Jääkülm suudlus [21. osa]

Sa ajad mind selle jutuga õnnest nutma..

Siis me saame koos nutta

*Lööb ennast* UUT! UUT! UUT!

väga hea :) Sa oskad ja ootan uut ! :d

aitähhh teile kõigile :)

aitähh :)

nnoohhh uut juba mis piinad meid

Väga sypper hea, uut. :) Mitte midagi ei oska kohe muud öelda.

AnthonyCullenL
Ma tõesti üritasin täna kirjutada, aga see oli lihtsalt jube möga, mis kirja sai pandud. Ideid lihtsalt nii palju, aga teostus annab soovida

KK
Tänks :)

Nonii... sain uue osa lõpuks valmis. Väga rahul sellega pole, aga midagi annab ikkagi edasi Vähemalt saab uut ja lahedamat osa kirjutama hakata


3. osa

Mu hingamine muutus automaatselt normaalseks, kui me selgeltnägija majast välja olime astunud, kuid selgelt mõelda ei suutnud ma siiski. Kogu see jutt ja õhkkond – see andis mulle ka õues külmavärinad. Seega ma kinnitasin endale, et see kõik on väljamõeldis ja midagi sellist nagu ennustamine ei eksisteeri. Kuid enda veenmine pärast kõike nähtut, ei olnudki nii lihtne.

Ma astusin Victoria järel tõlda. Mõnda aega oli kõik, mida kuulda oli, hobuste kabjaplagin – ühtlane ja rahustav heli. Ma vahtisin aknast välja ja jälgisin maju üksteise järel möödumas – enamik neist olid kitsad ja kõrged, kõik ühes värvitoonis. Me sõitsime mööda keskklassi tänavaid.

„Katherine,“ lausus Victoria ja tõi mu peaaegu minu mõtetest välja, „aga mõtle, kui tal on õigus. Mõtle, kui sa kunagi ei abiellu ega saa lapsi. See oleks jube. Mitte miski ei läheks nii nagu me kujutanud oleme. Nagu me lastest saati oma elu oleme ette kujutanud.“

Jah, meie ja meie rikkad abikaasad koos imeilusate pisikeste lastega, elaksime kõrvuti majades ja abielluksime samal nädalalõpul. Perfektne – aga ülimalt igav – tulevik.

„Ole nüüd,“ rahustasin teda, nagu olin mõned minutid tagasi veel ennast rahustanud, muidugi väga tulutult. „Ta on kõigest odav soolapuhuja, kes meilt selle etenduse eest liiga palju raha võttis.“

„Ma loodan, et sul on õigus.“ Victoriat oli ikka ülimalt lihtne rahustada, palju kergem kui mind.

„Kuhu me üldsegi suundume?“ uurisin.

„Ma palusin, et kutsar viiks meid parki,“ kostis Victoria. Enne kui ma jõudsin vaidlema hakata, jätkas ta: „Sa lubasid mulle üleeilese päeva õhtul ühe jalutuskäigu pargis.“ Ta vaatas korra aknast välja – Victoria armastas sõita kinnise tõllaga, kuhu pruunistav päike sisse ei paistaks – ja naeratas laialt. „Ja täna on selleks suurepärane ilm. Päike – just nagu sulle meeldib.“

Victoria teadis mind nii hästi – arvatavasti kõige paremini siin ilmas. Me olime parimad sõbrannad olnud sünnist saati, kõrvaltvaatajale oleks arvatavasti tundunud me isegi õdedena. Kuid pärast ema surma olin ma muutunud. Ma polnud too lõbus tüdruk, kes kunagi pargis rõõmsalt ringi jooksis. Ma ei tundnud ennast isegi ära. Need valusad aastad olid oma jälje jätnud.

Mingil hetkel meie sõiduvahend peatus ja noor kutsar aitas meid mõlemaid tõllast maha. Park oli rahvas pungini täis. Kõikjalt kostis rõõmsaid kiljatusi, pardi prääksumist ja jõe vulinat. Enamuses olid siiski rikkad inimesed, tavaliselt emad ja lapsed, kes ei pidanud päevast päeva tööd rabama.

Ma võtsin mugavalt Victoria käe alt kinni ja juhtisin meid mööda teerada mõõdukal tempol edasi.

