Üks uus järjekas, siis
Ma olen sellest väga vaimustuses (eriti sellest, kui lahe on peategelane) ning loodetavasti suudan selle ka ära lõpetada
Epiloog on tegelikult juba valmis kirjutatud, nii et ma umbes tean kuhu suunduda
Jutt ise toimub aastal 1806. Ning sellest tuleb suhteliselt vampiirijutt, kuid mitte midagi nagu Videvik
Aga jah, veenduge ise, siis
Ja kritiseerige ja kommenteerige ja ...
_________________________
1. osaNagu tavaliselt seisin ma oma toas peegli ees ja imetlesin ennast. Polnud lihtsalt võimalik, et üks surelik nii rabavalt ilus välja nägi. Mu blondid juuksed olid üles soengusse pandud ja ma kandsin roosat kleiti kuldsete tikanditega, mille isa eelmisel nädalal Euroopast tagasi tulles oli toonud. Ma naeratasin iseendale, keerasin end natukene, et üht poolt imetleda ja seejärel tegin sama teise küljega. Perfektne.
„Katherine,“ koputas mu isa uksele. „Kullakene, kas sul läheb veel kaua aega?“
Mu isa oli tõeline härrasmees, kuid pisut kannatu. Eriti kui tal oli vaja mind oodata. Samas teadis ta, et mind on mõtet oodata.
„Juba tulen,“ laususin ja heitisin veel ühe pilgu peeglisse. Nagu ikka – kena, ainulaadne. Ma keerasin oma toa ukse lukust lahti ja avasin selle. Isa jättis hetkeliselt edasi-tagasi kõndimise ja vaatas mind oma imetleva pilguga, mis alati mu suule suure naeratuse tõi.
„Sa näed suurepärane välja,“ sõnas ta pahvilt. Tal polnud vaja seda öelda – või tegelikult ikka oli, sest see muutis mu enesetunde veelgi paremaks –, ma niikuinii teadisin seda – kuid kordamine on ikkagi tarkuse ema. Aga ema oli siiani valus teema.
„Aitäh, isa!“ Ma suudlesin teda tänulikult põsele.
Ma võtsin ta käe alt kinni ja me kõndisime ühes rütmis ülemiselt korrusel alla. Välisuksest välja astudes tabas mind kuumus. Sooja võis olla pea kolmkümmend kraadi ja kell oli juba seitse õhtul. Aga mida soojem, seda parem mulle. Ma armastasin päikest oma nahal – kuigi mu nahk pidi alati lumivalge olema – , seda suvist lõhna ning neid lilli ja puid, mis nii ilusasti õitsesid.
Isa aitas mu kaarikusse – lahtisesse, millega me suvel linnas sõitsime. Tänaval käis siiani tihe liiklus – hunnikus inimesi, kes kõndisid, mõned, kes jooksid ja paar kaarikut, millega linna rikkaimad inimesed suundusid suve suurimale ballile, kuhu olid kutsutud ainult kõige kõigemad inimesed.
Muusikat ja lõbusat meeleolu oli kuulda ja tunda juba kaugelt. Ma nägin inimesi paaridena majja sisenemas. Kui meie valget värvi kaarik lõpuks linnapea maja sissekäigu ees peatus ja ma meie sõiduvahendist välja astusin, olid paljude pilgud õues suunatud minule. Osad inimesed sosistasid midagi omavahel. Ma teadsin, kui kadedad nad kõik olid. Olid alati olnud. Kuid see muutis mu tuju ainult kõvasti paremaks. Pealegi oli viimastel aastatel minu ainukeseks eesmärgiks teistes kadedust tekitada.
Linnapea maja oli linna üks uhkemaid. See oli justkui mõis keset linna. Maja oli tema perekonnale kuulunud juba sadu aastaid ning ka maja välimus reetis selle. Uksest sisse astudes nägin ma kõikjal rahvast. Saali keskel olid inimesed, kes rõõmsameelselt omavahel tantsisid, ja rõdul nägin ma muusikuid hoogsalt oma pille mängimas.
Seejärel silmasin ma kolme minuvanust neiut seina ääres seismas ja rääkimas. Ma vabandasin oma isa ees ning läksin sirgjooneliselt nende juurde.
„Katherine,“ lausus Emma, pikkade helepruunide juustega tüdruk, kes mind esimesena märkas, „sa näed lihtsalt jumalik välja.“ Ma sain ta pilgust aru, et ta ei valeta. Ma naeratasin talle, tegelikult neile kõigile, vaikselt ja kõndisin nende väiksesesse ringi.
„Kathy,“ ütles Victoria, minu lapsepõlvesõbranna, „kust sa selle kleidi said? Jälle midagi, mille isa tõi?“
Ma noogutasin kiiresti. „Mis teemaks on?“ uurisin seepeale.
„Härra Linnapea kaaslane,“ sõnas kolmas, Natalie. „Ja tema huvitav keskaegne riietus.“
Ma otsisin silmadega üles linnapea, kes oli vanem soliidne mees, umbes neljakümnendates, tasapisi kiilaneva pealaega, ja temaga koos seisis daam, või pigem isegi tüdruk, kes oli minust ehk kaks-kolm aastat vanem. Ta kandis tavalist veripunast kleiti, mis oli lihtsalt vööga keskkohast peenikeseks tõmmatud – ta ei kandund mingisugust korsetti. Ja nägi seetõttu välja lausa labane.
