Armastust ja nohu ei saa varjata.[7]

Nonii, nonii. Ei uskunud, et seda juttu kunagi edasi kirjutan. Ja värk on selles nüüd, et kuna ma kirjutasin seda suht ammu, siis ei ole mul enam õrna aimugi, mis plaanid mul selle jutuga olid... Seega ja, ehk märkate, et mu kirjastiil on veidi muutunud, ehk mitte, eks näis:D.

6. osa (:


”Nonii, meile ka midagi seletatakse?” küsis Kevin irvitades. ”Alustame siis sellega, et kes keda sebib?”
”No nagu,” hakkas Krissika rääkima, kuid jäi Keiu tapva pilgu peale vait.
”Never mind,” pomises ta ning langetas uuesti pea. Kevin ulatas Keiule käe, kui Keiu ei teinud sellest väljagi.
”Meil hakkab tund,” lausus Krissika protesteerivalt, kui keegi ennast liigutada ei kavatsenud. Kevin, Krissika ning Kevini sõbrad hakkasid naerma.
”Ma arvan ka, vahet ei ole, et see viimane tund oli, ega ju?” küsis Kevin, kui oli suutnud oma naermise kontrolli alla saada. Krissu punastas ning langetas järjekordselt pea. Kevin toetas ennast vastu lauda ning saatis oma sõbrad minema.
”Krissika, sa võid ka minna, kui tahad. Ma tahan Keiuga rääkida,” lausus Kevin ning Keiul oleks süda seisma jäänud. Ou fuck, Krissika ära mine, Krissika ära mine...
”Ok, tsau Keiu! Msnis räägime,” lausus neiu kiiresti ning lahkus. Persse, ei ole võimalik. Mina oma suud lahti ei tee!
”Noh, tahad midagi mulle öelda?” küsis Kevin ülimarahuga. Keiu raputas ägedalt pead ning poiss naeris.
”Kindel?” küsis Kevin üle. Neiu noogutas.
”No ise tead, minul aega on,” lausus ta ning istus Keiu ette maha. Ta suunas oma silmad Keiu langetatud silmadele ning vaatas teda.
”Mida sa teada tahad?” lausus Keiu ohates, kui tal lõpuks villand sai. Pealegi andis ta sõrm tunda ning valuvaigisti oli kodus.
”Kes keda sebib?” küsis Kevin kohe. Keiu punastas.
”Krissu arvab, et.. sina noh...sebidmindvõinii,” lõpetas Keiu kiiresti lause. Kevin naeris lõpu peale. Oukeii, vähe ei ole mark...
”No, kas see oleks väga hull, kui see tõsi oleks?” küsis noormees vildakal naeratusel. Neiu pea tõusis välkkiirelt ülesse ning ta näos valitses kohkumus. Jääb ära! Ma ei kavatse sel juhtuda lasta. See lõppeb- nüüd ja kohe. Süütu mäng või mitte, ma ei kavatse jälle haiget saada.
”Lõpeta! Meie vahel ei saa, ei hakka midagi olema. Ma ei kavatse veel niipea mingit kuradi suhet luua, et jälle.. et jälle haiget saada. Viimasest õppisin niigi palju. Rohkem sama viga ma korrata ei kavatse,” lausus Keiu järsult, ajas ennast püsti ning hakkas ukse poole kõndima. Kevin oli temast kiirem ja haaras ta käest.
”Mis juhtus, Keiu? Mida Marko sulle tegi?” küsis noormees pealtnäha rahulikult ise sees keemas.
”Ta.. Ta lihtsalt tegi seda mida ta poleks pidanud tegema. Aga mis vahet seal on? Mis tehtud, see tehtud. Ja nüüd, lase mul minna,” lausus Keiu ning lahkus kiirest tegemata välja Kevinist, kes teda tagasi hüüdis. Koolimajast välja saades libises mööda neiu põske alla pisar, aga see jäi ka viimaseks. Kõik. Poistel on lõpp, ma hakkan lesbiks. Naised vähemalt teavad kuidas hoolida... Muidugi ei mõelnud ta seda tõsiselt, kuid tol hetkel soovis ta, et oleks seda teinud.
