MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Soov {LÕPETATUD}

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
Mine lehele : Previous  1 ... 8 ... 13, 14, 15  Next
AutorTeade
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   24/11/2010, 19:02

HAHA, ma ÜTLESIN!
Ei tule mingit tragöödiat, Alex ja Amanda saavad nüüd lapsed ja elavad õnnelikult ever after, eksolee.
MULLE MEELDIB!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   25/11/2010, 17:14

Hea kuulda, et meeldis, Mur.
Ma vaatan, et sa oled ainus lugeja mul xD

Aga nüüd siis järgmine osa, loodan, et meeldib :))

Osa 22

Alex puges minu juurde ja pani oma käed minu ümber. Pugesin talle nii lahedale kui vähegi sain. Üle pika aja tundsin ma end hästi, ma tundsin end kaitstuna nagu mitte miski ei saaks mind ohustada. Naeratasin õrnalt, kui poiss oma suu mu juustesse vajutas ja tugevamini mind enda vastu tõmbas. Ma oleks soovinud, et see kestaks nii igavesti. Et me jäämegi nii, et Alex ei kao mu elust kuhugile, et meie vahele jääb igaveseks see armastus, mida me üksteise vastu tunneme.
Mul ei olnud und, kuid sulgesin oma silmad sellegi poolest, sest vastasel juhul oleks mu silmist pisaraid veerema hakanud ning seda ma ei tahtnud. Praegu oli perfektne hetk ja võib-olla isegi viimane hetk, mil sain ma Alexiga olla. Mida ma olin selle vähese ajaga õppinud, oli see, et asjad muutuvad vägagi kiirelt. Üks otsus, üks viga ja kõik muutub ja miski ei ole enam endine. Minu armastus Alexi vastu polnud muutunud, kuid vahest pidi peaga mõtlema, mitte südamega. Süda käskis mul poisi juurde jääda, kuid pea ütles midagi muud.

„Magad?“ kostus vaikne küsimus.
Avasin silmad ning ohkasin. „Ei,“ vastasin vaikselt.
Hammustasin huulde ning pöörasin end ettevaatlikult ümber jäädes nüüd näoga tumedapäise noormehe poole, kes mind uurivalt vaatas.
„Mis on?“ küsis ta mu põske paitades.
Raputasin pead. „Midagi.“ Naeratasin talle veenvalt.
Ta nihutas oma pead mulle lähemale. „Sa peaksid puhkama,“ sosistas too muigega.
„Peaksin paljusid asju tegema,“ naersin vaikselt. „Aga ma ei taha, ükski unenägu ei ole nii hea, kui praegune reaalsus,“ lisasin ning suudlesin teda. Ta vastas kirglikult suudlusele ja tõmbas mind enda vastu. Kahju, et me haiglas olime, peaks mainima. Selle mõtte peale turtsatasin, kui ma eemale tõmbusin.
„Mis nüüd?“ päris Alex kulmukortsutusega.
Raputasin lõbusalt pead. „Midagi..“ muigasin kavalalt.
Seda Alex uskuma ei jäänud. „Räägi nüüd,“ uuris poiss edasi naeratades oma lummavat naeratust.
„Ma tahaks koju..või noh, ma tahaks siit ära,“ sosistasin nina krimpsutades. Tundsin, kuidas mu põsed punetama hakkasid.
Noormees ei öelnud midagi, näis nagu kaaluks seda, mida ma ütlesin. „Seda annaks korraldada, kuid ma arvan, et sind peaks ikka arst välja kirjutama, Thomas lööks mu maha, kui ma su siit ära rööviks,“ lausus poiss, mille peale ma ohkasin. Thomas.
Noogutasin talle, andes mõista, et tal oli õigus. Mu mõtted olid nüüd Thomase juurde jõudnud. Ma tulin ajast tagasi tema pärast, kuna ma hoolisin temast nii palju..ma mingis mõttes armastasin Thomast. Tema silmi, sooja naeratust. Vaatasin Alexit vaikides. Alex ja Thomas olid täiesti erinevad. Alex oli salapärane, kõik oli salapärane tema juures ja usaldus ei tekkinud sugugi nii kiirelt. Thomasega oli asjad vastupidi. Tema oli sooja ning sõbraliku naeratusega. Hea suhtleja ning võitis üsna kiirelt usalduse. Minu vähemalt võitis selle kiirelt, kuid ma teadsin teda ka kaua-kaua aega Ma ei ole objektiivne, kui hakata Thomast ja Alexit võrdlema.

„Mida sa mõtled?“
See küsimus tiris mind mõtetest välja. Vaatasin talle kahtlevalt otsa. Mida ma ütlema pidingi? „Oma elust,“ kehitasin õlgu. Noormees vaikis selle peale. Tundus nagu temagi mõttesse vajus.
Rohkem ei öelnud me kumbki midagi. Panin oma pea poisi rinnale ning sulgesin siis silmad, eesmärgil, et uinuda. Ma ei tahtnud magama jääda, kuna kartsin, et Alex kaob, kuid samas ma pidin puhkama. Ees olid rasked ajad ning mul oli vaja kainet mõistust. Ma ei pidanudki kaua ootama, kuni ma Alexi soojas embuses unne vajusin.

***

„Ma viin asjad autosse,“ ütles punaste juustega naine. Mu isa õde, keda ma just kõige lemmikumaks inimeseks ei saanud tembeldada oli mulle järele tulnud. Pidin tema juurde minema, olgugi, et ma tahtsin tagasi koju minna, kuid kus ma sellega siis.
Ma ei suhelnud isa poolse perekonnaga ning ema poolsed vanemad olid surnud ja õdesid-vendi emal ei olnud. Ohkasin voodile istudes. Mind oli välja kirjutatud lõpuks, mistõttu oli terve päev täis sagimist. Olin nördinud, kui Alex lahkuma pidi. Ta lubas, et tuleb mulle külla niisiis pidin vastumeelselt sellega leppima. Alexile tegi nalja mu porisemine, kuid porisemine kadus niipea, kui ta mind suudles. Naeratasin laialt. Pagan, ma olin ülepeakaela Alexisse armunud!
„Hakkad nüüd tulema ka või tahad siia jääda?“ kostus küsimus ukse juurest. Vaatasin ehmunult sinna poole ja nägin heledat juuksepahmakat. „Olen valmis,“ noogutasin ning ajasin end voodilt püsti. Thomas sammus minu juurde. Tundus, et ta polnud mu peale vihane ega pahane, olgugi, et ma lükkasin ta julmalt eemale viimane kord aga siin ta jälle oli. „Ma pole sind näinud tükk aega,“ pomisesin kõhklevalt. Ma polnud kindel, kuidas käituda. Vihkasin vabandust paluda, ma polnud kunagi selline olnud, kes vabandab. Ma olin liiga ego selleks.