„Tema küll teie tähelepanu ei vääri,“ märkisin ma peale korralikku ülevaatlust ja keerasin oma pilgu tagasi ringi sisse. „Kes ta üldse on?“
„Pole õrna aimugi,“ lausus Victoria.
„Ma pole teda ka kunagi varem näinud,“ ütles Natalie. „Kuid arvatavasti mõni keskklassi kullakaevaja.“ Me ülejäänud kolm nõustusime Natalie'ga.
„Preili Maline,“ kostis mu selja tagant ühe meesterahva hääl. Ma keerasin ümber ja ta jätkas kummarduse saatel: „Kas ma saaksin Teiega tantsida ühe tantsu?“
Mu suule ilmus väga võlts naeratus, kuid ta vist ei suutnud seda eraldada tõelisest, ja ma ulatasin talle oma parema käe. „Aga muidugi.“ Mul lihtsalt polnud midagi muud öelda, ilma, et poleks tundunud ebaviisakas. Ta juhtis mind tantsuplatsile ja kui muusika algas, alustasime ka meie tantsimist.
Ma arvan, et kogu tantsu oli mu pilk eemalolev ja jäätunud. Ma tantsisin paremini kui keegi teine sel ballil, kuid üldjuhul oli tantsimine mulle lihtsalt kohustus. Ma ei nautinud seda kuigi.
Aga mingi hetk silmasin ma üht noormeest, kelle tumepruunid juuksed oli hooletult sassis ja tõid esile tema kahvatu naha. Ta toetus üksinda seina vastu, vaatas hooletult ühele ja siis teisele poole ning rüüpas oma peekrist jooki. Ma polnud teda kunagi varem näinud, aga võib-olla oli asi lihtsalt minus. Sellest noormehest hõngus ohtlikust ning viimastel kuudel olin ma aina rohkem soovinud, et saaks kõigest põgeneda, et saaks olla osa mõnest närvesöövast seiklusest. Ehk ma märkasin teda alles praegu, sest tavaliselt ei pannud ma enda ümber tähele eriti kedagi.
Kuid kui ma järgmise tantsu ajal samasse kohta vaatasin, siis teda enam polnud. Vahest oli too noormees tõesti minu kujutusvõime vili ja äkki ma peaksin vähem raamatuid lugema, aga ta oli enne seal. Päriselt.
Ma nõustusin järjest veel kolme-nelja tantsuga ning kuigi ma olin kogu aja oma mõtetes, ei astunud ma sammugi valesti. Selle taga oli ei midagi muud, kui hea treening. Ning palju kogemusi.
Kui tants lõppes nägin ma, et nii Victoria, Natalie kui ka Emma on tantsuplatsil ning nad kõik on juba valmis järgmist tantsu alustama. Arvatavasti oleks ma võinud tuimalt seda sama teha, kuid mul polnud mõtet jälle ühele tobedale poissmehele naeratama hakata. Seega kõndisin ma sellest saalist ära, ma jalutasin mööda kitsast koridori, mis oli täis vanade meeste pilte. Nad kõik olid mingi aeg Bostoni linnapead olnud, sest millegi pärast valis rahvas meeriks kas sama inimese või eelmise poja. Inimesed lihtsalt usaldasid Nordenite suguvõsa, kuid keegi ei osanud enam meenutada, miks see nii oli.
Mida kaugemale ma jõudsin, seda hämaramaks muutus mu ümbrus. Lõpuks ei näinud ma enam isegi, kuhu ma astusin, kuid ma lihtsalt kõndisin. Ma kõndisin eemale kärast, mida muusikud ja tantsijad tekitasid. See oli mõnusalt rahustav.
Ja siis ma komistasin kellelegi otsa. See inimene püüdis mu kinni ja aitas jalule tagasi. Ja see justkui riivas minu au.
„Vabandust,“ lausus mehe hääl. „Kas Te jäite terveks?“ Ta hääles oli hooliv toon. Tal oli vist tõesti kahju.
„Jah,“ vastasin, „ainult väänasin jala natukene välja.“ Mu jalg valutas tuntavalt ja ma oleks lihtsalt soovinud need kingad jalast võtta ja voodisse pikali heita.
„Kas Te soovite abi saali tagasi minemiseks?“ päris mees. Ma ei näinud siiani tema nägu, kuid see hääl oli kõlav ja teistsugune. Ning ma olin veendunud, et pole sellist oma elus varem kuulnud. Sellist häält lihtsalt ei saanud unustada.
Jah, tahtsin ma karjuda. Ja kutsuge mulle kiiresti arst. Kui ma otsustasin abist ära öelda. „Pole vajadust Teil ennast vaevata,“ sõnasin talle. Siis tekkis selline ebamugav paus, mille ma kannatamatult ära lõpetasin: „Kas mulle tundub õigesti, et ma tõesti ei tea Teid?“
„Ma olen Nathan Rowe,“ lausus noormees. Jah, ma tõesti ei teadnud teda. Tegelikult mitte ühtegi Rowe'd. Ma üritasin välja mõelda, kes ta olla võib, ning siis nägin teda juba eemale kõndimas. Tagasi saali poole.
Ma hüüdsin talle järgi: „Ma olen Katherine! Katherine Maline!“ Ja alles siis, kui ta oli jõudnud valguse kätte, nägin ma, et tegu oli sama mehega, keda ma eelnevalt seina ääres seismas olin näinud. Kuid ta ei vaadanud tagasi.
Pealkiri: Jääkülm suudlus [21. osa] 