”Keiu..” lausus tuttav hääl. Keri putsi Marko.
”No türa, mida on? Tahad veel mulle haiget teha?! Lase käia! Ehk saingi eelmine kord liiga..” jõudis Keiu karjuda, kui Marko teda suudles. Hetkeks läks ta vooluga kaasa, kuid siis tuli talle mõistus koju.
”MIDA SA ENDAST ÕIGE ARVAD?! Mis ma pean sulle mingi fucking lähenemiskeelu võtma? HOIA. MINUST. EEMALE!” karjus Keiu ning lükkas Marko nii kõvasti, kui vähegi jaksas eemale ise taganedes paar sammu.
”Keiu, tunnista, see mis paar päeva tagasi juhtus oli viga mida me saaks parandada,” lausus poiss rahulikult ning lähenes tüdrukule.
”Hoia must eemale jobu! Türa, kuidas sa aru ei saa- sa tegid mulle haiget ning see ei ole viga mida sa saad nii lihtsalt parandada, seda sa ei saa IIAL parandada! Ja nüüd, kao mu elust,” ütles Keiu ning pööras selja ning hakkas kodu poole minema.
”Saab ikka küll!” lausus Marko vihaselt ning haaras tema käest kinni. Ta tõmbas neiut nii kõvasti, et Keiu oli nüüd näoga Marko poole ja poiss surus vägisi oma huuled tüdruku oma. Oh jumal... Mis Markost saanud on?! Ma pean.. PÄÄSEMA! Ning sel hetkel lükkas ta poissi kõige oma jõuga nii, et too pikali lendas. Keiu kogus ennast kiiresti ning jooksis kooli sisse. Ta jooksis klassi, kus nad Keviniga olnud olid lootes, et poiss ikka seal oleks. Kuid teda ei olnud ning Marko oli tal kohe kannul. Kiiresti telefoni kätte võtnud helistas ta Kevinile. Kohe kui too vastu võttis karjus Keiu talle: ”Klass kus me enne olime! Marko! Palun aita mind,” karjus Keiu paanikas telefoni ning järgmisel hetkel lendas uks lahti ning Marko astus sisse. Viimane asi mida Kevin telefonis kuulda võis oli karjatus ning järgmisel hetkel lõpetati kõne.
”Nonii, terve klass meiepäralt, kas pole tore?” lausus ta õelalt ning eemaldas tüdrukult vägisi riideid. ”Saan sinuga teha asju mida ma enne teha ei saanud,” ütles ta ning irivtas tüdrukule näkku. Neiu proovis põgeneda, aga see ei õnnestunud. Kibestunud pisarad jooksid mööda ta põski alla ning tal käis pea ringi. Kõhus keeras ning ta soovis ülekõige Kevinit siia teda aitama. Kui poiss kummardas, et ta püksid alla tõmmata lõi neiu talle jalaga. Poiss lendas taaskord pikali ning tüdruk tegi uue põgenemiskatse. Ukse juurde jõudes tõmbas ta selle hooga lahti ning valmistus ära jooksma, kui põrkas kokku ühe Kevini sõpradega.
”KEIU!” hüüdis ehmatusest Kevin ise ning tõmbas ta enda embusesse, kus neiu värisedes oli.
”Kristo, sa too Keiu riided ning Mikk sa mine õpeta seda hoorapoega,” lausus poiss ruttu sõpradele ning talutas Keiut eemale. Vedas, et kedagi kooli koridorides ei liikunud, sest kõikidel olid tol hetkel tunnid.
”Võta,” lausus Kristo vaikselt ning ulatas Kevinile riided.
