Vabandan siis ette ära, kui kuskil peaks kirjavigu olema. Vabandust, kui kellegile ei meeldi, et kirjutasin x-ga ja y-ga, aga mulle meeldis tol hetkel nii. (:
Ootan kommentaare ja arvamusi. (:
Mainin ära, et see on öösel kirjutatud, kui mul midagi paremat teha polnud, kuid samas ei pruugi see just parim teos olla. :d
Mis olex?
Mis olex, kui mind polex? Mis olex, kui ei olex mind? Mõtlesin, Yritasin kas või mingisugustki teooriat välja nuputada. Tyhjus. Midagi. Mitte midagi ei suutnud välja mõelda. Jalutasin mööda metsateed ja tahtmatult tungisid pidevalt yhed ja samad mõtted mulle pähe.
Pisike jänesepoeg silkas yle metsaraja, ise lumega yhte sulandumas. Ta pälvis hetkega kogu mu tähelepanud. Mu näole tekkis õrn naeratusevine. Kuid samamoodi hetkega, nagu oli mu tähelepanu tõmmatud, oli see järgmise hetkega kadunud ja naaldus jälle mu veidratele küsimustele, mis tegelikult iseenesest nii väga veidrad polnudki.
Aga mis siis ikkagi olex? Kysisin seda eneselt mõttes tol õhtul juba õige mitmendat korda. Mõtlesin, mõtlesin ja veel ja veel ja veel ja veel. Tyhjus, pimedus..
Lykkasin rajalt lumise oxa ning mulle avanes imeilus vaatepilt. Naeratasin õnnelikult.
Suur põld lumevaiba all, helbekesed sillerdamas, just nagu tantsixid. Päike hakkas loojuma ja andis veel vaid õrna kuma, mis taevale kauni roosaka värvuse andis.
Aga mis siis ikkagi olex, kui mind polex? Mõtlesin.. Tyhjus.. Mõtisklesin hetke veel. Tyhjus.. Ja.. Just!
Kui mind polex, olex tyhjus.
Libistasid oma käe minu oma juurde ning haarasid selle enda sooja pihku. Sulgesin enda sõrmed õrnalt ymber su käe. Just nagu olexid sa mu arutlust valjult kuulnud, andsid mulle veel yhe vastuse.
Kui polex mind, polex sind. Järelikult polex meid. Just nimelt meid. Rõhutasin seda sõna mõtteis kõvasti, nii, et see vastu kajama hakkas. Yheta polex teisel mõtet.
Meid.
Toetasin pea vastu su õlga ja sulgesin silmad, õnnetunne sydames.
Pealkiri: Mis olex? 
13/1/2010, 20:40
