Kõige kurvem kiri

On öö.
Istun oma pisikeses toas ja kuulan Fields of Gold'i. Vaatan aknast helekollast kuud ja tean, et sina vaatad ka. Soolased, soojad pisarad voolavad mööda mu põski alla.
Kolks ja kolks. Olen kurb, sest ma igatsen sind ja mul on kõrini, et sa juba ei tule.

Mõtlen, milline sa välja võiksid näha. Kindlasti pikk ja tugev. Tumedate juuste ja siniste silmadega. Lõhnad sa kindlasti millegi kalli järele ja riided pole sul ka pahad. Ahh, mis tähtsust sel on. Peaasi, et ükskord tuled mu juurde. Kujutan sind veel korraks ette; oled just magama sättinud, lebad üksinda oma suures voodis ja vaatad seda sama helekollast kuud, nagu minagi, ja mõtled kus ja kes su teine pool küll võiks olla. Kujutad ette mu mererohelisi silmi ja igatsevat pilku. Ma tean, et juba ma armastangi sind. See on nagu kaugsuhe, selle vahega, et me pole kunagi kohtunud. Kui oleks, siis ei oleks ma saanud sind ju ometigi märkamata jätta. Ma armastan sind, igatsen sind ja tahan sind juba kohata.

Sting laulab mulle juba kahekümnendat korda vaikselt kõrva sisse. Ikka ei saa küllalt. See on lihtsalt nii imeilus lugu. Miski piinab sees. Mind on pikemat aega juba segased tunded valdanud. Kurbus, igatsus, ootusärevus, teadmatus, meeleheide, üksindus, mingi tundmatu vajadus millegi järele, teadmata mille. Ühte ma arvan teadvat, sa oled eestlane. See sai selgeks siia Iirimaale tulles, et Eesti mehed on ikka kõige paremad.

Kurbus hiilib jälle vaikselt põue. Nii palju armastust mahub minu sisse, aga pole kedagi kellele seda kinkida. Ta kasvab ja kasvab, juba on seda südames nii palju, et tahab lõhkeda. Ja see teeb füüsiliselt haiget. Tahaks täiest kõrist karjuda. Võimaluse korral teeksin seda, ehk hakkaks parem.
Ma ootan ju sind, ma ei taha igat ette juhtuvat. Ja ma tean, et tulemata sa ei jää. Sa lihtsalt ei tohi mulle nii teha. Ma tunnen, et ei ole seda lihtsalt mitte kuidagi ära teeninud. Aga millal sa tuled, seda ei tea keegi. Ja see ootamine tundub lõputu.
Aga kuidas sind küll otsida sellest suurest maailmast? Ma ei tea su nime, vanust, välimust, ega üldse mitte midagi. Asud sa siin või Eestis?
Tunne mu sees ei anna ikka asu, sa oled ajaliselt lähedal, tunnetan seda.

Igatsus on üks kole loom, kes elab mu südames. Ta on kindlasti roti moodi, sest oma pikkade teravate hammastega ta sööb mu hinge ja see teeb põrgu moodi valu. Aitab.

Väga meeldib! :)
Mõtlesin juba üllatusega, et vohh, mõni uustulnuk on millegi tõsiselt heaga hakkama saanud - nimi polnud tuttav. Siis vaatasingi, et ainult kaks postitust.
Aga jah... mõnus, voolav. :) Ja südamlik, pani mõtlema. :)
Loodan, et sul on veel midagi varrukas. :)
Kirjutaksin pikemalt, aga ausalt öeldes pole ma kiitmisega harjunud.

Oi aitäh.:)
No see on hea võibolla sellepärast, et see tuli otse südamest tol hetkel. Ja nüüd kus ma ta leidnud olen, võin kirjutada teise osa kui keegi tahab:)

Otse südamest asjad ongi kõige ehedamad. (:
Aga kirjuta! :) Oleks tore edasi kuulda/lugeda seda lugu. :)

ohoooooooo, midapekki jälle sattusin millegi hea otsa , edasi :)

Ma tänan:))))
Selline lugu oli selle kirjaga, et ma kirjutasin ta üle poole aasta tagasi lihtsalt kurbuse hetkel sahtlisse endale. Nüüd mul on dilemma kas kirjutada teie soovil edasi välja mõeldud stoorit või seda mis tegelikult juhtus.Mida arvate?:)

Mis tegelikult juhtus, (A)

Mina tahan edasi kuulda, Kertu :)

väga hea oli !

Endal ka vahepeal selline tunne..täpselt samasugune nagu sina selles kirjas kirjeldad ..

Mina tahaks pärislugu kuulda, aga jah, see on su oma otsus. Kumb on sinu arvates parem.
Aga edasi tahaks kindlasti. :)