Mnjah, ma pole suur luuletaja tegelikult, aga mingi paar kuud tagasi tuli mul lihtsalt mõte, et peaks ühe luuletuse kirjutama. Viie minutiga said hetkemõtetest kirja pandud need read, praegu juhtusin oma kaustasid läbi lapates seda lugema ja hakkas meeldima, vot :)
Kivi langeb raskelt,
langeb kõrgelt, kaugelt
tee nii konarlik ja pikk,
mõtteis helge tulevik.
Aeg ei taha mööduda
ning langemine lõppeda,
hinge pugemas on kartus.
Kas äkki juhtuda võib nii,
et tulevik ei tulegi?