Blue rose petals - Sinise roosi õied

Jee, tore, et meeldib, aga ma usun, et lähiajal vist jälle uut osa ei saa.

Ok
Kannatab ära... ehk.

Nuuks.:/

wow . ikka väga hea

Okei, ma hakkan kirjutama, sest ma tahan selle osaga ära ka lõpetada kunagi. Mul on nö "järgmiseks" osaks uued toredad mõtted.

Homme

Vau...
See oli nüüd küll ootamatu. Mul on Christopherist nii kahju. Ta jääb ellu eks ole? Temaga saab kõik korda? *mõtleb rohkem sellele, millistesse jamadesse Eleanor ja Tristan satuksid kui Christopherile endale*
Ma tõsiselt loodan, et ei juhtu nii et Christopher jääb ellu ja Eleanor tunneb ennast nii süüdi, et leiab, et peab Tristaniga selle pärast lõpu tegema...kõik läks just nii ilusaks, loomulikult läheb asi veel ilusamaks kui Christopher sureb ning Eleanor ja Tristan pääsevad puhtalt ning nende jaoks on tee vaba.
...aga Christopherist oleks siis ikka kahju...ma ei ole südametu inimene. Vaatan asju vahel lihtsalt loogilise pilguga.

Sa pead nüüd ruttu edasi kirjutama. Millegi pärast on see jutt juba nagu seebikas, jääb alati kõige põnevamate kohtade pealt pooleli...mitte, et see halb oleks...mõnes mõttes.

K.C. - what an evil bitch I am.
Aga jah, homme või ülehomme... või ma ei tea, kuna, aga kunagi ikka.
Ja noh, mida seal ikka oli. Kujutage ette üleni verist kena blondi tüüpi. *w*
Ma tahaks tõesti ühele poole selle looga saada, kuid täna ma enam ei jõua isegi kirjutadagi. Sad.

Kiirabi saabus ning samuti ka politsei. Tristan vastas kõikidele küsimustele minu asemel, samal ajal kui mind paigutati kiirabi autosse ja süstiti rahusteid. Minu pilk oli endiselt tühi ja ma vaatasin suurte silmadega, kuidas Christopher ettevaatlikult kanderaamile asetati. Soovimatult liikus mu pilk tema elutule näole. Haav oli juba kinni seotud, kuid lumivalget sidet kaunistas juba tumepunane plekk. Judinad jooksid üle mu selja, kuid hääled tundusid endiselt kauged. Tristan justkui mõmises midagi minu kõrval vastuseks, käsi tugevasti ümber minu surutud. Ja keegi ei vaadanudki minu poole. Politseinikele paistis rohkem huvi pakkuvat too noormees, kes suutis midagi vastu öelda.
Peagi olime taas tagasiteel. Me olime mõlemad tahaistmele surutud ja mõne aja pärast seisimegi mulle tuttava hoone ees. Tristan aitas mu politseiautost välja ja koheselt ilmus uksele mu isa, kes hoolimata külmast, mis meid ümbritses, jooksis t-särgi ja teksade väel välja. Ta esitas noormehele mitmeid küsimusi, ning saanud vastuseid, mis teda rahuldasid, haaras ta minust kinni ja talutas koju.

Mu jalad liikusid automaatselt toa poole ning ma sulgesin ukse, lukustades selle vaikselt. Siis, vajudes mööda ust põrandale istuma, tõin ma kuuldavale esimesed nuuksed. Ja taaskord libisesid suured krokodilli pisarad üle minu külmetanud ja kangete põskede, pannes need jubedalt kipitama. Kuid mind enam ei huvitanud. Ma tahtsin teada, mis Christopheriga on, kas ta jääb ellu või mitte. Mina olin selles süüdi! Poleks ma nõustunud selle pakkumisega seda nõmedat autot juhtida, poleks seda mitte kunagi juhtunud!
Vajusin põrandale pikali, tõmbudes seal kägarasse. Pisarad voolasid endiselt ja ma nuuksusin lakkamatult. Kuulsin vahepeal, kuidas isa uksele koputas ja minu nime hüüdis, kuid ma ei suutnud vastata. Ma ei tahtnud enam kedagi näha. Soovisin olla üksi...