„Tegemist on olnud,“ sõnas ta rahulikult ja lükkas mind õrnalt ukse poole.
„Ma kuulsin, et sa aitasid isa matuseid korraldada,“ ütlesin vaikselt, millele noormees noogutusega vastas.
Ohkasin masendunult. „Oled sa mu peale väga vihane?“ küsisin ma selle, mille kallal ma kaua aega juurelnud olin. Thomas ohkas raskelt ja raputas pead. „Ma ei ole su peale pahane,“ ütles ta rahulikult, kuid mulle ei tundnud see kuigi siiras vastus olevat. Enne kui ma midagi öelda jõudsin pööras Thomas minekule.
„Oota,Thomas,“ hüüdsin järsult, mille peale poiss seisma jäi ning mulle küsivalt otsa vaatama jäi.
„Anna andeks mulle, et ma nii käitusin viimane kord, kui sa siin olid,“ puristasin lõpuks selle välja. Lootsin, et see tuli siiralt välja, kuid ma hakkasin selles kahtlema, kui Thomas mind endiselt tõsiselt vaatas ega vastanud sellele midagi. Kas ta oligi vihane? Mu süda hakkas valusalt kiiremini lööma. Süüme ja pahameel hakkasid minus tuure üles võtma. Mul oli õigus nii käituda, olgugi, et ma ehk poleks siiski pidanud just nii käituma..oeh, ma ei teagi.
„Ma ei ole pahane sinu peale,“ kordas ta oma esimest vastust. „Amanda, sul oli igasugune õigus-“
„Ei, ei olnud,“ katkestasin ma teda koheselt, kui ma taipasin, mida ta ütlema hakkas. „Mul ei olnud õigus nii käituda, ma palusin sul julmalt lihtsalt lahkuda, kui sa tahtsid mulle tuge pakkuda, mind lohutada, mulle olemas olla, ma käitusin isekalt ning ebaviisakalt...ma tean, et sa ei tahtnud seda, mis mu isaga juhtus, sa ei tahtnud seda, mis minuga juhtus. Sa varjasid oma minevikku minu eest põhjusega, kuna sa tahtsid mind kaitsta selle eest,“ ütlesin välja kõik, mille peale ma olin öösel mõelnud. Mul kadus uni öösel ja mu mõtted olid paratamatult Thomase juures. Ma juurdlesin pikalt tema üle ja pidin tunnistama, et ma sain Thomasest nüüd lõpuks aru, sain aru, kui palju ma talle haiget tegin, sain aru, miks ta mind andestust paluvate silmadega mind tookord vaatas, ta tundis süüd selles, mis juhtunud oli, ta teadis sama hästi kui mina, et kui teda poleks olnud mu elus, poleks midagi sellist juhtunud. Ma sain ka aru, miks ta mulle endast ei rääkinud, olgugi, et ma üritasin teda pinnida. Kõik oli nii selge nüüd, et see tegi lausa haiget.
„Kõik on lihtsalt nii keeruline..“ laususin tema poole vaadates. Ta vaatas mulle otsa. Ta pilk oli täis valu ja süütunnet, nüüd ma nägin seda ning see tekitas mulle veelgi rohkem süümepiinu, kui enne juba oli. „Ära süüdista ennast, ma ei kahetse, et sina mu elus oled. Ma ei eita seda, et paljud asjad oleksid teisiti, kui sind poleks mu elus olnud. Ma poleks tagasi ajas läinud, ma poleks kohtunud Alexiga, mind poleks tõmmatud maailma, millest ei oleks osanud isegi und näha,“ ütlesin ma raskelt. Elu oleks lihtne olnud, kui ma poleks teadnud mis maailmas tegelikult toimub, kui ma oleks elanud edasi teadmatuses, et on olemas inimesed, kellel on võimed, kellel on soov maailm hävitada, kes on tapjad, kes on lihtsalt süütud inimesed, kellel on võime, mille pärast on nad surmale määratud. Elu oli tõesti keerulisemaks läinud ning nüüd pidin ma siin ilmas ilma isata elama, ma olin kaotanud juba ema, nüüd ka isa.
Thomas silmitses mind endiselt ja ma raputasin pead. „Ära süüdista end.“ Nende sõnadega möödusin ma temast ning lahkusin palatist, suundudes lifti poole. Ma ei vaadanud tagasi, ma teadsin, et Thomas ei järgne mulle. Miski nagu ütles seda mulle ja oli kergem, kui ta ei tulnud.

„Lõpuks ometi,“ kuulsin tädi häält kohe, kui ma liftist välja astusin.
„Vabandust,“ pomisesin ma ükskõikselt ning suundusin välja. Tädi podises midagi, kuid ma ei vaevunud teda kuulma. Mul oli niigi palju asju, millest mõelda, kui kuulata naise mõttetut mula.
„Kas sa kuuled mind üldse?“ küsis tädi ärritunult. Vaatasin tema poole kulme kergitades.
„Muidugi,“ norsatasin vastuseks ning avasin punase mercedese ukse ja istusin sisse tõmmates tugeva mütsatusega ukse kinni.
„Ma rääkisin, et me peaksime sulle uued riided ostma,“ ütles ta kui ta samuti autosse istus.
„Miks?“ küsisin ma tema poole vaadates. Mul oli riideid, mul ei olnud vaja heatahtlikku annetust. Tundsin pahameelt selle mõtte peale.
„Sul oleks matustele riideid vaja,“ vastas naine rahulikult ja käivitas auto.
„Mul on riideid, tädi Jasmine,“ vangutasin pahaselt pead.
„Muidugi on,“ turtsatas naine, mis mul kopsu üle maksa viis. Mul ei olnud vaja sellist inimest enda ellu. „Vii mind koju,“ ütlesin ma jahedalt. Tädi hakkas vastu vaidlema, kuid mu pilk sundis teda vaikima. Rohkem ei öelnud kumbki meist midagi.

Pool tundi hiljem peatus auto minu kodu juures. „Kas ma saan maja endale?“ küsisin ma vaikselt. Tädi vaatas maja ning siis mind. „Jah, kohe kui sa täisealiseks saad, saame paberid korda aetud,“ sõnas ta vastuseks. Noogutasin mõrult. Hakkasin ust avama, kui ma tundsin tädi kätt oma õlal.
„Sa ei pea siin olema, sa ei pea üksi olema,“ ütles ta siiralt. Ma arvan, et see oli esimene kord, kuid tädi hoolivan välja paistis.
„Ma tahan olla üksi, ma pean mõtlema,“ neelatasin. Mõtlema, mida ma edasi teen. Tulevik tundus palju süngem praegu, kui see mõned tunnid tagasi olid. Naine noogutas mõistvalt. „Ma tulen sulle homme järgi, ürita poole üheksaks valmis olla, kell üheksa on matused,“ ütles ta ohkega.
Ma ei hakanud midagi vastama, mul polnud midagi mida vastata. Avasin ukse ja astusin autost välja. Seisin hetke maja silmitsedes. Mind valdas tuttav kodune tunne, kuid seekord tegi see tunne haiget.

Lõin autoukse kinni ja astusin siis maja poole. Ma ei teadnud isegi ametlikku põhjust, mis isaga juhtunud oli. Tegelikult ei teadnud ma isegi tegelikku surma põhjust. Läksin trepist üles ukse juurde ning vajutasin linki. Uks oli lukus. Oigasin vaikselt. Mul ei olnud võtmeid. Ma polnud kindel, kas ma olin need üldse kaasa võtnud. Sulgesin silmad hetkeks ja panin pea vastu ust. Hingasin sügavalt sisse, et rahuneda, et hoida ära pisaraid, mis nii kerged tulema olid. Astusin lõpuks uksest eemale ja vaatasin lillepotti, mis ukse kõrval oli. Võis ju proovida. Kummardasin poti juurde ning nihutasin seda kõrvale. Selle alt tuli välja võti. Naeratasin nukralt. Isa pani alati varuvõtme selle poti alla.
Avasin võtmega ukse ning astusin tuppa. Tuttav lõhn täitis mu kopsud. Kuna maja oli väga vana, siis esikus oli kergelt kopituse lõhn. Astusin kõhklevalt edasi. Elutuba oli puutumata, jõudsin kööki, kus olid lood aga teised. Tool oli keset tuba, taldrikud, mis arvatavasti laua peal olnud olid, olid maha kildudeks kukkunud. Läksin köögist ära suundudes teisele korrusele. Hakkasin minema oma toa poole, kui peatusin isa magamistoa vastas. Ma ei hakanud mõtlema, mida ma teen. Läksin ukse juurde ja lükkasin selle lahti. Ma ei käinud isa magamistoas, kui aus olla siis peale ema surma polnud ma kordagi seal enam käinud, kuid see oli samasugune nagu ma mäletasin seda, võib olla mõne muutusega aga siiski samasugune.

Astusin edasi ja vaatasin ringi toas. Ma tundsin end tühjana ning üksikuna, kui eales varem. Peatusin kapi juures, mille peal olid pildid minust ning emast ja isast ja perepilt, kus me kõik naerul-sui kaamerasse vaatasime. Naeratasin nukralt mälestuste peale, kui need pildid tehtud olid. Pöörasin pilgu ülejäänud toale ning läksin isa voodi juurde ning heitsin sinna pikali. Tundsin isa lõhna, kui ma pea ta padjale panin. Tõmbusin kerra ning sulgesin silmad. Ma üritasin nii palju olla tugev ja mitte nutta, seni oli see õnnestunud, kuid enam mitte. Pisarad veeresid mööda mu nägu alla ja keha vappus nuuksetest. Ma tahtsin isa tagasi saada, ma ei osanud edasi minna. Ma ei teadnud mida ma tegema hakkan..kuidas ma elan teadmisega, et ma olin isa surma põhjustanud. Ma olin isekas, kui tahtsin Thomast tagasi. Täpselt see ma olin- isekas. Ma tahtsin Thomast tagasi ja määrasin sellega oma isa hukule, kuid ma ei teadnud selle tagajärgi siis.
Ma vihkasin oma võimet, mida isegi kasutada ei osanud. Ehk oleks kasutanud seda uuesti? Kuid see tähendaks, et nad saavad teada, et ma elus olen ja siis olen ma arvatavasti surmalaps. Mis sai Thomasest ja Alexist? Kas arvati, et ka nemad olid surnud? Või pidid nad terve elu põgenema nende eest, kes olid nende kunagised tööandjad?

