Ka surnutel on tunded vol2

Aaa.. Jaa. Mul need ette kirjutatud ju. Kohe panen.

EDIT: Kurat. Ei ole ka.

Ma kirjutan.. Kunagi..

Väga meeldib
Natukene segadusse ajavalt on kirjutatud, võibolla on asi värvides-neid on lihtsalt niii palju. Kas sa võiksid lihtsalt vähemates värvides kirjutada?
Ja kas sa saaksid seda üldse edasi kirjutada?

Pole midagi segadusse ajavat ju. Punane on naissoost isik ja sinine meessoost.

Jah aga minu jaokson häiriv lugeda...võibolla harjun ära.

Ega ma ei viitsi arvatavasti nende värvidega kaua jahmerdada küll jap.

Annu palus mul uue osa kirjutada. Ehk siis käskis. Jaa.. mul isegi tuli nagu veidikene mõtteid, aga samas ma ei tea, mis edasi peaks saama. Ohjah.. eks ma mingi hetke ajel kirjutan ja vaatan ise ka, mis välja kukub.

Topeltpost jälle muideks.. aga savi. Jaaa.. Mis veel? Aaa.. Don't kill me for using that name. See sobib inglile nimeks.

Et jah.. Enjoy!


Kolmas.

Ma ärkasin täpselt neliteist minutit enne äratuskella ja esialgu lihtsalt põrnitsesin seiereid unesegaselt. Täies koosseisus puhkpilliorkester ei suudaks ka mind reede hommikul nii vara üles ajada, kuid juba paljas mõte sellest, et ta on kohe siin.. käeulatuses.. vot see pani ikka liigutama küll. Endamisi ümisedes lükkasin ma teki pealt, tardudes mõneks sekundiks toa ootamatu jaheduse tõttu.

Vajusin hetkeks mõttesse, kujutades meie niinimetatud esmakohtumist ette. Jookseb ta minu embusesse? Või oleme me mõlemad kohmetud ja ei oska midagi teha? Vaikselt ohates ajasin end siiski lõpuks püsti ja kõndisin riidekapini, tõmmates käega läbi niigi sassis juuste. Ma pidin siiski hea välja nägema.. Samas olin ma iga õhtu täiesti tavalises riietuses ja ta saaks aru, kui ma end liialt üles puhviks. Dilemma.

Mõningase mõttetöö tulemusena olin ma kapist välja koukinud teksad ja kaks pisut kenamat särki, mida ma nüüd kordamööda ette proovisin. Uksele kostus vaikne koputus ja see paotus pisut, lubades Hugol mu voodit vallutada. Ent ma olin liialt heas tujus ja liialt ärevil, et koera keelata. „Kumb särk?“ küsisin ma enne, kui Riin isegi suu jõudis avada. Tüdruk vaatas mind imestunult ja heitis siis teatraalselt kahtlustava pilgu üle mu toa kuni mina teda, kulm kortsus, jälgisin.

„Kes sa oled ja mida sa mu vennaga tegid?“ küsis ta lõpuks käsi rinnal ristates, kulm minuga sarnaselt kortsu tõmbumas. Täpsemalt öeldes siiski kulmud, kuna Riin oli koba ja ei suutnud neid eraldi liigutada. „Vääga naljakas,“ venitasin sarkastiliselt ja viisin pilgu uuesti enda peegelpildile. Silmanurgast nägin siiski Riinu end piidlemas ja samal hetkel, kui ma tahtsin talle midagi liigagi vürtsikat öelda, avas tüdruk suu. „Roheline. Ja palun käi duši all ka. Sa haised,“ sõnas neid kõrgilt ja kamandas dogi mu toast välja. Vähemalt nii paljugi oli vanematest õdedest kasu..

Haarasin särgi ja teksad ning kiirustasin vannituppa.

