Udukogu silme ees, pisaratest, vihast. Käed rusikas, värisevad, higistavad. Kurgus kibe, pinge, valus klomp. Nii väga soovib lüüa kedagi, teha haiget nii, nagu talle tehti sõnadega.
Üle kere värisedes, hoides tagasi oma sõnadetuhinat, mida karjuks näkku sellele vastikule elajale enda ees. Kuid ei. Ta jookseb, kaugele, eemale koletust, vihastest inimestest. Kas seepärast keegi teda ei salligi?
Tal on maailma kauneimad tumepruunid silmad ja need on ka ainukesed, mis on temas ilus. Natuke kogukas, kasimata. Kuid hing on puhas, ilus, rikkumata. MIKS? Miks ei sallita teda?
Ta jookseb, pisarad valguvad sügavatest, sära kaotand silmadest. Ta on väike ja kogukas, seega komistab. Järele kostab naerupahvakas. Klassikaaslased. Kuid ei, ta ei jäta jooksmist. Tuiskab edasi, lootuses jätta maha raev, kurbus.
Ta jõuab metsa, kuid ta ei peatu. Pole teerada, oksad peksavad vastu nägu, see leevendab valu südames, kuid suurendab füüsiliselt. Komistab. Tõuseb. Jookseb.
Langeb.
Nüüd kükitab maas see koledavõitu tüdruk, nuuksetest vappuv, kartlik. Ta on üksi keset metsa, keegi ei hooli, keegi ei kuule. Kostab vali südantlõhestav karjatus: "MIKS?!"
Tuleb öö. Tüdruk ei liigu. Ta nuuksub ikka veel. Nagu katkine nukk, keda on koheldud halvasti, visatud prügimäele, jäetud patareid sisse. Kas keegi otsib teda? Võibolla lastekodust mõni, et karistada tüdrukut tema nõrkuses. Peksta teda selle eest, et ta on inetu. Karjuda talle koledusi ja jätta ilma õhtusöögist, sest ta on kogukas.
"Kui inetust pardipojast kasvas luik, siis minust peab saama printsess," sosistab õnnetuke läbi nuuksete. Tõuseb püsti, kuid nõrkusest vajub kokku, jääb lamama kohta, mis on niiske pisaratest.
Keegi ei leidnud teda sealt metsast, keegi ei tea, kuhu ta kadus. Aastate pärast otsiti uuesti, kuid ei leitud ka laipa, kuid koolitiigile ilmus ootamatult uus luik, kes oli kauneim kõigist luikedest.
Pealkiri: Vihatud. 
28/2/2010, 13:10