Järsku kostus telefoni helin. Ma ei liigutanud end kohe, kuid kortsutasin siisi kulmu. Kes võis siia kodutelefonile helistada? Otsustasin mitte vastu võtta. Ma ei tahtnud kellegiga rääkida, kuid ma tundsin rahutust. Vähesed teadsid seda numbrit, enamasti helistati mobiilile ikka. Telefon helises kaua ja hakkasin end püsti ajama, kui see vaikseks jäi lõpuks. Ohates jäin ma voodi äärepeale istuma. Pühkisin pisarad näolt ära ja jäin mõtlikult enda ette vaatama. Miski polnud endine, ükskõik kui palju kordi ma endale seda ütlen, et kõik saab korda, teadsin, et see ei olnud päris tõsi. „Mis mind siin nüüd hoiab enam?“ küsisin ma vaikselt. Esimene mõte oli Alex, kuid kauaks poiss siia minuga jääks? Pealegi, mida kauem nad koos olid, seda tõenäolisem oli, et Nemad saavad teada, et ma elus olen. Viskasin pea kuklasse ja vahtisin tuhmi lage, kui telefon uuesti helisema hakkas. 'Pagan küll,' mõtlesin ma mõttes ja kiirustasin toast välja esimesele korrusele. Mind läbis kõhklus, kui ma käe torule panin. See helises edasi, edasi, edasi aga ma ei võtnud vastu, mu käsi oli küll telefonil, kuid miski ütles, et polnud hea mõte sellele vastata. Lõpuks see vaikis. Vahtisin tuimalt telefoni ning mu pilk läks automaatvastajale, mis telefoni kõrval oli. Sellel vilkus number üks.

Kulmu kortsutades vajutasin ma play nupule. See keris tagasi ning hakkas mängima aga keegi ei rääkinud. Kuulsin sahinat, kui järsku mingit häält kuulsin. See oli katkendlik, nii katkendlik, et ma ei saanud mitte ühestki sõnast aru ja häält ma ära ei tundnud. Teade lõppes järsult nagu oleks see läbi lõigatud. Mis asi see oli, seda ma ei teadnud. Hakkasin tagasi trepi poole minema, kui kuulsin koputust uksel. Tardusin jalapealt. Keegi ei teadnud, et ma siin olin ning Alex pidi hiljem tulema, pealegi, ta teadis, et ma olen tädi juures, mitte siin.
Aeglaselt pöörasin ma ust vaatama. Uksel oli pikksilm ja otsustasin sealt välja piiluda. Nii vaikselt kui vähegi sain, läksin ma ukse juurde ning vaatasin välja. Seal polnud kedagi, kuid kui ukse link järsku alla vajuma hakkas hüppasin ma uksest eemale. Võpatasin, kui telefon kolmandat korda helisema hakkas. Vaatasin ehmunult telefoni ja siis ust. Uks ei avanenud, kuna see oli seespoolt lukku pandud.

Taganesin vaikselt kööki, kust ma endale leivanoa krahmasin. Kiikasin köögi aknast välja ja silmasin halli autot, mis oli mu majast natuke kaugemal pargitud. Oli see selle auto, kes mu ukse taga oli? Läksin tagasi esikusse. Link oli tagasi endisesse asendisse läinud. Tundsin kuidas mu pulss kiirenes. Kuulsin mobiili helisemas. See oli minu telefon ja see oli teisel korrusel. Vandusin mõttes ja kiirustasin isa magamistuppa. Vaatasin helistajat. Alex.

„Alex, kus sa oled!“ küsisin ma kähku, laskmata poisil midagi öelda.
„Ma olen teel sinu juurde, tahtsin öelda, et ma jõuan kümne minuti pärast sinna,“ vastas poiss ning ma oigasin.
„Ma ei ole tädi juures, ma...“ ma vakatasin, kui kuulsin raksatust. Ahhetasin vaikselt.
„Amanda!?“ kuulsin Alexi kahtlustavat häält. Läksin koridori ja vaatasin ust. See oli lahti!
Hirm puges hinge, taganesin kiirelt isa tuppa ning sulgesin ukse vaikselt.
„Alex,“ nuuksatasin paaniliselt. „Nad on siin!“

***

Mida osast arvate?
Tahte järge veel? Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   25/11/2010, 17:24

Mulle meeldib, ruttu uut.
Ma teen endale feik kasutajad, et uut osa saada? Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   25/11/2010, 17:31

*irvitab*
Pingu blokib su ära sellisel juhul Very Happy

Edit. Et teistele lugejatele ütlen ka seda, et enne ei tule uut osa üles, kui ma ei leia siit lugejate arvamusi. Kui loete, siis, palun, andke teada, mis te arvate, olgu see siis kriitika või kiitus või midagi muud.


Viimati muutis seda Everleigh (25/11/2010, 17:36). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   25/11/2010, 17:34

Ma lepin temaga kokku, et võin teha mõneks ajaks. xD
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   25/11/2010, 17:35

Haha . Ma saan teada, et sina see oled Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   25/11/2010, 20:03

Mul ükskõik. xD
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
imeilus1
Vapper lohetapja


Female Postituste arv : 129
Age : 21
Asukoht : tartuuu

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   25/11/2010, 20:51

nii,nii,nii...
ma oskan öelda ainult üht:
UUT!!!!!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1710
Age : 23
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   25/11/2010, 23:03

Mida hekki?!
Miks sa piinad meid?! Nii põnev, nii põnev!!!!
Ruttu uut eksju? Onju? Elsju? Very Happy
Sorry, mul jälle siukesed mula ajamis tuurid peal. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   26/11/2010, 00:08

No..teoreetiliselt on järgmine osa valmis juba suht nagu et jahm Very Happy
Aga ma ei pane seda veel üles xD
Yeesh, I'm evil and mean Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   26/11/2010, 15:47

Nonäete. Ma olen sind... ma ei tea, ku kaua teadnud ja ma TEAN, mida sa mõtled *noogutab*

BUNNY!!! *itsitab*
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreams
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 302
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   28/11/2010, 17:31

apppii lihtsal mul pole sõnu, kui põnev, aga ml selline tunne et läheks ise sinna juttu ja lööks selle F*cking Alexi maha -.- . nii ei tohi olla et Alex ja Amanda jäävad, ei tohi lihtsalt ei tohi eks, :)
Minu nunnu Thomas peab jäääma Wink

UUUT ! Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   3/12/2010, 02:14

Uus on valmis. Ja ma ületasin oma rekordi Very Happy
Jutt on pea 5000 sõna pikk, jah, see on üks osa ja tuleb üles kahes osas ning see on VIIMANE osa Very Happy
Mur, ma lubasin väikest üllatust, siin see siis oli (A)

Osa 23

Hüvastjätt

Osa I

Ma ei tea, kuidas ma seda teadsin või tegelikult ei teadnud ma üldse midagi. Teisel pool toru oli vaikus hetkeks. „Kus sa oled?“ kostus Alexi küsimus. Ma silmitsesin ust tardunult. Mis sai siis kui nad ta leiavad? Ma ei tahtnud läbi elada uuesti kogu seda juhtunut. „Amanda!“ hüüatas Alex hüsteerilisemalt.
„Ma olen kodus,“ sosistasin ma vastuseks ja pigistasin silmad kinni. Mu kodu oli mu tädi majast teisel pool linna. Alexil polnud võimalustki siia jõuda, mitte õigeks ajaks vähemalt. „Ma kardan..“ nuuksatasin paaniliselt. Ja nagu poleks sellest piisav, toa ukse link vajus aeglaselt alla. Katkestasin kõne ilma et ma midagi Alexile ütlesin. Lülitasin telefoni välja ning pistsin selle taskusse. Kuulsin järsku mingit kolinat, mille peale ma võpatasin ja siis kuulsin ma hääli. Valjusid hääli. Ukse link läks tagasi oma asendisse. Kuulatasin hetke, kuid ma ei jäänud aega kulutama. Ma tegin akna lahti ning vaatasin alla. 'Oh pagan' oigasin mõttes. Teine korrus oli kõrgel. Vaatasin tagasi ukse poole. Ma ei saanud riskida sellega, et keegi siia sisse marsiks. Ma oleks surmalaps sellisel juhul.