”Tänan, mine aita Mikut,” lausus Kevin vaikselt ning aitas Keiu riidesse. Poiss võttis endalt pusa seljast ning pani selle tüdruku peale, kes värises õrnalt, nuuksus ning kelle põskedelt pisarad alla veeresid. Kevin oli vaikselt ning talutas teda mööda kõrvalist teed enda koju. Sinna jõudes pani ta tüdruku diivanile istuma ning istus ise ta kõrvale. Keiu puges talle kaissu ning Kevin pani käe talle õrnalt ümber. Poisi käsi silitas õrnalt neiu juukseid ning kahekümne minuti jooksul tüdruku värinad vaibusid ning hingamine läks aegamisi ühtlaseks. Poiss andis talle pealaele suudluse ning lahkus õrnalt ta käte vahelt. Ta pani tüdrukule vaikselt teki peale ning läks siis rõdule helistama.
Kõige esimesena helistas ta tüdruku emale, et teada anda, et Keiuga on kõik korras ning ta jääb poisi juurde ööseks ja homme kooli ei lähe. Ema küll protesteeris, kui poiss tegi talle selgeks, et kõik on korras ning neil on lihtsalt vaja kooliprojekti teha. Järgmisena helistas ta Kristole.
”Mis temast sai? No väga hea.. Ehk järgmine kord siis, teab, et ei ole vaja tüdrukuid puutuda, mhm, a, eii, me ei tule homme kooli, mhm, mõtle mingi geniaalne vabandus õpetajale ja vaata, et Marko midagi välja ei räägiks, mhm, davai,” lausus ta ning lõpetas kõne. Veel üks kõne poisi enda vanematele kinnitas, et nad ei tule ööseks koju. Terve öö temaga ühes korteris.. Äkki.. OUU, KEVIN, STOP IT. Ta on tüdruk kellest sa hoolid ning kes sai just kohutava trauma. PERSSE NEED MEHELIKUD REAKTSIOONID.... Mõtles poiss ning võttis suuna toa poole, kus neiu magas.
”Aitäh,” lausus neiu kohe, kui kuulis poissi astumas. Poiss võpatas, kuid kogus ennast kiiresti ning läks tüdruku juurde. Ta oli valmis kohe tüdruku juurde istuma ning ta enda kaissu võtma, kuid tüdruk ehmatas ning läks diivani teise otsa. Kevin oli segaduses, kuid taipas siis.
”Keiu.. Tasa, ma ei teeks sulle iial, MITTE IIAL, midagi sellist,” lausus ta ning tõstis alla andvalt mõlemad käed ülesse. Neiu vaatas hetke poisi poole hirmunud pilguga, kuid siis said taas pisarad tast võitu ning ta ronis taaskord poisi kaissu.
”Ma ei tea... mis minust siis saanud oleks.. kui sind ei oleks olnud.. ma kartsin.. ma ei teadnud mida teha.. ma,” tahtis neiu ennast välja elada, kuid poiss katkestas teda: ”Shh, tasa... Ära mõtle sellele. Ma tean, et seda on raske unustada ehk võimatu, kuid see on läbi nüüd,” lausus poiss pehme häälega ning tõmbas tüdrukut kõvemini enda kaissu.
”Aitäh,” lausus tüdruk veelkord ning lasi ennast poisi keha vastas lõdvaks. Poiss silitas ta juukseid ning joonistas teise käega ta õlale kujundeid. Kuigi mõlemad teadsid, et tüdruk enam uuesti magama ei jää, siis nad lihtsalt istusid seal ning nautisid üksteise lähedust. Tüdrukul oli turvalisusetunne ning kuigi ta ei kavatsenud veel niipea armuda teadis ta, et kui ta seda kunagi tegema peaks, siis kindlasti armub ta poissi kelle kaisus ta on.