Pimedus minu ümber hajus äkitselt ja ma avasin oma silmad. Ripsmed kleepusid üksteise külge pisaratest, mida enne olin valanud. Tõusin istuma ja vaatasin ringi. Olin paar tundi tagasi roomanud oma pehmele vaibale ja seal nuttes unne suikunud. Tõusin aeglaselt oma värisevatel jalgadel püsti ning läksin ukseni.
Kogu maja oli justkui ise unes. Kõik toad olid kinni ja ümbrus oli pime. Ohkasin raskelt ning mulle meenus taas läbielatu. Kuidas Christopheriga Nüüd on? Kas tal on üldse ellujäämisvõimalusi? Neelatasin raskelt ja võtsin suuna vannituppa.
Panin seal kuuma vee voolama ning võtsin riidest lahti, sukeldudes peagi auravasse vette. Kuumus ei kaotanud minu tuimust. Ma vaid vahtisin lakke ning sukeldusin, vajudes seljaga vastu vanni pinda. Sulgesin vaid hetkeks silmad, kuid avasin need taas. Christopheri nägu, mis kummitab mind nüüd kogu elu lõpuni, ilmus mulle taas silme ette.
Vee pind sillerdas minu kohal, muutes kogu maailma minu ümber animatsioonikamaks. Mul oli tunne, et võiksingi nii jääda. Kuulda kõiki helisid summutatult ning olla ainult üksi, mõelda oma mõtteid ja elada oma elu, kus keegi mind ei puudu.
Järsku kerkisin ma pinnale ja ahmisin õhku. Minu kopsud tulitasid ja pea käis kohutavalt ringi. Väsinult komberdasin veest välja ning kuivatasin end. Siis peatusin peegli ees ja silmitsesin oma nägu. Mu tedretähne oli rohkem näha, kuid minu nägu oli kaamemaks tõmbunud. Ka rohelised silmad, mis vanasti särasid ärevusest ja lootusest, olid justkui oma eluisu kaotanud. Mu tumemustad juuksed langesid lojult õlgadele ja seal tedasi seljale. See avarii oli minust võtnud kõike mis võtta andis. Ma olin kaotanud ajataju, olin šokis, väsinud, hirmul ja ärevuses.
Kui ma välja jalutasin, läksin otsekohe oma tuppa. Vahetasin riided ning juukseid kuivatamata, pugesin oma voodisse. Uni ei jätnudki mind üksi, vaid kippus kiirelt peale. Haigutasin laialt ja mu pilk liikus kellale. Kaks öösel. Huvitav, kas homseks on külmapühad üle? Kui jah, kas isa sunnib mind kooli minema?
Haigutasin uuesti ning haarasin oma padja kaissu ja sikutades teki üle pea, jäädes viimaks taas magama.

Hommikune päike säras mulle otse silma. Üritasin pea kõrvale pöörata, kuid ebaõnnestunult. Ere valgus pimestas mind ka siis, kui mul silmad suletud olid. Viimaks tõusin allaandlikult ja vaatasin ringi. Taas oli kodus vaikne. Isegi telekas ei töötanud. Libistasin ennast voodist välja ja vahetasin riided. Olin üllatunud kui värkselt ma ennast tundsin samal ajal, kui mu süda justkui tilkus verd.
Vahetasin riided ja läksin akna juurde. Ma tundsin ennast tühja ja ma olin süüdlane. Kuid see ei olnud asi, mis mind kõige rohkem häiris. Mind ei huvitanud, et võin vangi sattuda selle pärast. Mind huvitas nüüd ainult Christopher. Selle mõttega akna juurest eemaldudes, teadsin ma mida teha tuleb...