Sügavalt sisse hingates ronisin ma akna lauale jalad üle ääre. 'See teeb haiget..“
Valmistusin hüppeks, kui toa uks lahti läks. „Amanda!“ kuulsin ma kedagi ütlemas. Vaatasin tagasi. Ukse juures sees keegi meesterahvas. Ma ei teadnud teda, kuid tundus, et too teadis mind, vähemalt nimepidi. „Ärge tulge lähemale! Ma vannun, et ma hüppan!“ kraaksatasin ma valjult. Mees vahtis mind õudusega. „Amanda, see olen mina, Joonas,“ ütles mees ehmunult.
Joonas? Mu kehast ei kadunud pinge ega ka hirm, kuid see nimi oli siiski kuidagi tuttav mulle. Ma olin seda kusagil kuulnud. „Mida te minust tahate?“ küsisin kangestunult. Mu peas keerles see nimi üha kiiremini, mu pea hakkas sellest lausa ringi käima. Kust ma seda nime teadsin. Hetkeks unustasin end mõtetesse ja seda hetke kasutas mees kärmelt ära ilmudes nii kiirelt minu juurde, et ma ei jõudnud isegi reageerida. Mehe tugevad käed sulgusid mu keha ümber ja ta tiris mind aknalaualt ära ning hoidis mind veelgi tugevamini kinni, kui ma rabelema hakkasin.
„Laske lahti!“ karjatasin ma nutma puhkedes.
„Rahune maha, ma ei kavatse sulle haiget teha!“ kuulsin meest ütlemas aga see ei rahustanud mind karvavõrdki. Ma olin seda laused ennegi kuulnud ja see oli valeks osutunud. „Laske mind lahti, palun, laske mind lahti!“ nuuksatasin paaniliselt. Ma olin värisema hakanud. Mitte külmast, vaid hirmust, mida ma ei suutnud kontrollida enam.
„Ma lasen su lahti alles siis, kui sa maha rahuned,“ urises Joonas ega lõdvendanud oma haaret minu ümber.
Võttis natuke aega, kui ma viimaks rabelemise lõpetasin ning noogutasin lõpuks. „Ma olen rahulik,“ sosistasin huulde hammustades.
Mees polnud kindel kas mind uskuda ja usaldada, või siis mitte usaldada, mis oleks olnud ka tark mõte, kuna ma teesklesin praegu, lootes et see läbi läheb.

Alguses ei teinud Joonase nimeline mees midagi, kuid lasi mind siis aeglaselt lahti. Hingasin kartlikult. Mees taganes minust sammu võrra. Ma olin valmis ukseni jooksma, kuid tõenäosus, et mind kätte ei saada, oli väike, kui mitte olematu. Kaalusin oma igat liigutust ja arvatavasti nägin ma üsna segane välja.
„Amanda, ma olen su onu,“ lausus mees, kellele ma tuimalt nüüd otsa vaatasin. Onu?
Mul oli onu, kuid ma nägin teda viimati siis, kui ma olin viiene ja kõik mis temaga oli, oli mulle udune. Ma ei mäletanud temast midagi, ma mäletan, et mu isa riidles temaga ja nad rääkisid vägagi valjult. Ma üritasin meenutada onu nime, uurisin mehe nägu hingeldades. Siis mulle meenus.
„J?“ küsisin ma tuhmilt. Mu isa oli onu J'ks kutsunud, ta keeldus mulle ütlemast mis ta venna täisnimi on. Ma polnud kunagi mõistnud selle varjamise tähtsust.
Mees naeratas viimaks kergendunult. Võtsin seda märki, et olin õigesti pakkunud. Olgugi, et ma vist teadsin teda, ei kadunud pinge mu kehast. Ma olin valmis jalgadele tuld andma, kui too midagi ka üritab.
„Mis siin toimub?“ küsis ta mulle murelikult otsa vaadates.
Hingasin sügavalt sisse ning üritasin rahuneda, mis ka mingi aja pärast õnnestus. „Mida te räägite?“ küsisin ma kulmu kortsutades. „Te ehmatasite mind, mida teie tegite, et te rammisite ust nii?“ nõudsin vihasemalt, mille peale mehe ilme segadusse sattus, kuid see selgines üsna kiirelt.
„Mina see polnud kes ust sul rammis,“ vastas Joonas rahulikult. See vastus tekitas nüüd minus segadust. „No teie olete ju siin,“ puristasin ma pea raputusega.
„Ma üritasin su telefonile, kuid keegi ei vastanud ja kui ma siia jõudsin, siis oli uks juba pärani,“ lausus onu seletavalt.
„Sina helistasid..lauatelefonile?“ uurisin ma kõhklevalt, mille peale mees noogutusega vastas. Ohkasin raskelt ja panin käed näo ette.

Joonas oli helistanud, olgu, sellele oli vastus siis olemas aga kes ukse taga oli olnud? Kes oli ust ramminud? „Kas sa nägid, kes olid need, kes majja tungisid?“ küsisin ma aeglaselt.
Joonas raputas pead. „Nad põgenesid tagaukse kaudu, kui ma sinna ukseni jõudsin, olid nad kadunud juba, nad olid kiired,“ vastas onu ja kallutas pead. Ma silmitsesin teda endiselt kahtlustavalt.
„Mis sinuga juhtunud on, et sa nii hirmunud oled?“ küsis ta mõistmatult. Kui ma oleks vaid saanud talle rääkida.

„Amanda!“ kostus kellegi tuttav hääl. 'Thomas!' mõtlesin ma koheselt. Vaatasin Joonast kahtlevalt.
„Ma olen siin!“ hüüdsin ma valjult. Jälgisin igat mehe liigutust, kes püsis täiesti rahulik. Kiired sammud tulid lähemale, kuni toa ukse juurde ilmus heledate juustega noormees. Ta vaatas mind ja siis meest, kes minust paar meetrit eemal oli. Thomase ilme oli surmtõsine. „Tule siia, Amanda,“ ütles ta minu poole kätt ulatades, kuid ta ei vaadanud minu poole. Ta pilk oli kinnitatud mehele, kes pidi olema väidetavalt mu onu.

Joonasele paistis see naljategevana, kuna ta näole tekkis väike muie. Liikusin kohmakalt Thomase juurde kes mind tugevalt embas. Viimaks tundsin ma end ohutult, kaitstult.
„Kes sa oled?“ küsis poiss jahedal toonil ja vaatasin Joonast. „Ja mida sa siit majast otsid?“
Hammustasin huulde ning ohkasin. „Ta on mu onu,“ ütlesin ma vaikselt. Ma polnud isegi kindel, kas seda meest uskuda ja ma ütlesin seda Thomasele. „Aga ma tahan selles veenduda enne,“ lisasin ma veel juurde. Thomas ei vastanud midagi. Ka Joonas polnud midagi öelnud enam. Huvitav millest selline vaikimine nüüd?
„Kas sul on vanasid fotosid, kus su onu peal on?“ küsis poiss viimaks.
„Peaks olema,“ neelatasin. Ma pidin selleks alla minema ju! „Need on all, kamina juures kapis.“
„Saad need siia tuua?“ uuris poiss minu poole vaadates. Vahtisin talle suurte silmadega otsa. Oo ei, ma ei tahtnud alla minna, mitte üksi. „Amanda?“ ütles noormees mu nime murelikult.

„Siia majja murti sisse, Amanda on ilmselgelt shokis ning hirmus,“ lausus Joonatan viimaks. Ma ei vaadanud tema poole. Thomase pilgust oli näha et oli ehmunud ja segaduses. „On see tõsi?“ küsis ta minu käest ja lasi minust lahti,et ma saaks talle korralikult otsa vaadata.
„Mingid pätid,“ vastasin ma jõuetult. Ma olin väsinud, kurnatud sellest kõigest.
„Kas nad tegid sulle midagi?“ oli Thomase järgmine küsimus, mille peale ma pead raputasin.
„Ma isegi ei näinud neid, ma tormasin siia tuppa ja tahtsin aknast alla hüpata,“ pomisesin nägu tehes. Poiss vahtis mind jahmunult. Seda ta minust polnud oodanud.

