MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Soov {LÕPETATUD}

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
Mine lehele : Previous  1 ... 8 ... 12, 13, 14, 15  Next
AutorTeade
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   12/9/2010, 16:06

Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best. Alex is the Best.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreams
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 302
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   12/9/2010, 19:33

No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . No, Tom is THE BEST . ( llll ) ( llll ) ( llll ) ( k )
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karolin
Põ(h)jatark
avatar

Female Postituste arv : 974
Age : 21
Asukoht : Mõtetes

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   12/9/2010, 19:35

Eeeem...*vaatab ülal olevaid tekste*
Äkki jätaks mõlemad teiseks?

UUT!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreams
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 302
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   12/9/2010, 19:37

Eiiii, Tom jääääb peale ja PUNKT .



THOMAS IS THE BEST ( LLL ) Mi Lav Him Wink
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   12/9/2010, 19:52

MINA olen sinust kauem seda juttu lugenud, seega... Alex jääb. Very Happy
*on selle jutu suurim fänn*
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Pizza
Because pizza is love, pizza is life
avatar

Male Postituste arv : 2861

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   12/9/2010, 20:02

Karolin kirjutas:
Eeeem...*vaatab ülal olevaid tekste*
Äkki jätaks mõlemad teiseks?

UUT!

Ma nõustun sinuga. Nõme on lugeda neid pointless kommentaare. Jutt on väga hea, seda tõesti, kuid ei ole vaja reostada seda teemat oma nõmedate kalduvustega kes on kelle arust parim. me saime juba esimesest korrast aru, tore, ei ole vaja korrata seda nii, et silme ees selle teksti pärast kirjuks lööks.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   12/9/2010, 20:07

Aga ära loe seda teksti siis...?
Muidugi, me võiks ka PM'i teel seda teha, aga siis oleks postkast pointlessi teemat täis. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   13/9/2010, 00:37

Omg! Tõesti, mu silmad läksid pahupidi... xD

Oota, Michelle ütles et jutt on hea? :0

Eniveis, yeah, ma sain aru kellele meeldib kes, kuid ma teen ikkagi seda, mis mulle hetkel pähe tuleb, nii et keegi pole siin ohust väljas Very Happy

Edit: Mur, sa ainult ürita, ma panen sulle bloki peale! Very Happy *mõtleb, kas see on võimalik üldse*
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreams
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 302
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   18/9/2010, 10:23

Oota, aga kus uus osa on ?? Surprised
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   21/9/2010, 17:07

Osa 19

Alex


„Ma istun rooli,“ ütlesin kui Thomas mulle järgnes. „Me läheme minu juurest läbi, ilma valmisolekuta ei ole meil nende vastu mingit võimalust,“ lisasin jahedalt, kui Thomas protesteerima hakkas. Meil ei olnud aega vaidlusteks, jumal teab, mis seisus Amanda praegu üldse ongi, või kas ta on üldse elus. See mõte ei meeldinud mulle kohe üldse. Kunagi varem oleks mul ükskõik olnud, kuid ma ei saanud enam öelda, et mul oli Amandast ükskõik. Räägi veel, et minuga ei juhtu mitte kunagi nii. Raputasin pead ning avasin auto ukse, kuid peatusin siis. „Mis saab Amanda isast?“ küsisin ma järsku. Thomas vaatas maja poole ja pööras siis pilgu tagasi minule.
„Ma ei tea, tegeleme sellega hiljem, ma muretsen hetkel Mandy pärast rohkem,“ lausus Thomas vaikselt ja istus autosse. Hetke vaatasin veel mõtlikult maja ja istusin samuti autosse. Käivitasin mootori ning võtsin sujuvalt kohalt. „Kus sa peatud?“ küsis Thomas purustades vaikuse mis pea kümme minutit kestnud oli. Vaatasin korraks Thomase poole, kuid viisin pilgu tagasi teele.
„Mitte väga kaugel siit,“ vastasin pead vangutades. „Ma pidin Amandale lähedale saama, niisiis ma rentisin maja,“ lisasin ning hakkasin kiirust vähendama.
„Sa elasid Amandast vaid kahe bloki kaugusel?“ kostus kohkunud küsimus Thomoase huulilt. Sellele ei vaevunud ma aga vastama. Rentisin selle maja nädalaks-kaheks, sest kauem ma tööga venitada ei soovinud ega saanud, nüüd olid asjad aga teise pöörde võtnud.