Haigla valged seinad ümbritsesid mind kui vangi, rõhudes minu süüdlaslikule tundele üha rohkem. Ma olin istunud ooteruumis umbes kaks tundi, muretsenud ja huult närinud, kui mind viimaks palatisse lubati. Ja sedagi kõigest pooleks tunniks.
Mu pilk püsis Christopheri valgel näol. Esimest korda ma tõesti igatsesin, et ta avaks oma ilusad, säravad tumepruunid silmad ja naerataks mulle.
Tõstsin käe ja libistasin käega õrnalt üle tema pehmete juuste ja ohkasin õnnetult. Millega ma olin hakkama saanud? Arsti sõnul paranes ta aeglaselt ja tema seisund ei tõota midagi head. Võimalik, et langeb kooma, võimalik, et mitte.
Oleks Jumal olemas, palvetaksin ma tema poole, kuid nüüd ei teadnud ma mida uskuda. Ma olin kõik tuksi keeranud!
Neelatasin raskelt ja viisin pilgu tilgutile, mis oli punase vedelikuga täidetud. Selle kanüül oli torgatud noormehe valgesse kätte ja eluvesi voolas Chrisi kätte. Kui see vaid aitaks...
Mu sõrm libises aeglaselt üle tema sideme, kuid haava juures tõstsin käe. Kartsin talle valu tekitada. Ma olin seda niigi palju teinud. Siludes taas tema juukseid, paitasin õrnalt tema jahedat põske.
Nüüd, kui ma teda kaotama hakkasin, muutus ta mulle erakordselt kalliks. Miks? Oli see süütunne? Südametunnistus? Igatsus? Või ma tõesti olin temasse armunud ja kartsin teda kaotada?