„Mu ema palus uurida,“ sõnas Victoria, „millal sina ja sinu isa saaksite meie juurde õhtust sööma tulla?“ Muidugi, Mary Gold, minu ema parim sõbranna, kelle jaoks ma olin kui üks tema lastest. Kui mu ema suri, aitas ta ning toetas nii mind kui ka mu isa alati.

„Ma võin seda isa käest uurida,“ kostsin.

Me peatusime hetkeks, laususime just kui ühest suust vastutulijale: „Proua Atlee!“ Ja tegime vanemale naisele pisikese niksu. Vastasel juhul oleks kogu linn järgmise päeva hommikuks teadnud, kui ebaviisakad on preili Gold ja preili Maline. Proua Atlee, nimelt, oli kõige suurem klatšimoor maailmas. Kui sa soovisid teada, milline daam armastab oma tallipoissi või kes on linna kõige salapärasem uustulnuk, siis tema käest sai alati vastuse.

„Ja kui jutt minu isa peale liikus,“ jätkasin juttu, kui me taas kõndima hakkasime, „siis täna hommikul soovis ta külla kutsuda härra le Bone'i.“

„Tõsiselt?“ päris Victoria siira huviga.

„Õnneks oli mul kokku lepitud kohtumine sinuga,“ jätkasin. „Seega pidi ta nõustuma, et oleks äärmiselt ebaviisakas see üles öelda.“

„Preili Maline,“ kuulsin ma kedagi ütlemas. Arvatavasti jälle mõni haletsusväärne vaene pugeja. Kuid kui ma silmad lõpuks rääkijale viisin, siis nägin teda.

„Härra Rowe,“ kostsin ning vastasin talle pisikese niksuga. Seejärel kohtusid mu silmad tema omadega. Äkitselt tundus nagu oleks õhk otsa saanud, ma ei suutnud korralikult hingata, silme eest läks mustaks ja ma vajusin aeglaselt kokku. Viimane asi, mida ma nägin olid tema tumedad silmad.



Ärgates tundsin ma kõige esimesena midagi jahedat oma otsaesisel ja kuulsin, kuidas Victoria ja Nathan omavahel midagi rääkisid, kuid kogu nende jutt tundus udune. Ma avasin vaikselt oma silmad. Esialgu tundus päevavalgus väga ere, kuid juba mõne sekundi pärast suutsin silmad täielikult avada.

Ma vaatasin otse Victoria rahunenud näkku, kuid tema ilme ei varjanud, kui mures ta oli olnud. Ma üritasin istuli tõusta, kuid kellegi käsi hoidis mind pikali.

„Te ei tohiks veel tõusta,“ lausus Nathan raudselt. Noormees seisis mu pea kõrval ning alles siis sain ma aru, et too jahe asi mu otsaesisel oli tema käsi. „Kuidas Te ennast tunnete?“ Äkki oli Nathan arst? Vähemalt tema käitumine jättis sellise mulje.

Aga ikkagi, kes ta oli, et iga kord, kui ta minu juurde ilmus, ma kaotasin enda üle kontrolli. Ballil ma kukkusin talle otsa, siin minestasin. Ma vihkasin seda.

„Mmm...“ mõtlesin hetke. „Nõrgalt.“ Ja mu pea käis ringi, kuid ma oleks soovinud lihtsalt koos Victoriaga tõlda jalutada ja koju sõita.

„See on loomulik,“ kinnitas noormees, ühtlasi kinnitades ka, et ehk vastas mu teooria tõele. „Võib-olla Te peaksite midagi jooma?“

„Äkki ma peaksin Katherine'i lihtsalt koju viima?“ päris Victoria. „Härra Maline on juba kindlasti mures.“

Nende sõnade peale otsustasin, et on õige hetk püsti tõusta. Ma ajasin ennast vaevaliselt istuli ja avastasin, et olin kuidagi sattunud pargipingi peale. Minu õnneks härra Rowe ei nõudnud, et ma tagasi pikali heidaks.

„See oleks kõige õigem,“ kostis ta minu täielikuks üllatuseks ja ulatas mulle automaatselt käe, mille peale püsti tõustes toetuda. Kui ma tema käe najal kõikuvalt püsti seisin, lisas ta: „Ehk ma peaksin teid tõllani saatma.“

Ma nägin Victoria näol mänglevat suurt, rahulolevat naeratust. „Arvatavasti oleks see väga õige tegu.“

Nad valisid kõndimise kiiruse minu järgi ning kuna ma ei tundnud ennast veel kuigi hästi, siis see oli väga aeglane. Aga kumbki neist ei kurtnud. Tegelikult ei öelnud meist keegi midagi.