Parandasin ära ja tore, kui meeldib :)

"PERSSE NEED MEHELIKUD REAKTSIOONID.... "
I can not help it if I'm laughing..
UUT!! KIIRESTI!

Mulle meeldib ja kuidas veel. Ootan pingsalt järgmist osa. :)

Seitsmes osa. Kaheksas ka enam-vähem valmis. Ja tore, kui meeldib :) Ja mul hakkavad vaikselt ideed otsa saama. Või siis on mul neid liiga palju ning ma ei oska nendega midagi peale hakata

***


”Mis siis kui ta veel üritab?” küsis Keiu vaikselt Kevini käest. Nad olid viimased pooltundi üksteise kaisus olnud ning lihtsalt... olnud. Vaikuses ning rahulolus. Kuigi tüdruk kartis, siis oli ta maha rahunenud.
”Siis olen mina seal sind kaitsmas,” lausus poiss kindlalt ning suudles teda pealaele.
”Sa ei saa ju alati seal olla... Kui ma poodi lähen või kuskile reisile,” lausus tüdruk. Poiss mõtles hetke ning vastas siis: ”Ma olen sinuga nendel hetkedel, kui saan. Kui mina ei saa, siis on sinuga keegi teine. Ja keegi on alati sinuga, kes sind kaitseb,” lausus poiss tüdrukule kindlalt.
”Ehk tõesti...” lausus neiu õlgu kehitades. Ta lasi end lõdvaks ning sulges silmad. Hetk hiljem ta avas need uuesti.
”Mida te talle tegite?” küsis ta järsku. Kevin võpatas vaevumärgatavalt ning mõtles hoolikalt sõnu.
”Mikk ja Kristo.... andsid talle õppetunni, kui seda nii saab võtta,” ütles noormees lõpuks ebakindlalt kartes neiu raktsiooni.
”Ahah, andsite peksa ja arvate, et see on õppetund?” lausus neiu süüdistavalt ning üritas ennast Kevini kaisust välja tõugata, kuid poiss ei lasknud.
”No mida me oleks pidanud tegema? Rääkima? Loengut pidama? Ütlema, et ”see on vale, ära nii tee”? Kuulama kuidas ta ütleb süütul häälel ”ma enam nii ei tee”? Keiu, see ei ole lasteaed ning sa tead väga hästi, et see ei aitaks enam. Sellisele mehele sõnadega aru pähe ei pane. Jah, nad andsid talle peksa, kuid kui see enam aru pähe ei tule, siis ainuke võimalus on sul süüdistus esitada,” lausus poiss selgitavalt ning vaatas tüdrukule silma. Keiu taipas, et Kevinil on õigus ning langetas oma silmad. Ta ronis tagasi oma endisele kohale poisi kaisus ning pomises vaikselt: ”Anna andeks.”
”Ei ole midagi. Ma saan aru. Kui ta tõesti oleks selline, kes saaks sõnadest ja targast jutust aru, siis poleks Mikk ja Kristo üldse vaevunudki tema ilusat nägu rikkuma.”
Neiu ohkas ning otsustas endamisi, et kavatseb selle vahejuhtumi unustada ükskõik, kui raske see ka ei oleks. Ta kavatseb sellest üle saada. Ning kuigi see on raske, siis ta lihtsalt peab üritama.
”Kas sa tõesti arvad, et Marko nägu on ilus? Oled sa kindel, et su orientatsioon korras on?” küsis Keiu. Hetkeks ei saanud poiss totaalselt mitte midagi aru, kuid nähes neiu näol väikest irvitust taipas ta aegamisi, et tüdruk üritab kergemat tooni võtta.
”Oh, you got me. Ma olen teda iga öö unes näinud ja nüüd.. Oi kui pettunud ma olen. Mu süda on nii katki ja pooleks ja mida iganes veel, aiai, see teeb haiget,” lausus Kevin dramaatiliselt ning plika häälega. Keiu ei saanud sinna midagi parata ning lihtsalt hakkas naerma.
”Oww, aga mina?” küsis tüdruk teeseldud kaastundest. Alles peale küsimuse küsimist sai ta aru, et poleks pidanud seda küsima. Kuid poiss kavatses sellest mööda vaadata ning asja kergemaks teha.
”Anna andeks kallis, kuid olin sinuga ainult sellepärast, et ma teistele normaalne välja näeksin.”
”Ei no fain siis,” lausus tüdruk, kuid naeratas Kevinile tänulikult.