“Vabandust, teie aeg on läbi,“ lausus keegi minu seljataga. Võpatasin vaikselt ja vaatasin üle õla. Mulle vaatas naeratades otsa leebe välimusega noor neiu. Tema punased juuksed olid hobusesabasse seatud. Tõusin väsinult püsti ja noogutasin talle, lahkudes sõnatult haiglast.
Koju jõudes, nägin, et isa auto on kohal. Väliriided seljast võttes, kuulsin elutoast hääli ja suundusin sinnapoole.
Tristan ja isa istusid seal ning vestlesid vaikselt, mõlema käeulatuses tassikesed aurava teega. Neelatasin taas. Kohvi lõhn tuletas mulle meelde, et ma polnudki hommikul söönud. Ma hakkasin tagasi astuma, kui kuulsin isa vaikselt oma nime lausumas.
Peatusin ja pöörasin ennast ringi ning sammusin kuulekalt nende poole, vajudes hiljem pehmele diivanile istuma.
“Kuidas sa ennast tunned?“ küsis isa hoolitsevalt. Langetasin pilgu. Mind valdasid sellised emotsioonid, mida ei saanud sõnadesse panna. Ma olin seest tühi, samal ajal, kui minu süda nuttis verd. Ma tahtsin karjuda, samal ajal, kui osa minust oli rahulik. Ma ei teadnud isegi, kas mul oli üldse mõtet siin olla? Miks ei saanud mina Christopheri asemel olla?
“Sa ei pea ennast selles süüdistama,“ lausus nüüd Tristan. Vaatasin tema poole, silmad tumedamad ja süngemad kui varem. See teda ei kohutanud, vaid ta vaatas mind julgelt vastu. Siis viis ta pilgu mu isale, kes kergelt köhatas ja käe õrnalt ümber minu asetas, kaisutades mind nii, nagu oleksin ma taas see pisike tüdruk, keda võis haavata iga asi maailmas.
“Chris oli joobes, kui ta auto alla sattus. Võiks öelda, et see oli enesetapu katse,“ sõnas ta viimaks. Mu kulmud kerkisid kõrgele, kuid nägu jäi endiselt tuimaks. Enesetapu katse? Miks ma ei uskunud seda? Võib-olla sellepärast, et Chris oli tegelikult väga elurõõmus? Sest ükskõik kui allamäge minev see ka ei olnud, vähkres ta sellest välja. Ja ma uskusin, et sama teeb ta oma seisundiga. Ta saab terveks ja peagi on ta taas jalul. Ma uskusin seda!
“Mõnisada meetrit õnnetuspaigast olid veel mõned autod, kus alaealised noored jõid. Mõningate sõnul oli Christopher justkui pea ära löönud, kui ta minema järsku jalutas,“ tähendas isa. Turtsatasin vaikselt. Need noored... Las ma arvan? Chrisi toredad sõbrad ei üritanudki teda kinni hoida, sest neid ei huvitanud ja nad lootsid, et ta tõesti tuleb varsti tagasi.
Nähes minu piinatud ilmet, pööras isa pea kõrvale ja vaatas Tristani poole, kes püsti tõusis ja minu käest ettevaatlikult võttis.
Sammusime sõnatult minu tuppa. Läksin tagasi oma voodini, mis ikka veel segamini oli ja hüppasin sellele, vajudes kõhuli lamama. Surusin pea külma patja ning tõin kuuldavale ühe summutatud nuukse. Tundsin, kuidas Tristan minu kõrvale istus ja peagi silitas ta õrnalt minu pead, lükates juuksed hellalt mu seljale. Ta pomises mingisuguseid sõnu, kuid neid ma ei kuulnud. Ning esimest korda mind ei huvitanudki, mis ta ütles või mida ta arvas.
Teadsin isegi, et see polnud ju tegelikult tema süü. Oleks ta teadnud, et asi nii läheb, poleks ta mind rooli taha lasknud ja võib-olla oleksime sõitnud üldse teises suunas. See õhtu oleks olnud täiuslik, kuid ma ei osanud ju iial lootma hakata, et Christopheril oleks teistmoodi läinud. Kui isa sõnul üritas ta enesetappu teha... Mida keegi tegelikult tõestada ei suutnud, oleks ta ilmselt teise auto alla jäänud.
Hingasin sügavalt sisse läbi padja. Tundus, nagu ma oleksingi soovinud ennast lämmatada nii. Mu kopsud põlesid taas valu käes, kuid enam ma ei soovinud eemalduda. Viimaks oli Tristan see, kes õrnalt minu käsivartest kinni haaras ja ümber pööras. Seejärel asetas ta oma jäised käed mu tulitavatele põskedele ja silmitses mind murelikult. Ma ahmisin õhku, kuid mu pilk püsis kindlalt laes. Miks ei saanud mitte keegi mind rahule jätta? Christopher oli see, kes vajas abi ja hoolt, mitte mina. Teda oli vaja haletseda ja tema pärast oli vaja nutta. Mind valdasid lihtsalt emotsioonid, mitte midagi muud. Kuid tema... Tema vaevles haiglas valude ja tilgutite käes, võideldes iga minut oma elu pärast.
Justkui minu mõtteid lugedes, Tristan köhatas vaikselt:“Tal ei ole kaua jäänud.“
Ma ei üllatunudki, et ta teadis seda. Ta oli ju siiski vampiir. Ainult mina, poolpime inimene, ei saanud seda läbi näha, kuigi minu süda ütles sama asja. Aga ma lootsin hoopis teist. Ma lootsin, et ta ellu jääks.
“Ma ei taha, et ta sureks...“ sosistasin vaikselt. Ma ei teadnud, kas Tristanile teeb valu teadmine, et ma hoolin veel kellegist peale tema enda? See oli väga isekas, kuid ma ei saanud pöörata selja kellegile, kes oli leidnud tee minu südamesse. Ma ei saanud olla nii jõhker kellegi vastu peale iseenda. Ma olin vana vastik idiootne lipakas!
“Rahu,“ sosistas ta mulle kõrva. Ma polnudki tähele pannud, kuidas ta minu kõrvale pikali heitnud oli. Kuid samal hetkel pugesin talle kaissu ja tõmbasin teki enda ümber. Rahu. Seda oli väga kerge öelda. Hingasin ikka veel sügavalt sisse ja sulgesin silmad.
Tristan suudles mind õrnalt laubale ja silitas mu kuumenevat nägu.
“Sa muretsed ennast haigeks,“ pomises ta õnnetult. Noogutasin. Teadsin seda isegi. Ma tajusin seda samuti. Nii palju ma oma tunnetest polnud veel kaotanud. “Maga,“ käskis ta viimaks. Noogutasin jälle ja mu hingamine muutus korrapealt kergemaks. Mu sõrmed kaardusid ümber teki ja teise käega haarasin noormehe omast. Tundsin, kuidas ta veel minu põse vastas naeratas ja korraks ta suudles mind, hellitades õrnalt mu tuliseid huuli. Ja siis taas saabus pimedus, mis mind õrnalt ja hoolitsevalt unemaale kandis.