Ma tundsin, kui väsinud ma olin. Ja vähemalt kahel korral, kui ma pidin unisena oma kleiti koperdama, püüdis noormees mu abivalmilt kinni. Ma olin küll tänulik, kuid siiski pahane, et mingi suvaline mees tuleb ja muudab mu nii haavatavaks.

Me jõudsime Victoria tõllani. Nathan kummardas vähekene ja lausus: „Preili Gold!“ Ning aitas tüdruku seejärel tõlda sisse. Siis tõstis ta mu kerge liigutusega Victoria järel sõiduvahendisse, kummardas ja sõnas: „Preili Maline!“

Sel hetkel, kui tõld liikuma hakkas, avas Victoria oma suu ja alustas: „Issand jumal, kust sa teda teadsid? Nii kena noormees. Kuid ma vist ei tea teda. Kes see oli üldse? Ja nii abivalmis. Kahju, et mu vanemad ei soovi, et ma kellegi temasugusega abielluks...“

Ta jätkas, kuid ma ainult kuulsin, et ta rääkis, aga ei mõistnud sõnagi. Igatahes oma maja ette jõudes, olin ma juba uinunud.

Mulle vägaväga meeldib.
Tõesti.. ülipõnev on.
uut!

aga minule meeldis esimene osa kõige rohkem
igatahes, aitähh :)

Mulle meeldis ka esimene kõige rohkem
Aga teised on ka väga head.

mullle meeldib ka :)
uut !

Aitähh :)

Ilmselt ta elujoon on poolik, kuna muutub vampiiriks muidu jap mulle meeldis ka kõige enam esimene osa ... Super nagu alati

uut !

eks me siis näe

Tänan

selline rääkimine suhteliselt tüüpiline sellel ajal

Noniii... aega läks, aga mulle vist isegi meeldib see uus osa

4. osa

Ma avasin puhanult silmad – kõikjal oli pimedus. Ma olin kuidagi jõudnud oma tuppa, voodisse. Ja kandsin endiselt toda päevakleiti, millega linnas olin käinud. Samas ei suutnud ma meenutada, kuidas voodisse olin jõudnud.

Ma lükkasin teki pealt ja tõusin voodi servale istukile, oodates, et silmad pimedusega kohaneks. Iga hetkega hakkasin järjest selgemini nägema pisikest sohvat akna ees, öökappi, millel seisis küünlaalus kustunud küünlaga, ja tualettlauda.

Ma tõusin aeglaselt püsti ning liikusin hiirvaikselt toa teise otsa, akna juurde. Ma põlvitasin sohvale ja lükkasin katvad kardinad akna eest. Kõik oli pime, taevas säras ainult kuu ja temaga koos mõned üksikud tähed. Kõikjal valitses täielik vaikus. Ma olin juba akent lahti tegemas, kui nägin aias midagi, mis tõmbas mu tähelepanu. Keegi liigutas. Ning täiskuu valguses nägin ma üht tundmatut meest puude vahel minema kiirustamas.

Ta oli mind märganud.



„Preili Katherine?“ küsis Annie, noor teenijatüdruk, voodi ette maha põlvitades. „Teie isa ootab teid hommikust sööma.“ Ma kuulsin, kuidas ta magamistoa akna avas.

See tuletas mulle hetkeliselt meelde võõrast meest meie aias ja ma avasin koheselt silmad. Ma mõtlesin ainult, et võib-olla on ta siiani seal. Ning siis avastasin ennast diivanilt kõveras. Kõik kohad mu kehal valutasid, selg oli kõver ja õlg äramagatud, mis tähendas, et mingi hetk olin lihtsalt öösel uinunud, olles isegi liiga väsinud, et tagasi oma voodisse kõndida.

„Te ei saa seda kleiti kandes härra Maline'i ette ilmuda,“ lausus teenija ning suundus minu voodit korda tegema. Samal ajal kui ta patja sättis ja tekki silus, tõusin mina diivanilt. Tuba tundus hoopis teistsugune kui öösel, palju rahulikum.