„Seda kuni ma ta aknalaualt ära tõmbasin,“ lisas mees kes võttis nüüd voodi serval istet. „Mul pole mingit kavatsust Amandale halba teha, kuid need kes sisse murdnud olid, ehk soovisid seda,“ sõnas ta rahulikul toonil. Ma keskendusin sellele häälele. See oli tuttav, see tõesti kuulus isa vennale.
„Tal on õigus,“ ohkasin raskelt ja panin käed oma oimukohtadele ja masseerisin neid kohti. Mu pea valutas kohutavalt.
Tundus, et Thomas ei tahtnud uskuda seda, temast õhkas tugevat usaldamatust Joonase suhtes.
„Lähme alla,“ sõnas noormees järsku ja astus ukse eest ära ning andis Joonasele märku, et too ees minema hakkaks. „Helista Alexile,“ sosistas ta mulle, enne kui ta Joonasele järgnes.

Oigega võtsin taskust telefoni. Ma olin selle välja lülitanud, kuna ei tahtnud, et see helisema hakkaks. Arvatavasti oli Alex tõsises paanikas, kui mu telefon tummaks läks. Valisin ta numbri ning jäin ootama. Ma olin õnnelik, et ma küsisin haiglas olles tema telefoni numbri.
„Amanda!“ kostus Alexi hääl.
„Jaa, minuga on kõik korras,“ ütlesin kiirelt, enne kui ta mind oma küsimustega üle külvama hakkab. „Keegi murdis mu majja sisse ja onu tuli õigel ajal peletades pätid ära,“ lisasin veel juurde.
Vaikus. „Alex?“ küsisin ma kartlikult. Kuulsin vaid hingamist, mis oli pikad ja sügavad. Taipasin, et poiss üritas end maha rahustada. Tundis süümepiinu, et ma teda niiviisi hirmutasin aga ka mina olin hirmul ju.
„Kas sinuga on kõik korras?“ küsis ta viimaks. Raputasin pead, olgugi, et Alex seda ei näinud.
„Ei. Kõik on korras, Thomas jõudis samuti siia,“ vastasin rahulikult.
„Olgu, ma jõuan peagi sinna,“ lausus poiss ja lõpetas siis kõne. Hammustasin huulde ja vaatasin telefoni ekraani. Masendus tuli peale mõeldes kõigele sellele. Alex oli ainus päiksekiir mu elus, kuid ma ei saanud jääda igaveseks kartma ning siin olles..siin olles ma tunneksin alati hirmu.

Sulgesin korraks silmad. Need olid valusad ja oli raske neid taas avada, raske oli ka end käima sundida. Viimaks jõudsin ma alla korrusele. Vahtisin ust, mis oli koomale pandud. Ukse piit oli täiesti puru. Liikusin vaikselt kööki, kus Thomas ja mu onu oli. Nad vestlesid vaikselt ja jäid vait, kui ma sisse astusin. Kergitasin kulme üllatusest. Thomas käitus veidralt ja Joonas oli nagu vana rahu ise.
„Kas rääkisid Alexiga?“ küsis Thomas minu poole vaadates.
„Jah, ta jõuab kohe varsti siia,“ vastasin ja toppisin telefoni endale tasku.
Noormees noogutas aeglaselt. Meie vahele tekkis vaikus. See ei meeldinud mulle.
„Miks sa siin oled, Joonas?“ küsisin ma viimaks purustades sellega selle vastiku vaikuse.
Mees vaatas minu poole. „Ma tulin siia, kui kuulsin, mis mu vennaga juhtus,“ ütles ta vastuseks. See oli nagu valus obadus mu südamesse. Mis mu isaga juhtus, see meenutas tegelikku reaalsust, mitte seda, mis oli ametlikult diagnoositud.
„Jah, ta suri infarkti,“ laususin vaikselt ja suunasin pilgu Thomasele, kes mind jälgis.
Ma mõistsin miks J siin oli. Homme olid ju matused. Homme oli veelgi masendavam päev, mille ma üle pidin elama.

***

Alex tuli kümme minutit peale helistamist. Me istusime ja rääkisime juttu kuskil tund pooltesist. Thomas ja Alex küsisid erinevaid küsimusi Joonaselt ja mees oskas neile ka vastata. Lõpuks, kui poisid olid veendunud, et tegu ei olnud valega jätsid nad Joonase rahule. Kuna aeg oli üsna hiline pidi Thomas lahkuma. Alex pakkus, et jääb siia, kuid kinnitasin et kõik on korras. Poiss lahkus kõhklusega, kuid siiski lahkus. Joonas jäi ööseks siia ja läksin talle elutuppa voodit üles tegema, senikaua üritas J ust kuidagi korda teha, et saaks seda ööseks kinni panna.
Sellega ühele poole saadud tuli ta elutuppa, kus ta mind jälgis, kui ma vaikides aset tegin. Pöörasin teda vaatama. „Ma tegin siia..“ pomisesin vaid ning viipasin diivani poole. Joonas naeratas mõistvalt. „Sa oled muutunud,“ märkis mees äkitselt. Ma ei öelnud midagi. Jah, ma olin muutunud, kes ei oleks? Joonas oli ise ka muutunud, vanemaks.
„Sinus on nii palju süngust, ma mäletan sind kui sa olid väike naerutirts veel, täis elurõõmu,“ lausus mees mulle lähemale astudes. Muigasin tahtmatult. Naerutirtsuks polnud mind keegi aastaid kutsunud.
„Ma mõtlesingi, kes mind nii kutsuma hakkas,“ vangutasin ma pead ja astusin diivanist eemale. Joonas silmitses mind nukralt. „Mul on kahju, mis su isaga juhtus,“ kuulsin ma teda ütlemas. Noogutasin selle peale. „Aiäth,“ vastasin seepeale. Mida ma olekski osanud öelda? Homme pidin ma väga paljusid kaasatunde avaldusi vastu võtma.

„Mul on midagi..oota korraks siin,“ teatas mees valjemalt ja ma võpatasin tahtmatult. Joonas kadus koridori hetkeks ja tuli siis tagasi, käes oli tal nüüd mingi karp.Vaatasin küsivalt onule otsa, kes nüüd minu juurde tuli. Kuna ma ei tunnetanud ohtu, siis ma ei hakanud taganema. „See kuulus su isale, ta andis selle mulle hoiule, kuid kuna ta on surnud, siis pole mul enam õigust seda enda käes hoida,“ lasusus ta ulatades mulle pidust nikerdustega kaunistatud karbi. Sõnatult võtsin selle vastu ja avasin selle. Selle sees oli kaunis vanaaegne uur.
„See on..ilus ja tundub väga vana..“ suutsin ma öelda. Puudutasin näpuotstega uuri. Nagu oli ka karp, oli ka uur kanustatud huvitavate nikerdustega. „Miks isa selle sinu kätte andis?“ küsisin onule nüüd otsa vaadates. Mees kallutas pead ja astus minust eemale.
„See uur on nii väärtuslik, et seda ei saa isegi rahaväärtusesse panna, Amanda, sa ei tohi kunagi seda ära anda ega näidata seda kellegile võõrale,“ lausus Joonas minu üllatuseks tungivalt. Ma olin kergelt ehmunud mehe sõnade peale ja viisin pilgu uurile. See ei tundunud mulle nii väärtuslikuna. See oli vana ja ilus, kuid see mida onu ütles, et seda polnud võimalik rahaväärtusesse panna, see tundus nüüd küll liialdusena.
„Mille poolest on see nii väärtuslik?“ küsisin ma mõistmatult ega tõstnud pilku uurilt.
„Ütleme nii, et see on meie perekonna reliikvia,“ kuulsin ma vastust ja tõstsin pilgu onule. Reliikvia, mida pidin salajas hoidma? „Olgu...miks ma seda kellegile ei tohi näidata?“ jätkasin ma uurimist.
„Sest sa ei kujuta ettegi, kui paljud tahavad oma käsi sellele,“ vastas mees tõsiselt ja läks nüüd diivani juurde, millele ta istet võttis. Jälgisin teda ja tundus, et ta mõtles seda kõike tõsiselt. Kui ma poleks üleelanud neid asju, mida ma üleelasin, siis poleks ma hetkekski uskuma seda jäänud, kuid nüüd tundusid kõik asjad palju reaalsena. „Sa peaksid magama minema,“ ütles Joonas vaikselt ja vaatas minu poole. Noogutasin tummalt ja lahkusin siis kiirel sammul elutoast.