Ärkasin üles suure peavaluga. Mul oli kohutavalt palav, kuid ma ei suutnud ennast liigutada, et päästa ennast sellest põrgulikust soojusest. Viimaks avasin ma silmad ja vaatasin ringi. Akna ette olid tõmmatud kardinad ja alt kostus vaikselt telekat. Isa oli kodus. Imelik.
Köhatasin vaikselt ja pöörasin pilgu siis enda ette. Minu peal lasusid mitmed tekid, mis põhjustasidki selle jubeda palavuse. Üritasin ennast taas liigutada, kuid tulutult. Mul ei olnud enam jõudu selleks, et oma käisvartki tõsta.
Ohkasin allaandlikult ja sulgesin taaskord oma silmad. Mis juhtus minuga? Mäletasin vaid seda, et jäin Tristani kaisus magama...
Järsku kuulsin vaikseid samme ning üritasin ennast kergitada pisut. See ebaõnnestus ja ma pööritasin raskelt silmi.
“Isa?“ kähisesin vaikselt. Seda sõna kuuldes tulid kiired sammud otsejoones minu toa poole. Olin tänulik, et ta vähemalt kuulis seda.
Kui Oscar sisse astus, tuli ta koheselt minu voodi juurde ja asetas käe ettevaatlikult mu tulisele laubale.
“Kuidas sa ennast tunned?“ küsis ta.
“Sandisti.“
Esimest korda ei valetanud ma oma enesetunde kohta. Tõesti, ma tundsin ennast nii, nagu oleksin ma just katuselt alla kukkunud. Ta naeratas mulle õnnetult ja istus voodile, lükates mu ettelangenud juuksed kõrvale.

Tänan väga, et te Chrisi vihkate

Ja tänud üldiselt lugemise eest ka.

Võiks jh juba uus osa tlla, tahaks teada mis ikkagi edasi saab.

mhmh , UUT !

Nüüd ma pole viitsinud.
Ja mul pole lovestoryde jaoks ideid ka

Ja nüüd oled sa msnist välja loginud.

Mu silmad olid juba kinni langenud, kui ma vaikset koputust kuulsin. Isa ohkas ning korraks pigistas ta mu kätt. Siis sundis ta ennast vastumeelselt minu juures lahkuma ning väljus toast. Aeg tundus minu jaoks igavik olevat. Seejärel kuulsin vaikseid samme ning pominat. Tundsin ära Tristani hääle ning hoolimata sellest, kui väsinud ma olin, suutsin ma veel naeratada. Peagi ilmus ta uksele. Kuigi ma teda ei näinud, tundsin tema lähedust. Temast justkui õhkus sellist aurat.
Ta astus minu juurde ning silitas õrnalt enda jäise käega mu põske. Siis kummardus ta lähemale ja suudles mind laubale.
Tegin silmad lahti ning vaatasin tema kaamesse näkku, tumedad silmad mitte midagi ütlevad. Kuid samas suutsin ma öelda, et ta tegelikult muretses. Muretses, kas ma ikka saan terveks. Või kas ma tunnen ennast hästi.
Lükates mu juuksed kõrvale, võttis ta teise käega minu käsivarrest kinni. Jäine puudutas pani judinad üle mu selja jooksma.
“Christopheril on väga halb seisund,“ lausus ta vikaselt. Tõin kuuldavale hädise oige. Hoolimata veel sellest, et olin murest haigestunud, tuletas ta mulle meelde Miks see üldse juhtus. Ma tunnen ennast selles rohkem kui süüdi, sest kui ta surema peaks, oleksin mina mõrtsukas. Ning elada teadmisega, et ma tapsin ühe neist, kes soovisid minuga lähedaseks saada, muudaks mu elu veel masendavaks kui see praegu on.
Kuna ta ei öelnud enam midagi, vaatasin talle tähelepanelikumalt otsa, üritades mõistatada, mida ta mõtles. Kuid ta pööras pea kõrvale, ignoreerides minu mõistmatut emotsiooni.
“Sa peaksid magama,“ lausus ta vaikselt. Laksutasin keelega vastu suulage ning pööritasin silmi, vaadates seekord ise kõrvale.
“Millal te lõpetate minu käsutamise?“ küsisin kärsitult. See ajas mind närvi, kui isa, Tristan ja ülejäänud ütlesid mulle, mida ma pean tegema ja mida ma ei Pea tegema. Ma olen seitseteist ning suudan iseenda eest juba ise seista, rääkimata siis oma otsustest ja soovidest.
“Sa oled väsinud, Eleanor. Ja haige. Puhka,“ palus ta. Surusin hambad tugevasti kokku. Tal oli õigus nagu alati. Ma olen väsinud, haige ja lisaks sellele ka seest lõhestatud. Puhkamine oli hea idee, kuid kuidas ma oleksingi saanud nüüd magama jääda, kui ta mainis Christopheri ja pilt temast, kui ta oli üleni verine, ilmus taas minu silme ette?
“Maga,“ käskis ta, vaadates mulle otse silma. Samal ajal tundsin, kuidas väsimus roomas otsekohe üle minu keha. Mõistus jäi aga endiselt kaineks.
“Ma ei taha, et ta sureks,“ mõmisesin vaikselt ja pilgutasin uniselt oma rohelisi silmi. Nägin, kuidas Tristani nägu muutus tõsisemaks, kui ta mu selget ja kõlavat häält kuulis. Ta vaatas mulle endiselt silma, ent noogutas siis.
“Ma mõistan,“ lausus ta vaikselt. Siis kummardus ta lähemale ning suudles mind. Mul tekkis tunne, nagu oleks tal seda valus teha. Nagu rebiks teda miski vägisi nüüd eemale. Viimaks ta eemaldus ning libistas käega üle mu kuuma põse. “Nüüd maga,“ ütles ta taas. Korraks ilmus ta näole ka naeratus, kuid seda ma ei näinud. Väsinult lasin silmadel kinni vajuda ja peagi suikusingi unemaale.