”Sa süüa või muud sellist ei taha? Mul kodus küll ei ole midagi tarka süüa, aga kell pole veel nii palju, et me poodi ei jõuaks.”
”Tahan. Pole hommikust saati midagi tarka söönud,” lausus Keiu ning naeratas vabandavalt.
”Aiai, niigi kõhna oled, aga davai lähme selverisse,” ütles poiss, hüppas püsti ning tiris ka neiu püsti. Kevin andis Keiule ühe enda pusadest, mis neiule küll suur oli, kuid sobis talle ning endale võttis ta samuti ühe pusa kaasa. Selverist paarikümne meetri kaugusel olles nägid nad tuttavat kuju enda poole tulemas.
”Vittu,” lausus Kevin urisedes. Ta tõmbas neiu endale ligemale ning pani käed kaitsvalt tema ümber.
”Hei, and we meet again,” lausus Marko nendeni jõudes mõnitavalt. Noormehe näost oli aru saada, et ta on ikka päris korraliku õppetunni saanud.
”Mida sa väljas teed? Kas sa ei peaks kodus olema ja laskma enda emmekesel ennast põetada?”
”Muidugi, muidugi. Aga mu emmekene on liiga ametis sinu isa rahuldamisega. Kuid davai, lasen teie mitte nii meeldivast seltskonnast jalga. Kuid Keiu, sa saad veel minu omaks,” lausus Marko, pilgutas neiule silma ning lahkus.
”Ma ju ütlesin, et ta seda asja nii ei jäta,” lausus neiu vaikselt.
”Midagi hullu enam ei juhtu. Mina olen sinuga ja kõik.”
Tüdruk kehitas vaid õlgu ning hakkas poissi poe poole tirima. Kuid poiss pani oma käed ta õlgadele ning keeras tema pea enda poole.
”Kuula mind! Mitte midagi hullu enam ei juhtu, sest sa ei lähe üksi mitte kuskile, vähemalt mitte veel. Mina olen sinuga ning kui mina ei saa, siis Kristo või Mikk. Samuti sinu vanemad. Said aru? Ja nüüd ära mõtle sellele,” ütles poiss karmi häälega ning vajutas oma huuled hetkeks neiu laubale. Neiu ohkas raskelt, kuid noogutas siis alla andvalt. Kuigi ta seda juttu ei uskunud, siis ta vähemalt üritas seda teha.
Putsi, putsi, putsi.... Mis kuradi iba ma talle ajan?! Tapaks ära selle raisa, aga ma ei hakka oma käsi määrima. Vähemalt saan ma Keiuga nüüd koos olla ning ehk isegi... Noh... Natukene... MINE PERSE KALLIS PEA! JA LÕPETA SELLELE FUCKING MÕTLEMINE! Perssee...
Poes käisid nad ringi justkui mingi hüpnoosi all. Rääkisid nad napilt ning tagasiteel Kevini juurde ei öelnud nad samuti sõnagi.
”Kas targem ei oleks kohe süüdistust esitada?” küsis neiu, kui nende vaikus juba talumatuks muutus.
”Ma ei usu, ma ei tea... Ehk oleks, ehk teeks see asja hullemaks.”
”Mhm..” ütles neiu. Nii palju siis proovimisest... Mõtles ta ning ohkas.
”Tule,” lausus noormees vaikselt, kui nad väliskoridori jõudsid. Keiu sammus Kevini järel.
”Teeme kohe nuudleid? Või tahad enne pizzat või muud sellist?” küsis poiss hoolitsevalt neiult.
”Vahet ei ole, kuid ma arvan, et ma tahan pizzat enne.”
Vaikuses pani Kevin kaks pizzat ahju. Kümme minutit hiljem võisid nad oma pizzasid sööma hakata.
”Ma ei kannata seda vaikust...” lausus neiu ning lasi noal taldrikule langeda. Poiss ei osanud midagi öelda. Lihtsalt lõpetas söömise ning jälgis enda ette taldrikule.
”Oh! Mängime midagi.. Või sul puzzlet on?” ütles tüdruk järsult ja naeratas. Poiss vaatas segaduses näoga neiut, kuid lausus siis: ”Umn, mingi koeraga puzzle peaks mu kapi otsas kopitama..”
Neiu kiljatas õnnest ning jooksis siis ruttu poisi tuppa.
”Naised..” Pomises Kevin veel enne, kui tüdrukule järgnes. Ta hakkas just siis enda tuppa sisenema, kui tüdruk puzzle karbiga välja hakkas tulema ning nad põrkasid kokku. Puzzle karp lendas maha lennates lahti ning tükid lendasid igale poole laiali. Tüdruk kukkus tagumiku peale. Hetke segaduses olnud, hakkas neiu naerma.