„Kas sa saaksid mulle ühe päevakleidi tuua?“ küsisin peegli juurde kõndides. Ma nägin kohutav välja – juuksed olid väga sassis ja kleit koledaks magatud. Sellisena ma küll isa ette ilmuda ei saanud.

„Aga muidugi, preili,“ kostis Annie ja kõndis voodi vastas astuvast garderoobiuksest sisse. Tegelikult mul polnud raskusi endale üks kleit ise tuua, aga milleks ennast vaevata. Teenijate käsutamine oli palju lõbusam. Seega kõndisin ma kaks sammu peeglist eemale ja jäin ootama, et Annie mu riided ära vahetaks. Ning seejärel juuksed harjaks.

Kui ma lõpuks oma toast välja astusin, kandsin valget kleiti helehallide vertikaalsete triipudega ja poolvarrukatega. Ning mu soeng nägi välja suurepärane. Ma kiirustasin trepist alla ja otse söögituppa, kus isa mind kannatamatult ootas – ta polnud isegi veel istunud lauda.

„Katherine,“ naeratas ta mulle närvilist naeratust. Ma sain hetkeliselt aru, et midagi oli valesti, väga valesti, sest viimati nägin ma sellist näoilmet, kui isa ema surmast mulle teatas. „Palun, võta istet.“ Ta osutas käega minu toolile ning ma võtsin istet. Mõnda aega valitses ruumis täielik vaikus, kuulda oli ainult söögiriistade kolisemist.

„Katherine,“ lausus isa – nüüd see tuleb, mõtlesin ma koheselt - „sa oled juba
16-aastane. Peaaegu täisdaam.“ Mu silmad läksid imestusest suureks, sest ma teadsin täpselt, kuhu ta sihib. „Oleks viimane aeg rääkida sellest, kes sind tulevikus ära suudaks elatada. Sest kunagi saabub hetk, kui mind enam pole.“

„Isa,“ sõnasin hoiatavalt, „ära tee seda.“ Ma tundsin pisaraid silmi kõrvetamas juba. Ema oli mulle alati öelnud, et ma olen meister, kui asi puutub emotsioonidesse.

„Ma olen mõelnud, et sina ja härra le Bone sobiksite väga hästi kokku,“ kostis ta siis. Ja ma tegin viimase pingutuse, et mitte nutma hakata. „Ta teenib piisavalt, ta on linnas heas nimekirjas ja pealegi olen ma teda teadnud juba lapsest saati.“

„Just!“ karjusin talle ega suutnud enam pisaraid hetkekski tagasi hoida. „Selles asi ongi – sa oled teda teadnud lapsest saati. Ta võiks vanuse poolest mu isa olla, aga mitte minu abikaasa.“ Ma olin enesele märkamata toolilt püsti tõusnud ning jooksin nüüd vihaselt mööda koridori välisuksest välja ja otse märjale tänavale.

Õues oli sadama hakanud. Päikest polnud, kuid esimest korda elus ei häirinud see mind mitte ühte raasugi. Ümbrus nagu peegeldas minu sellehetkeseid tundeid. Mind ei huvitanud, mida inimesed tänaval minust arvasid, ning ma kõndisin tempokalt edasi, ise samal ajal lahinal nuttes. Vihmas tundus see nii loomulik ja lihtne. Kõik erinevad emotsioonid olid mu sees keerdus – ma olin nii solvunud ja vihane, üllatunud ning pettunud. Ja need kõik üritasin kiiresti ennast välja suruda.

Ma ei suutnud uskuda, et isa võis mind lihtsalt ühele neljakümneaastasele vanamehele müüa. Kas ta ei mäletanud, kui ebameeldiv see oli? Aga võib-olla olid need kuusteist aastat, mil ta mind oli kasvatanud, talle halvasti mõjunud. Isa oli muutunud üheks igavaks reeglitejärgijaks, kes hoolis ainult rahast ja võimust nagu kõik ülejäänudki. Mehest, kelle nooruse kohta mina kuulujutte olin kuulnud, polnud enam jälgegi.

Mul polnud aimugi, kuhu ma kõndisin. Ma ainult teadvustasin endale, et jalad liiguvad kuhugi. Ma ei kuulnud ega näinud kedagi enda ümber, ainult tundsin, kuidas pisarad mu põski kütavad ja vihm neid maha jahutada üritab.