Ärgates tundsin ennast paremini kui eile.
Isa oli kardinad lahti teinud ning mu tuba oli täidetud pimestava valgusega. Tõusin püsti, vahetasin riided ning läksin alla. Isa ei paistnud kusagil olevat, seega sain vaid oletada, et ta oli minu paranemisest kursis ja otsustas tööle minna. Kui seda muidugi paranemiseks võib nimetada. Millegipärast kahtlustasin ma Tristanit selles ning ma olin tänulik. Ma oleksin surnud seal voodis.

Võtsin külmikust piima ning kapist maisihelbeid. Kuhjasin mõlemad taldrikusse ja asusin hommikusöögil hea maitsta. See oli esimene kord, kui mul kõht nii tühi oli. Kui ma viimaks oma einega lõpule jõudsin, läksin tagasi üles. Suundusin otsejoones vannituppa, kus ma oma segamini juuksed ära kammisin ning viimaks ka hambad ära pesin. Tundsin ennast värskena, hoolimata sellest, et ma polnud mitu päeva dušši all käinud.
Samas vaatasin ma ümbrust ka uue pilguga. Päike säras ning ilm oli pilvitu. Lumi oli justkui kristall selle kõige juures.
Haigutasin laialt ning läksin tagasi oma tuppa, kus ma oma joonistusbloki, pintslid ja värvid välja võtsin.