Viimati muutis seda Everleigh (3/12/2010, 16:14). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   3/12/2010, 02:55

Osa II


Oma tuppa jõudes jäin ma keset tuba seisma. See oli endine. Ainuke koht, mis muutumata oli peale mu lahkumist, kõik muu oli pöördumatult muutunud. Miski ei olnud enam samasugune ja miski ei läinud enam endiseks. Sammusin peeglilaua juurde ja vaatasin ennast. Ma olin kurnatud välimusega, imestasin, et ma suutsin isegi ärkvel olla. Lasin silmadel üle oma asjade liuelda. Üritasin mõelda, mida edasi teha, kuhu siit punktist edasi minna. Kell tiksus omasoodu. See oli peatamatu, kontrollimatu jõud, mis meid kõiki tagant sundis. Aeg ei peatunud kunagi vaid tiksus armutult edasi.
Minutid möödusid, tunnid möödusid. Esimesed päikse kiired langesid mu toale. Ma olin endiselt üleval. Ma ei suutnud kordagi magama jääda. Ma mõtlesin kõigele, mõtlesin oma elule, otsustele mida tegema pidin ning sellel ajal mil ma seda tegi panin ma oma asju kokku ja toppisin tumehalli kohvrisse. Viimane ese oli mu isa uur, mille ma nüüd kapi serva pealt võtsin. Tegin karbi uuesti lahti ja võtsin sealt välja raske uuri. Tegin selle lahti. Uur töötas, see näitas, et kell oli kuus, mis ka oli kui ma vaatasin oma kella, mis seinal tiksus. Seda uuri oli hoitud, seda oli näha. See käis ühtlaste löökidega ja seierid liikuid sujuvalt edasi.
Mind äratas mõttest kolin allkorrusel. Joonas oli arvatavasti ärganud. Panin isa uuri tagasi karpi ja panin selle siis kohvrisse. Mul oli neid kaks, millesse oli kõik vajalik pandud ja kõik, mida ma ei vajanud jäid siia. Mu tuba oli tühjem, korralikum samuti..mingis mõttes.

Vaikse ohkega vahetasin ma oma riided tumedate riiete vastu, mis m kapist välja otsisin ja kohvrisse ei pannud. Matuse riided. Mustad viikpüksid, musta värvi linasest pluus. Sidusin oma juuksed hobusesabasse ning suundusin nüüd oma toast välja. Mul oli õigus, kui arvasin et Joonas oli ärganud. Trepist alla minnes tundsin ma värske kohvi lõhna ja pannkoogi lõhna. Vaiksete sammudega ilmusin ma kööki, kus onu süüa tegi. „Hommikust,“ tervitasin teda kähedal häälel. Mees pööras end minu poole ja vaatas kella. Kell oli seitse saamas. „Ma ei arvanud, et sa nii vara ärkad,“ lausus ta tasasel toonil ja võttis viimased pannkoogid pliidilt. „Ma tegin kohvi..pannkooki, su isale meeldis neid valmistada,“ ütles ta närvilisemalt. Naeratasin talle mõtlikult.
„Aitäh,“ see sõna tuli lihtsalt üle mu huulte. Ma olin tänulik, et Joonas seal oli, et ma ei pidanud üksi hommikut vastu võtma. Onu naeratas mulle nukralt. „Kõik saab korda, naerutirts,“ kostis ta lohutavalt.
Noogutasin kibeda naeratusega. „Hakkame sööma, pannkoogid jahtuvad ära muidu,“ muutsin ma jututeemat. Ta ei tahtnud rääkida sellest, et asjad lähevad paremaks. Et kõik saab korda.

Einestasime vaikides ja ma pesin siis taldrikud ära ning panin need restile kuivama. „Kauaks sa jääd siia?“ küsisin ma viimaks onule otsa vaadates.
„Ma ei tea, niikauaks, kuni sa mind vajad,“ vastas mees õlgu kehitades.
„Ka tädi vajab sind ju,“ ütlesin ma kõhklusega. Mulle meenus isa õde ja pidin üllatuma, et Joonas polnud odagi teda maininud.
„Ta saab hakkama, ma olen kõige rohkem sinu pärast mures,“ tunnistas Joonas ja ma mõistsin, et ta mõtles seda siiralt. Onu muretses minu pärast. Langetasin pilgu tundes süümekaid, et ma kaalusin tõsiselt lahkuda siit. „Kas sa jääksid siia?“ küsisin ma järsku. See küsimus üllatas Joonast ja ka mind, kuna see küsimus tuli täiesti mõtlemata mul suust välja.
„Siia?“ küsis ta kahtlevalt. Noogutasin aeglaselt. „Ma ei tea Amanda..“ raputas onu pead. Ta ei osanud midagi mu küsimuse või siis palve peale midagi kosta.
„Ma lahkun..“ ütlesin ma välja viimaks tegeliku põhjuse. J vaatas mulle ehmunult otsa.
„Lahkud?“ küsis ta nagu küsiks üle, kas ta kuulis mind õigesti.
„Ma ei suuda jääda siia, kuid ma ei taha seda kohta üksi jätta,“ ütlesin ma aeglaselt. Ma olin sellele öösel mõelnud ja Joonas võiks ju siia jääda, kui ta pole muidugi midagi selle vastu.
„Kuhu sa lähed?“ esitas ta uue küsimuse nagu ta ei oleks mu tervet lauset kuulnudki.
„Ma jätan selle parem enda teada,“ pomisesin ma puiklevalt. Mida olin õppinud oma seiklusest oli see, et mida vähem teavad mu lähedased, seda parem.
„Sa ei saa lihtsalt võtta oma asjad ja lahkuda, Amanda, sa ei ole isegi täisealine, mis raha eest sa elad? Kust sa raha leiad? Kus sa elama hakkad?“ need küsimused sadasid mulle raskel kaela. Ka mina olin seda endalt küsinud. Erilisi vastuseid ma neile ei leidnud.
„Mul on raha natuke, leian endale töö-“
„Sa ei saa kooli pooleli jätta,“ ei lasknud onu mul lauset lõpetanud.

Hetkeks arvasin, et mu isa on tagasi. Joonas oli üsna isa moodi, nüüd alles hakkasin seda märkama. Nad mõlemad ajasid näiteks seda asja taga, mis neile õige tundus. Põikpäised mehed.
„Ma lõpetan hiljem kooli,“ kehitasin õlgu, mida ma oskasin veel öelda, mul puudusid vastused nendele küsimustele, mis Joonas tõstatanud oli. „Ma ei saa siia jääda lihtsalt, ma ei saa,“ lisasin ma mõrult ja vaatasin onule otsa, kes mind murelikult vaatas.
„Mille eest sa põgened?“ küsis ta mõistmatult.
„Oma hirmu ja mineviku,“ vastasin ma vaikselt ja seejärel lahkusin ma köögist jättes onu jahmunult sinna seisma.
Ei läinud kaua, kui kell pool üheksa sai ja tädi mu uksele koputas. Kiirustasin ust avama, mis avanes raksatusega, mis mind ehmatas. Vaatasin talle vabandavalt otsa. „Me oleme kohe valmis,“ ütlesin tädile ja läksin teatama Joonasele, et tädi oli siin.
Naine oli sel ajal tuppa sisse astunud ja vaatas esikut. „Kes meie?“ uuris naine, kui ma esikusse tagasi jõudsin. „Onu Joonas on siin,“ vastasin kohmetult. Imelik, et tädi Joonase tulekust ei teadnud või siis ei oodanud seda. Naise ilme muutus jahedaks, mis mind vägagi üllatas. Joonas ja tädi ei saanud üksteisega läbi?
„Tere õeke,“ kuulsin onu häält oma seljatagant. Toppisin kiirelt jalanõud endale jalga ja tõmbasin jaki selga, Ma olin valmis, nii valmis kui vähegi sai. Naine ei vastanud midagi Joonasele ning vaatasin onule küsivalt otsa, kes silmi pööritas ja lükkas mind siis uksest välja.
Sõit möödus vaikides, mis oli hea. Ma ei viitsinud rääkida ega ka kuulata kedagi rääkimas. Olin rõõmus, et onu ei hakanud mu lahkumise plaanist tädile rääkima, too oleks koheselt endast välja läinud ja kisama hakanud. Siis oleks ma veelgi kiiremini kadunud.