--

Vaatamata varasele ärkamisele olin ma siiski nii palju aega suutnud kodus kulutada, et ma ikkagi vaid neli minutit enne tunni algust klassi jõudsin. Asi seegi – tavaliselt jõudsin ma sinna neli minutit pärast tunni algust. Või rohkemgi. Tanel viipas mulle laisalt poolavatud silmadega ning ma lasin meelega kotil liiga valju prantsatuse saatel lauale vajuda, teenides sellega kutilt pahura pilgu.

„Raske öö?“ küsisin muiates. „Ja veel raskem hommik..“ lisas Tann pominal, silmad nüüd täielikult sulgumas. Naersin vaikselt ja lükkasin koti põrandale, pannes sõbra uuesti võpatama. „Sorry..“ sõnasin suunurgast ja istusin oma kohale, trummeldades närviliselt sõrmedega laual. „Okei-okei.. ma olen ärkvel. Räägi nüüd, mis su probleem on?“ ohkas Tanel lõpuks alla andes ja sundis end silmi avama, viies pilgu minule.

„Midagi. Kohvi jõin liiga palju vist,“ vastasin hajameelselt. Loomulikult polnud ma kellelegi – isegi Tanelile, kes oli mu semu juba sünnist saati – rääkinud, et ma vaimuga suhtlen. Pealegi oli ta mul vanduda lasknud, et ma sõnakestki ei poeta. Nagu ma tõsiselt nii loll oleks.. „Joo vähem ja õpi rohkem,“ lausus Tanel targalt ja muigas siis. „Vähemalt nii ütleb minu paps,“ lisas ta pisut kibedalt ja sulges taas silmad, lastes peal lauale vajuda.

Raputasin kergelt naerdes pead ja viisin pilgu uksele, kust õpilasi sisse-välja vooris. Enamus küll siiski vaid sisse, kuna kell oli kohekohe helisemas. Isegi õpetaja tuli juba klassi ning mu pilk liikus hetkeks kellale. Üks minut. Alles pilku tagasi klassi etteotsa suunates nägin ma tüdrukut, kes õpetajale järgnenud oli. „Rhea!“ hüüatasin ma püsti karates. Kogu klassi pilk suundus minule ning ma vajusin uuesti toolile istuma. Piinlik.. väägaväga piinlik..

Eirasin klassivendade „vaimukaid“ kommentaare ja kinnitasin pilgu neiule, ootusärev naeratus näol. Vähemalt oli mu hetkeemotsiooni väljaelamine midagigi väärt olnud – Rhea vaatas minu poole. Ja naeratas.

Ja siis helises kell.

Edasi. Ma tahan edasi.

Nimedest niipalju, et sul puudub igasugune fantaasia.

Ei puuduuu. ma hullult tükk aega mõtlesin sellele tsikile nime ja siis oli nagu.. (I) Sina lihtsalt röövisid mu aju.

Ma loodan, et see Su tuju natukenegi paremaks teeb..



Neljas.

„Kas sa nüüd lõpuks räägid mulle, kust sa seda uut tsikki tead?“ küsis Tanel kiiresti minu kõrval siblides ja haaras lõpuks mu koolikotist, sundides mind peatuma. Jäin sõbraga silmitsi seisma ja vaikisin hetke, pööritades siis silmi. Tibide kombed hakkavad tõsiselt külge.. „Räägime hiljem, ma tahan süüa,“ sõnasin kärsitult ja ruttasin söökla poole edasi.

Kuulsin Tanelit enda selja taga vaikselt urisemas ja lubasin endale kerge muige, sulandudes siis rahvamassi, mis meeleheitlikult tõugeldes ja trügides teed läbi kitsukese sööklaukse avarasse ruumi rajas. Järgides teiste eeskuju haarasin ka endale kandiku ja kõndisin väiksemagi häbitundeta eespool seisvate klassivendade juurde. Mitte, et ma nendega nüüd nii hästi läbi oleks saanud – ma tahtsin lihtsalt rutem sööki kätte saada.