„Ole siin,“ ütlesin Thomasele ja väljusin autost. Kiirustasin majja ja hakkasin siis mõtlema mida mul vaja oli. Läksin kööki ja tõmbasin ahju lahti, kust tuli välja must spordikott, milles oli kõik vajalik oma ülesande täide viimiseks. „Sa kasutad endiselt ahju?“ kuulsin Thomase sõnu, mille peale ma silme pööritasin. „Ma ütlesin et ole autos,“ mühatasin talle vastuseks ja viskasin koti lauale. „Kui ma pean selles kaasa lööma, siis ma tahan teada mis plaan meil on,“ lausus Thomas ja ta kõlas üsna loogiliselt. „Plaan on selline, et sa võtad Amanda ja ma teen ülejäänu töö,“ ütlesin ma lihtsalt.
„Oled sa segane?“ küsis Thomas kulmukortsutusega. „Sa ei saa neid kõiki ette võtta,“ jätkas Thomas, millega ta teenis ära mu mürgise pilgu, kuid püsisin siiski vagusi. Thomasel oli õigus, pagan, kuidas ma vihkasin,et temal oli millegis õigus. „Mida sa siis teha tahad? Sa ise ütlesid, et sina ei tapa,“ ütlesin lõpuksja silmitsesin kunagist sõpra mõtlikult.
„Ma ei saa sind lasta pea ees hukatusse,“ lausus Thomas keerutades.
„Mida sa sellega silmas pead?“pärisin turtsatades. See oli midagi uut, seda kindlasti.
„See tähendab seda, et kui sa sured, siis ainult läbi minu käe,“ vastas Thomas ning väljus seejärel köögist, jättes mind üllatunult järgi vaatama. Sasisin juukseid korra, krahmasin koti ja väljusin samuti sealt. Thomas üritab mind tappa siis? Sellest tuleb kindlasti huvitav võitlus.

Amanda


Avasin aeglaselt silmad. Olin vist magama jäänud, muidugi polnud siin juba muud midagi teha, peale magamise ja mõtlemise, millal nad mu tapavad. Ainus mida ma lootsin, oli see et isaga kõik korras oli. Kui ma siin suren, siis kuidas isa sellele reageerib. Ma olin talle ainus ja vastupidi. Ohkasin mõrult. Mu käed olid täiesti ära surnud. Kergitasin pead ning vaatasin ukse poole, mis oli kindlalt kinni, kuid selle tagasi oli kindlalt keegi valves. Liigutasin näppe,mis kangusest külmaks läinud oli. Ütlesin neile ju, et mu vereringe ei saa toimida, kui nad ei lase nööri pisutki vabamaks.

Hetk hiljem avanes mu toa uks. Ma jäin paigale ja vaatasin siseneja poole. Greg. See mees ajas mul kopsu üle maksa. „Mida sa tahad?“ küsisin jälestust täis häälel, mille peale noormees vaid muigas. Ta võttis vist seda komplimendina, mitte solvanguna. Mis oli nende pahade meestega, kellele mõjusid solvangud komplimentidena?
„Sa oled üleval,“ ütles Greg pead kallutades ja astus minu voodi juurde. Kuna nöörid hoidsin mind suht paigal, siis ma ei saanud end eemale nihutada. „Jah, tule mulle lähemale ja sa saad tunda õiget valu,“ ähvardasin rabelema hakates.
„Sa ei tee mulle midagi, kullake ja nii kaua kuni sa korralikult käitud, ei juhtu ka sinuga midagi..“ lausus Greg rahulikult. Need sõnad panid mind mõtlema, või õigemini tekitasid minus küsimusi.
„Kaua te mind siin kinni hoiate?“ küsisin ma viimaks, oskamata isegi arvata, kas Greg sellele ka ausalt vastab. „Nii kaua kuni sinu poiss sihtkohta jõuab,“ vastas Greg venitades.

Nende sõnade peale läks mul südame alt külmaks. Poiss? „Kes poiss?“ küsisin kõhklevalt.
„Ahhjaa, poisid pigem,“ vastas mees laia irvitusega. Kuid kas irvitas või mitte, ma sain vastuse, mida ma kõige vähem tahtsin. Thomas ja Alex tulid siia?
„Oh, ei, nad ei tule siia,“ lisas poiss nagu oleks ta mu mõtteid just lugenud. Vaatasin teda emotsioonitult. See oli lõks neile ja ma ei saanud midagi teha, et neid takistada.
„Mu käed surid ära, kas sa ei võiks neid pisut lõdvemaks panna?“ küsisin vaikselt ja nii viisakalt kui vähegi sain. Olgugi, et ma keesin vihast, suutsin ma oma tooni rahulikuna hoida. Ma pidin pääsema siit aga kuidas? Seda ma veel ei osanud isegi mõelda. Ukse taga oli keegi valves, selles olin ma rohkem kui kindel. Aken? Noh, see oli võimalus, kuid ma ei teadnud kui kõrgel ma olen või üldse, kus ma täpsemalt asetsesin.

Mind tiriti mõtetest välja, kui tundsin kellegi kätt oma käsivarrel. Viisin pilgu Gregile, kes mind silmitses. Ta pilk pani mind nihelema ja mul oli tunne et ta näeb mind läbi. „Sa tuled meiega niikuinii, ma ei hakka su köisi kindluse mõttes lõdvemaks laskma,“ teatas Greg lõpuks. Ma ei öelnud midagi. Ma pidin õnnelik olema eks? Lõpp oli lähedal igal juhul, oli see lõpp siis hea või heale vastupidine. Greg astus minust eemale ja läks vana kapi juurde, millel oli midagi, mida ma polnud enne tähele pannud. Kõõritasin sinna poole, et näha mis seal on, kuid Greg astus seljaga täpselt ette. Vandusin mõttes ja lasin peal tagasi padjale vajuda.