Peagi olime surnuaia väravates. Seal oli kümneid autosid ja väga palju inimesi, kes olid eesaeda kogunenud. Väljusime autost ja ma üritasin end tugevaks teha ja ette end valmistada kaastunnete avaldusteks, mis kostusin mu kõrvu kohe, kui me rahvani jõudsime. Tädi rääkis inimestega, mina püsisin enamusaja vagusi. Ainult siis, kui minuga otse kõneldi, vastasin ma viisakalt.
Keegi riivas mu õlga. Vaatasin enda taha. Joonas. Ta viipas aga värava postide poole, kus ma Thomast ja Alexit nägin. Mu kõht tõmbus krampi. Vaatasin uuesti onule otsa, kes noogutas mulle julgestavalt. Vabandasin end seltskonnast ja läksin poiste juurde. Alex astus koheselt minule vastu ja kallitas mind soojalt. Embasin teda vastu, oh, kuidas ma teda igatsema hakkan. Lõpuks lasi Alex mind lahti. Ta kõrvale oli ilmunud ka Thomas, kes andis mulle samuti sümpaatse kallistuse.
„Kuidas sul on?“ küsis heledapäine noormees.
Naeratasin talle õlgu kehitades. Ma ei julgenud rääkida, sest kartsin, et ma ei suuda normaalselt rääkida, kartsin, et hakkan nutma. Kuulsin kuidas keegi meie poole tuli. Selleks oli tädi, kes mõlemat noormeest hindavalt vaatas ja noogutas siis neile. Thomas ja Alex avaldasid ka talle südamlikud kaastunded.
Peale seda hakkas liikuma rongkäik isa viimase puhkepaigani. Ma olin kõige ees, võitlesin pisaratega kuidas jaksasin. Ma pidin tugev olema, kuid ma tundsin, kuidas ma ühaenam murdumise äärele lähenesin. Iga sammuga hauale lähemale tundsin kuidas mu süda ribadeks läheb. Keegi võttis mu käest kinni. Vaatasin kõrvale. Alex. Hääletud pisarad veeresin mööda mu nägu alla. Mida ma küll teen? Viimaks rongkäik lõppes. Kuus meest, kes isa kirstu tassisid asetasid selle nüüd mustava augu kõrvale.

Pühkisin pisarad, kuid seda vaid hetkeks. Püha Isa pidas jutlust ja ma lülitasin end sellest täiesti välja. Ma vaatasin auku, mille kallal kaks võõrast meest askeldasid. Mehed panid isa kirstu alla kaks paksu ja tugevat nööri ning jäid siis ootama.
Aeglaselt pöörasin pilgu Isa poole, kes hakkas samuti lõpetama. Ta andis isale viimase õnnistuse ja soovis et mul oleks kerge ja et teda jumal hoidku. Nende sõnade peale pigistasin ma Alexi kätt veelgi tugevamini. Järgmiseks hakkasid mehed kirstu aeglaselt augu kohale seadma ning siis hakkasid nad isa kirstu sinna mustavasse auku laskma. See toimus nii kaua, või vähemalt mulle tundus. Nagu igavik, iga mööduv sekund haavas mu sisemust. Olgugi, et oleks soovinud oma silmi sulgeda ei teinud ma seda. Viimaks tõmbasid mehed nöörid kirstu alt ära ja võtsid nüüd kätte labidad, millele nad nüüd mulda võtsid, kuid nad ei visanud seda veel kirstu peale. Nüüd läks Püha Isa ja võttis sealt kolmel korral mulda ja viskas auku. Ta ütles vaikselt viimased hüvastijätu sõnad ja taganes siis, järgmistena läksid mu tädi, tädipojad ning teised inimesed. Kõik jätsid isaga nüüd viimast korda hüvasti. Kord tuli minu kätte. Võtsin väriseva käega esimese teie mulda ja raputasin selle isa kirstule. Pisaraid tuli nii palju, et mu silme eest läks uduseks. Võtsin järgmised kaks täit ning viskasin ka need kirstu peale. Kirstukaas oli mullaga kaetud juba. „Hüvasti, isa,“ sosistsin ma viimaks ning astusin siis kõrvale. Alex tegi sama, soovis oma viimased soovid ja astus minu juurde. Ta võttis mind tugevalt oma embusesse, kus ma vappudes nutma hakkasid.

See läks samuti aeglaselt. Inimesi oli palju, kes mulda viskasid ja hüvasti jätsid, kuid viimaks seegi lõppes. Ma ei tõstnud oma nägu Alexi rinnalt, kui mehed hakkasid nüüd labidaga mulda viskama. Samal ajal hakkas Isa uuesti rääkima. Ma ei oleks suutnud seda kõike üle elada, kui Alexit poleks mu kõrval olnud ja ka Thomast, kes oli meie kõrval kogu selle aja. Aeg hakkas kiiremini edasi minema. Või olin ma lihtsalt tõesti end nii kauaks välja lülitanud, kuni isa hauale oli mulla hunnik tekkinud. Ma ei tea.

Aeglaselt hakkas rahvas laiali minema. Tõmbusin Alexist kergelt eemale ja vaatasin nukralt hauda. Ma oleks arvatavasti sinna jäänudki, kui poleks Alex mind endaga kaasa tõmmanud. Kuulsin onu häält ja viisin pilgu temale. Ta polnud nutnud, vähemalt polnud seda aru saada, kuid ta silmad olid nukrad, kuid ta mind vaatas.
„Su tädi teeb koosviibimise,“ lausus Thomas vaikselt.
„Ma ei tule,“ teatasin raske südamega. Thomas ja Alex vaatasid mulle üllatunult otsa. „Ma ei suuda praegu nende inimestega tegeleda,“ lisasin vabandavalt. Noormehed vahetasid kiired pilgud.
„Tahad ma tulen sinuga?“ küsis Alex pannes oma käe mu käsivarrele. Raputasin pead ning üritasin mitte nutma hakata. „Ma saan onuga,“ ütlesin ma vastuseks, Joonas vaatas mu poole korraks ning noogutas. Olin õnnelik, et ta ei hakanud midagi ütlema peale selle, et läheb võtab auto. Ma polnud kindel kelle auto ta võtab, kuid mind eriti ei huvitanudki see. Tahtsin lihtsalt siit ära juba.
Thomas astus mulle lähemale. „Me oleme siin, kui sa meid vajad, helista ja me oleme sinu juures,“ ütles poiss leebel ja hoolival häälel. Ma ei öelnud midagi vaid kallistasin teda tugevalt. „Aitäh, et sa olemas oled,“ sosistasin talle kõrva ja tõmbusin eemale. Poiss naeratas korraks mulle ning jättis minu ja Alexi omavahele.
„Ma võin tulla kaasa, kui sa tahad,“ ütles noormees mu põske silitades. Noogutasin. Ma teadsin seda, kuid oli parem, kui teda polnud seal. Ma poleks suutnud hüvasti jätta tema või Thomasega.
„Räägime hiljem,“ oskasin ma vaid öelda. Kunagi ehk räägime veel, kuid kahtlesin selles. Kallistasin teda samuti nagu ma olin Thomast kallistanud, kuid erinevalt Thomasest, sosistasin ma Alexile kõrva ainult kolm sõna: „Ma armastan sind.“

Astusin noormehest eemale ning naeratasin talle. Tema pilgus oli midagi, mida ma ei osanud tõlgendada. Nendes oli valu ja hetkeks arvasin, et ta aimab midagi, midagi mida ma teen ehk?
„Ma sain auto,“ kuulsin ma onu ütlemas. Tõmbasin oma käed poisi käte vahelt ära ning pöörasin talle selja ja hakkasin raske südamega Joonase poole minema, kes mind rahulikult ootas. Ta oli saanud mu tädi auto, mind oleks huvitanud mis valemiga ta selle sai, kuid ma olin nagu keele alla neelanud. Istusime autosse ja onu pani masinale hääled sisse. Vaatasin veel Alexit, kes endiselt sama koha peal seisis ja meile järgi vaatas. Sain vaid mõne hetke teda vaadata, kui ta silmapiirilt kadus. Ohkega pöörasin ma end õiget pidi ja jäin enda ette vaatama.