Kastsin pintsli vette, kui piirjooned valmis olid. Siis silmitsesin ma kõiki värve, mis mul olid. Õlipastellidest guaššideni ja nii edasi. Ei, ma olin uhke, et ma sain isalt sünnipäevaks need värvid. Joonistades oli alati hea aega viita ja muremõtted peast saada.
Tõusin püsti ning vaatasin põrandal asetsevat A3 paberit, millele olin maalinud ükssarviku. Loom seisis kahel tagumisel jalal. Ma olin üritanud ta võimalikult uhkeks teha, sest sellisena ma teda ette kujutada oskasingi. Sügavalt sisse hinganud, kummardusin ma tagasi paberi kohale, kui äkitselt kulme kibrutasin.
Olin alles nüüd muutust märganud, kui ma toas taas ringi vaatasin. Päike enam ei siranud taevas. Seal asetsesid nüüd tumedad pilved, mis ennustasid vaid lumetorni. Kibrutasin kulme ja astusin aknale lähemale.
Just sel hetkel kuulsin ma kella. Surusin huuled peenikeseks kriipsuks ja tormasin tagasi esimesele korrusele. Traditsiooniliselt hüppasin trepist alla ning libisesin vaibaga mööda siledat parketti paar meetrit, peatudes täpselt ukse ees. Kannatamatult avasin selle, judisedes peaaegu kohe külmast, mis mulle rusikana näkku lõi. Korraks pigistasin silmad kinni, kuid avasin need taas, vaatamata täpselt oma külalistele otsa.
Jah, külalistele. Nägin vaid kahte kuju, kellest ühe tundsin ma kohe ära. Tristan. Teine... teist ma ei saanud kuidagi pakkuda.
Pilgutasin silmi ja vaatasin naeratades Tristanile otsa, kes oli sisse astunud. Esimese asjana embas ta mind tugevalt. “Sa oled paranenud,“ lausus ta mu kõrva ääres. Noogutasin, emmates teda tugevasti vastu. Ilmselt ta mu üritusi ei tundnud.
“Jah,“ laususin naeratades ning eemaldusin temast. Kuid naeratusest ei olnud tema kaames näos enam varjugi. Ainuke asi mida ma taas nägin, oli valugrimass ja sügav kahetsus silmis.
“Kas midagi on lahti?“ küsisin ettevaatlikult. Ma ju teadsin, et ta on vampiir. Sain vaid oletada kõige jubedamaid asju. Ning justkui mu mõtteid lugedes, Tristan vangutas kiirelt pead.
“Ei,“ sõnas ta ning neelatas raskelt. Võisin lugeda tema silmist seda, et ta otsib sõnu, üritades midagi ilusamaks muuta. Lükkasin ettevaatlikult tema tumedad juuksesalgud kõrvale, et vaadata tema täiuslikku nägu. “Ma tegin midagi koledat...“ sosistas ta vaikselt, võttes mu pea enda käte vahele. Midagi koledat? Kas ta tappis kedagi? Judistasin oma õlgu, üritades need mõtted oma peast välja raputada. Ei. Tristan polnud selline. Ma olin selles enam kui kindel! Kuid miski ütles mulle, et midagi on väga valesti.
Äkki käis ta haiglas? Võib-olla on Chrisiga midagi valesti?
Tema peale mõeldes vajus mu süda saapasäärde ning kõik mu sees muutus külmaks. Mis siis, kui ta surigi?

“Eleanor, ma palun vabandust...“ lausus ta vaikselt ning võttis mu kätest kinni. Astusin tema järel ukse juurde ning pidin peaaegu minestama.
Seal seisis Chris, täiesti elus ja terve, samasuguste pruunide silmade, põselohkudega naeratuse ja... kahvatu! Pilgutasin taas silmi ning korraga tundsin, kuidas mu jalad nõrgaks muutuvad.
“K – kuidas?“ kokutasin üllatunult. Ei, ma olin väga õnnelik. See oli suurim õnn näha oma sõpra taas elusa ja tervena. Ma ei pannudki tähele, kui ma seisin Tristani toetusel. Peamiselt hoidis tema minust kinni ja mina jõllitasin Christopheri, kes endiselt naeratas ja ukseaval seisis.
“Ma... Miks sa sisse ei astu?“ küsisin vaikselt. Tundsin, kuidas noormehe haare minu ümber muutus pisut kramplikumaks. Kuid ma otsustasin seda ignoreerida ja pühendasin oma pilgu endiselt Chrisile. Lausa uskumatu, et ta seisis praegu Siin!
“Sa pead mu sisse kutsuma,“ kehitas ta õlgu. Nägin tema silmis vaid rahulolu ja tema hääl... See oli kuidagi soojem kui Tristani oma. Selline toon ei sobinud kohe üldse talve juurde, mis meid praegu ümbritses.
“Eleanor...“ sosistas Tristan vaikselt minu kõrva juures. Mu pilk oli endiselt ukseaval, kuid ma kallutasin oma pead veidi selleks, et paremini kuulda.
Koheselt muutus ka Chrisi nägu. Ta ei vaadanud enam mulle otsa. Selle asemel seiras ta tumedate silmadega Tristani.
“Sa pole selleks valmis!“
“Me arutasime juba seda asja,“ sõnas Christopher napilt ja suunas oma silmad tagasi mulle. Siis ta noogutas ja ma sain aru, mida ta soovis.
“Jah, tule sisse!“ need sõnad kõlasid justkui kuulutus.

Ja siis astus vampiir üle läve.