„Preili Maline,“ ütles keegi äkitselt ning peatas mu oma käega. „Kas Teiega on kõik korras?“

Ma tulin koheselt oma maailmast välja. Äkitselt oli mul külm ja paha ning ma nägin enda ees seismas härra Rowe'd. Seda kohutavalt närviajavat noormeest, kes juba kolmandat korda nägi mind kõige närusemas olekus.

„Ega Teil külm pole? Külmetate veel niimoodi,“ kostis noormees. Ta vaatas mulle murelikult silma ning ootas – ehk isegi lootis –, et ma vastaks. Kuid ma ainult värisesin üle keha ja raputasin meeleheitlikult pead. Ma olin iseseisev, ma ei lubanud kellelgi end aidata, ei oma isal ega ka mitte mingil suvalisel võõral.

„Ehk Te sooviksite tassikese sooja teed?“ pakkus ta ning võttis õrnalt mu ümbert kinni. Ma üritasin rahuneda, enam mitte nutta, kuid nuuksumisest ma kuidagi lahti ei saanud. Nathan juhtis mind mööda peaaegu inimtühju tänavaid – normaalsed inimesed olid läinud tagasi koju, et tubaseid toimetusi sellise vihma ajal teha. Kõik tänavad täitusid iga hetkega järjest suurema veega ning mu jalad olid väga märjad.

Me peatusime hetkeks ühe suure maja ees – tegelikult soovis noormees mind trepist kohe üles juhtida, kuid ma ainult vaatasin maja. See oli väiksem kui minu oma, aga samas palju stiilsem. Ja päris kindlasti kallim. Ning kogu ümbrus oli sarnaseid elamuid täis. Kas ma tõesti polnud sellele tänavale varem sattunud?

Ta vedas mu trepist üles – peaaegu kõige otsesemas mõttes – ja koputas oma maja uksele. Ainult mõne hetkega ilmus sinna üks vanem teenijanaine, kes meid äärmise sõbralikkusega tervitas. Ometi oli ta näos midagi, mis tähelepanu tõmbas.

Kui me majja sisse saime, hakkas noormees käske jagama. „Laura, palun too meile rätikuid. Oliver, pane köögis teevesi keema ja Martha, palun minge pange preilile valmis kuum vann.“ Kõikjal oli sagimine ning vastuvaidlemine tundus lihtsalt mõttetu. Seega ma lihtsalt jälgisin.

Teenindavat personali tundus tal palju olevat ning kui ma ei eksinud, siis ta elas üksi. Äkitselt oli kõik sagimist täis, meile toodi kuivi rätikuid. Nathan pani ühe mulle ümber ja aitas mu diivanile istuma. Ma olin täiesti läbimärg, kuid vähemalt oli majas sees soojem kui väljas tänaval.

„Preili,“ pöördus too vanem teenija minu poole ja alles siis sain ma aru, et olin Nathanit lihtsalt vahtima jäänud, „Teie vannivesi on valmis.“ Ma tõusin sõnatult sohvalt ning järgnesin naisele. Ta kandis tavalist teenijakleiti ning tema juuksed olid tagasihoidlikult pea peale kinnitatud

Ta avas mulle ühe toa ukse ja sisenes pärast mind. See oli suur-suur tuba, mille keskel seisis puidust vann ning seinal oli üks täispikkuses peegel. Sõnagi ütlemata aitas naine mul lahti riietuda ning läks siis riideid kuivama viima.

Ma panin parema jala sooja, või isegi kuuma, vannivette. Mu kehatemperatuur hakkas ühe hetkega juba normaliseeruma. Ma istusin vanni täielikult sisse, toetasin väsinult pea selle servale ja ohkasin. Sel hetkel olin nagu omas kodus. Kõik oli kõige paremas korras.

„Preili Helene?“ küsis teenijanaine äkitselt – ma polnud märganud, kui ta tagasi tuppa oli tulnud.

„Kuidas palun?“ pärisin ehmunult ja lükkasin ennast seljatoest eemale. See polnud võimalik – ta oli mind kutsunud minu ema nime pidi. Helene Collard. Miks ma enam juhustesse ei uskunud?

põnevaks läheb ,
teeisu ajasid ka peale

nojahh.. siis tuleb teed juua ja see tuletab mulle meelde, et mul seisab siiani üks superhästi lõhnav tee riiulis (jõuludeks sain) ja ma pole seda veel avanudki..

aga eks ta kipub põnevaks minema, jah