Viimaks maandusin ma oma täiskuhjatud kandikuga tavapärase nurgalaua taga akna kõrval. Koht oli piisavalt eraldatud söökla üldisest mürast ja tihedast liiklusest ning aknast avanes kena vaade kooliõuel mängivatele lastele. Kuku.. mõtlesin endamisi, nähes üht lastest liumäge mööda üles ronimas. Minu pettumuseks jõudis ta tervelt kohale. „Kas see koht siin on vaba?“ tõi kellegi mahe hääl mind mõtetega tagasi kärarikkasse sööklasse.

Hääl oli nii vaikne, et pani mind hetkeks imestama, kuidas ma seda üldse kuulda võisin. Kuid pilku tõstes oli vastus samahästi kui olemas. „Jah,“ laususin naeratades, lisades omalt poolt ka noogutuse. Mine tea, äkki minu hääl polnud sedavõrd võimas, et mürast läbi tungida. Rhea võttis minu vastas istet ja pani enda heleda kandiku lauale, viies pilgu üle toidu. Minu silmadele tundus nagu puuduks tal igasugune isu, mida tõestas ka neiu tühjemapoolne kandik. Ta oli võtnud vaid supi ja ühe õuna, mille ta nüüd enda kätte haaras.

„Kuidas siis uues koolis meeldib?“ küsisin jutujätkuks, viies pilgu taas aknast välja. Oli ta üldse kunagi koolis käinud? Ehk enne surma.. „Kas sa tõesti tahad seda teada või?“ vastas tüdruk omapoolse küsimusega, hääles kerge lõbususenoot. „Mitte eriti,“ pidin muigega tõdema, viies pilgu tagasi Rhea'le. Õun oli tagasi omal kohal kandikul ja Rhea naeratas leebelt, avades suu, et midagi öelda.

Kuid nagu alati, oli Tanel oma perfektse ajastusega kohal, maandudes minu kõrvale pingile. Tema oli oma kandikule koguni kaks magustoitu ära mahutanud. Arvatavasti võttis teise mõnelt klassivennalt ära.. Või võlus kokatädisid oma põselohkudega. Lucky bastard..
„Oi, kes meil siin on..“ sõnas Tanel, saates minu poole paljutähendusliku pilgu. „Rhea, kui ma ei eksi?“ küsis kutt meelalt naeratades, lastes silmadel üle neiu käia. Nagu hunt, kes saaki põrnitses..

„Ei, te ei eksi,“ vastas Rhea kõrgilt, kuid taastas leebuse oma silmades, kui minu poole vaatas. „Räägime kodus, Rasmus,“ lausus neid tõustes ja sammus oma kandikuga minema, Tanelile ühtki lisapilku heitmata. Muigasin kergelt sõbra ilme üle ja sukeldusin uuesti oma praetaldrikusse, püüdes välismaailma eirata. „Kodus? Ja ta kutsub sind Rasmuseks?“ päris kutt ilmselgelt pahvikslööduna. „Sa vihkad seda nime,“ lisas Tanel kahtlustavalt silmi kissitades.

„Ma vihkan maksakastet ka,“ sõnasin ma õlgu kehitades ja pistsin teatraalse aeglusega ühe maksatüki endale suhu. Ära see mind ikka ei tapa.. ehk.. „Mida iganes,“ pomises Tanel enda magustoitude kallale asudes. Ta tundis mind piisavalt, et teema praeguseks rahule jätta. Ning mina tundsin teda piisavalt, et teada, et see teema lõpetatud pole.

Neelasin lihatüki alla ja kirtsutasin vastikustundest nina. Hea see nüüd küll polnud.. Kandikult õuna haarates naeratasin endamisi ja hüpitasin vilja mõned korrad peos, lüües seejärel hambad sisse.


________

Ning ei, ma ei kirjutanud seda osa käsu peale. Ma kirjutasin, sest ma tundsin, et mul on siia midagi kirjutada.

Ma ka loen seda, muide, nüüd.