”Teist, naistest, on nii raske aru saada,” lausus poiss muiates.
”We know,” lausus neiu ning patsutas enda kõrvale maha, et poiss sinna istuks.
”Kui me juba maas oleme ja kõik tükid ka maas on siis ehk oleks kergem selle juba siinsamas kokku panna,” lausus neiu seletuseks. Poiss kehitas õlgu, kuid istus siis neiu kõrvale ning koos hakkasid nad puzzlet kokku panema.
”Kammoon, seda tükki ei ole kuskil ju ja kuidas sa koeral ja kalal vahet ei tee? See on kala ju,” ütles Keiu pea tund aega hiljem vinguval toonil.
”Ups noh,” lausus poiss vastuseks ning naeris hetkeks.
”Ja tead mis, tšeki oma tagumiku alust, ma arvan, et see tükk on seal,” lisas poiss muiates. Neiu nägu läks hetkeks punaseks, kuid siis pani ta käed selja taha ning lükkas enda tagumiku üles.
”On siis seal?”
”Japs,” lausus poiss kergelt ning võttis tüki ära.
”Anna, anna, anna, anna. Ma tahan ise viimase tüki panna,” lausus neiu taaskord naerdes.
”Kindel, et sa kuus mitte kuusteist ei ole?” küsis Kevin naerdes, kuid tükki neiule ei andnud.
”Ja, ja, olen. Anna mulle nüüd see tükk,” lausus neiu ning üritas Kevinilt see ära saada. Kevin tõstis käe enda peakohale ning neiu tõusis põlvede peale, et see kätte saada. Nähes, et see suurt midagi ei aita läks ta poisile lähemale ning üritas ta kätt alla poole suruda. Lõpuks lükkas ta poisi lihtsalt pikali ning istus ta keskohale.
”Annad tüki või ei anna?” küsis tüdruk oma käsi poisi kõhule toetudes.
”Ei,” lausus Kevin kindlalt.
Oi kurat.. Ööh, ta võiks seal veel kaua-kaua olla.. See on hea.. Nii on hea.. ARGH, KEVIN, JÄÄ VAIT! Aga kui ta öösel minu voodis tahab magada ja kardab ja.. JÄÄ VAIT! KEVIN, SHUT THE FUCK UP! Tegelikult ka mees.. Kas tal oleks midagi selle.. JÄÄ VAIT! Mõtle jänkust ja aasast ja lilledest ja keset seda aasa on Ke.. OH MY FUCKING GOD, MEES, SA OLED KIIMAS VÕI? KÕIK, nüüd on kõik. Ja.. JA EI MIDAGI. Kõik.
“Kindel?” küsis neiu ning kallutas end nii palju poisi peale, et ta käsi võimalikult palju poisi käeni ulataks. Poiss pani jala ühele poole neiut ning vahetas nende asendit. Nüüd istus poiss neiu keskohal ning hoidis enda kätega neiu käsi maas.
”Japs,” lausus ta taaskord. Tüdruk lükkas ennast kuidagi nii palju üles, et ta poisi näole väga lähedal oli ning lausus: ”mina ei oleks.” Ning järsult surus poiss oma huuled tüdruku omale. Nende suudlus oli tormine, kuid lühike, sest neiu suutis selle ruttu lõpetada.
”Putsi, sorry, ma ei mõelnud..Ma lihtsalt tegutsesin.. Tegelikult ka, sorry..” lausus poiss niipea, kui suudlus lõppes. Neiu vingerdas ennast poisi alt välja ning jooksis koridori.
”Ma…See…Me...Argh, ma pean mõtlema..” lausus ta, toppis tossud jalga ning jooksis välja.
Ma tean, et ma reageerin üle, kuid.. see oli liiga ruttu. See... Perse.. mõtles Keiu ning virutas maas lebavat pudelit.
“Ma olen nii loll. Nii kuradima loll. Türa, täiesti putsis kui loll ma olen,” pomises samal ajal Kevin, kes mööda kodu ringi käis.
”PUTSI, MARKO!” karjus poiss üle korteri, jooksis koridori, pani jalanõud ruttu jalga ning tormas tänavale tüdrukut otsima.
”Oi, poleks oodanud, et sa nii lihtsalt mulle kätte annad ennast. But oh well, see on ju väga hea,” lausus samal ajal Marko Keiule ning irvitas neiule näkku. Keiu neelatas.

superrrr

mulle ka meelis!
ootan uut :)