Ei võtnud kaua kui me peatusime mu kodu ees. Ma mäletan, kui me Thomase matustelt tulime. Ma olin autosse jäänud, ma olin nii tugevalt soovinud aega tagasi keerata või ajas tagasi minna, ma ei suutnud taluda mõtet, et Thomas on surnud. Kuid ma kannatasin mõtet, et mul pole enam isa? Ei, ei kannatanud, kuid ma ei saanud riskida uue jamaga, ma ei saanud end välja anda, mitte nüüd, kus hind oli nii kõrge, kus nii mina kui poisid olid pingutanud nii palju. Tundsin Joonase pilku endal. Vaatasin talle korraks otsa ja astusin autost välja halates kiirelt maja poole minema. Onu järgnes mulle vaikides, kuid teadsin, et ta tahtis midagi öelda.
Aga siin polnud midagi öelda enam. Ma olin otsuse teinud, siin polnud enam tagasiteed, ma keelasin endal taganeda.
„Amanda,“ kuulsin onu mu nime ütlemas. Jäin trepile seisma. Olin just oma tuppa minemas, kui ta mind kõnetas. „Ma tahaks sinuga rääkida,“ ütles ta tasasel häälel.
Ohke sundisin ma end ümber pöörama ja talle otsa vaatama. Ta ei hakanud seal rääkima vaid soovis, et me teeks seda elutoas. Järgnesin talle vastumeelselt.
„Siin ei ole midagi rääkida,“ ütlesin ma koheselt.
„Ma mõistan seda,“ lausus mees aeglaselt ja läks kapi juurde. Ta võttis kapi pealt midagi ja tuli siis minu juurde. „Ma jään siia, kuid ma ei taha, et sa täiesti võõrasse kohta lähed, ilma et sul oleks kohta kus ööbida,“ ütles Joonas ja ulatas mulle kolm võtit, mis olid tal ühes käes.
Võtsin kõhklevalt võtmed. „Mida ma nendega teen?“ pärisin mõistmatult.
„Need on mu korteri võtmed...Californias,“ vastas ta pead vangutades. California? Nii kaugele ma ei mõelnud isegi minna, kuid tegelikult ma ei teadnudki täpselt kuhu minna. „Ma tahan et sa seal elama hakkad, sa tahad siit ära, ma saan aru, kuid ma ei taha, et sa jäljetult ära kaod, ma tahan, et sa elaksid kindlas kohas ja ma elan küllaltki heas rajoonis,“ lisas ta ja ulatas siis mulle viimase asja, mis tal veel käes oli. „Ava see kui sa oled kohale jõudnud.“
Ma olin sõnatu. Ma vaatasin pakikest. See oli ümbrik. Kinnine ümbrik, kuid seal oli midagi paksu sees. „Ma ei saa võtta seda-“
„Sa võtad selle või sa ei lähe üldse kuhugi,“ katkestas ta mind koheselt. Siin polnud kuigi palju valikuvõimalust niisiis ma noogutasin. „Olgu, ma võtan need vastu,“ vastasin ma kõhklevalt. Joonas noogutas kergelt. „Ma broneerisin sulle lennupileti, see on otselend, sealt võta takso ja sõida St. Rose'i tänavale, kõige ülemine korrus, kuulub sulle seal.“ seletas ta rahulikult. „Ja ma soovitan sul asjad autosse viia, su lend läheb pooleteise tunnipärast, sa peaksid sinna varem jõudma.“
Nende sõnadega lahkus ta elutoast. Vahtisin tuimalt ümbrikut ja võtmeid. Noh, see oli parem kui ma oleks osanud oodata. Arvasin, et ta hakkab mind veenma aga tundus, et ta aimab kui palju ma tahan siit lahkuda ja ei sunni mind siia jääma.

Naeratasin õrnalt ning kiirustasin oma tuppa. Mu asjad olid kokku pandud ja olid valmis minekuks. Lasin silmadel liuelda üle oma magamistoa. Jätsin sellega mõttes hüvasti, võtsin oma kompsud ja astusin oma toast välja. Joonas ootas mind uksel, mis oli mulle lahti tehtud. Ta võttis kohvrid enda kätte ning hakkas ees auto poole minema. Viimane pilk oma kodule astusin ka mina välja, sulgesin ja lukustasin ukse enda järel, ma sulgesin justkui lõpetatud loo ja algamas oli uus lugu, uus algus. Elu oli kui raamat ning ma ei suutnud uut alustada, kui ma siia jäin. Astusin nüüd kindlalt auto poole, tundes iga sammuga, et ma teen õige otsuse.




Meeldis?
Ei meeldinud? Very Happy
Laduge oma arvamused välja! xD

~~
Eniveis. credits. :))

Tahaksin tänada Murtagh'i, kes suutis alati midagi öelda ja suutis olla tõeline pind näpus. Very Happy
Sa ei lasknud mul juttu pooleli jätta ja olid tõeline fänn sellel jutul, spoilisid mu teisi jutte sellega et millal siin uus osa tuleks Very Happy Olid algusest lõpuni nii, et hästi suur kalli sulle selle eest :)

Samuti tooksin välja Karolin'i, Karro, Dreams'i, kes pidasid lõpuni vastu ja aitasid ka mul vastu pidada, et lõpetada see jutt. Suured kallid teile!

Suured tänusõnad ka kõigile teistele, kes lugesid ja toetasid mind selle jutu kirjutamisel (seda oma kommentaaridega) ning et te ei lasknud mul seda juttu pooleli jätta.

Ja ma oleks äärepealt unustanud...suured kiitused Erewin'ile, kes tegi mulle selle jutu jaoks kauni signa!
Aitäh!! ^^
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   3/12/2010, 16:33

Mulle meeldis.
Ja pole tänu väärt. *naerab*

Seega... uut hooaega? xD
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   3/12/2010, 16:34

*naerab*

Väga hea, et meeldis Very Happy
Juba nõuad uut hooaega? O___o
Eks kunagi ka see ehk tuleb Razz
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreams
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 302
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   3/12/2010, 19:14

NIII hea aga, aga aga aga miks ?? Miks pidi olema Alex see keda Amanda armastab ? Miks mitte Thomas :'(
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   3/12/2010, 19:29

Mõlemad jäid maha, nii et erilist vahet polnud, keda Amanda lõpuks armastas Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreams
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 302
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   3/12/2010, 20:35

ikkkagi .. Sad
aga okei okei jutt oli nagu SUPER ÜLI NII HEA ETT MA EI TEA NOH :d
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
-mariliis
Võlur
avatar

Female Postituste arv : 63
Age : 22

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   3/12/2010, 20:41

tõesti väga hea, kui räägiti matustest, siis isegi pisarad tulid :) Very Happy
ja sooviks ka uut hooaega Very Happy Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://styleofmimi.blogspot.com/
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   3/12/2010, 21:00

Väga tore kuulda, et rahule jäite :))
Uue hooajaga ma juba tegelen, see tuleb varsti Very Happy Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   4/12/2010, 16:04

Everleigh kirjutas:
*naerab*

Väga hea, et meeldis Very Happy
Juba nõuad uut hooaega? O___o
Eks kunagi ka see ehk tuleb Razz

Einohh, uut hooaega, muidugi. Iga päev tahaks uut osa. *naerab*
Aga ei, ma tean, et sa juba kirjutad, seega... Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1710
Age : 23
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   4/12/2010, 22:51

Uus hooaeg WIII!!! Very Happy
Ma kujutasin Alexit nii hästi ette. Kerge tuul tema musti juukseid sasimas. Need kurvad silmad, millega ta Amandale järgi vaatas. Oeh...
Nii armas lihtsalt.
Alex ja Tom saavad teada kuhu Amanda läks ja siis nad lähevad talle järgi ja jäävad temaga kokku onju? Nii teeksid tõelised sõbrad... Ma arvan. Mina teeks nii, kui ma ikka tõeliselt hooliks ja armastaks.
Nii kurb, kuid nii armas.


Mm... Selle uuri kohapealt, ma koguaeg mõtlesin et see on urn, aga kui sa neid seierid ja aja sisse tõid, jõudis mulle kohal et see on uur Very Happy
Nii loll Very Happy
Aga et siis.... ELUHEA JUTT!! UUE HOOAJA KINDEL LUGEJA Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   4/12/2010, 22:59

Yey Very Happy

Mul on plot enam vähem olemas, et mis uues hooajas toimuma hakkab ja võin öelda, et Joonas ja uur on kindlad asjad, mis sisse tulevad. Very Happy
Tomi ja Alexi suhtes ma mõtlen veel xD

Kuid väga hea meel, et meeldis jutt :))
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
imeilus1
Vapper lohetapja


Female Postituste arv : 129
Age : 21
Asukoht : tartuuu

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   4/12/2010, 23:21

superjutt tõesti, tahan juba nii nii nii väga uut hooaega...Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   

Tagasi üles Go down
 
Soov {LÕPETATUD}
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 14, lehekülgi kokku 15Mine lehele : Previous  1 ... 8 ... 13, 14, 15  Next
 Similar topics
-
» Soov {LÕPETATUD}
» Minu maailma purunemine. | LÕPETATUD! (1. osa)
» Beacuse of you.. [1] LÕPETATUD! JUTT EI TULNUD MINULIK!
» Boys Next Door[lõpetatud!]
» Nagu iga teine lugu. [Lõpetatud]

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Everleigh looming-
Hüppa: