutt oli...lahketüdruk.
Sjupeeeer. :)

Lugesin kogu juttu läbi, nii heaa! Sa pead kindlasti veel teisi sääraseid kirjutama! : )

Nii armas lõpp oli :)

Tegelikult oli mul isegi järg mõttes, aga see tuleb kunagi hiljem, sest juba on mul uus järjejutu algus olemas