Läks mööda mitu minutit ja Greg polnud midagi öelnud, kuid ta tegi midagi, mida ta minu eest varjas. Hakkasin küsima, kuid mind takistas uus tulija. See oli võõras mees, mis pani mind oigama. 'Palju neid siin on? Terve armee või?' mõtlesin ma endmisi pahaselt. „On valmis?“ küsis võõras Gregi poole vaadates. Ilmselgelt polnud küsimus mulle suunatud ja vaatasin nüüd veelgi suurema huviga Gregi selga. „Kohe on,“ vastas Greg lõpuks ja pööras siis end meie poole. Alguses ei pannud ma tähele, mis tal käes oli, kuid kui mu silmad süstalt riivasid, siis ma mõistsin koheselt mida ta oli teinud. Greg märkas, et ma silmitsesin süstalt ja hakkas minu poole tulema.

Ma hakkasin kõigest väest rabelema, kuid nöörid ei andnud järgi. Ja nagu poleks nööridest küllalt tuli võõras mees minu juurde kiiremini kui Greg ja surus mind tugevalt voodile. „Ei!“ karjatasin hirmunult ja raputasin meeleheitlikult pead. „Kui sa mind sellega torkad, siis ma luban, et ma tapa su isiklikult!“ sisistasin ma Gregile otsa vaadates, kes oli nüüd minuni jõudnud.
„Eks me näe, kes maksab siin,“ lausus Greg ja surus ühe käega mu pea kõrvale ning see järel tundsin teravat valu kaelal. Hakkasin õhku ahmima ning surusin käed tugevalt rusikasse, et mitte karjuma hakata, kuigi ma ei suutnud niuksatust alla suruda. Ma tundsin, kuidas midagi jäist mu soontesse tungis.

Greg laskis mind vabaks, kuid võõras ei teinud seda. Mu keha oli kangeks läinud ja mind valdas selline hirm, mida ma ei unusta vist mitte kunagi. Ma arvasin, et nüüd on kõik, kui minus midagi 'plahvatas'. Karjatasin valust ning hakkasin tõmblema Mis kõige hullem, ma ei suutnud seda kontrollida. Ma tundsin nagu mu keha tahaks lõhkeda. „Mida sa-?“ ma ei suutnud isegi küsimust lõpetada, ma oleks tahtnud end kerra tõmmata.
„Lase ta lahti, ta ei lähe kuhugile, me peame end valmis seadma,“ kuulsin Gregi sõnu, mis tundusid nii kaugel olevat. Kõik mu ümber kajas, kuni ma lõpuks pimedusse vajusin, pimedusse, kus ma midagi enam ei tundnud.


Alex


Hoidsin pilku kellal ja sõiduteel. Aeg läks uskumatult kiirelt, eriti siis kuisul oli vaja aega.
„Mis plaan siis meil on?“ kuulsin küsimust, mille peale ma kulmu kortsutasin.Thomasel oli vist kindel mõte kaasa lüüa selles. „Kõige pealt peame kindlaks tegema, et Amandaga on kõik korras. Kuna nad ootavadsind siis ma lasen sind rooli peagi ja ise lähen maha natuke maad enne sihtkohta,“ ütlesin ma mõtlikult. „Sinu ülesanne...venita aega, ma pean Amanda leidma ning kindlaks tegema palju neid siinüldse on,“ lisasin ning Thomas, minu üllatuseks, nõustus minuga kiire noogutusega. „Kuidas sa märku annad, kui sa oled ümbruse ära kontrollinud?“ küsis Thomas järgmiseks. Vangutasin pead.„Küll sa siis aru saad,“ vastasin ma muigega, mis pani Thomase ohkama.

„Peaasi, et sa Amandat ohtu ei sea oma meetoditega,“ pomises Thomas pead raputades. Turtsatasin ja võtsin kiirust vähemaks. Me olime kohal peaaegu. „Olgu, ma lähen siin välja, sõida edasi, ära unusta, sa pead tähelepanu endal hoidma ning oleks hea, kui sa uuriksid välja, miks nad sind tahavad,“ ütlesin, kui ma auto seisatasin.Thomas vastas mulle noogutusega ning väljusime mõlemad autost. Mina sörkisin üle tee metsa vahele ning Thomas istus rooli. Vaatasin kui Thomas edasi sõitis ja hakkasin siis vaikse sörgiga samuti edasi minema. Mul ei läinud kaua, kuni jõudsin esimese valveposti juurde.See üllatas mind, kui aus olla. Enamasti nad ei turvanud ala nii tugevalt. Nad ootasid tugevat rünnakut, millest sain ma ka aru. Kui Thomas veel meiega oli, olin mina temaga paaris pidevalt ja me olime üks parimaid. Muigasin endamisi. Neil oli tõesti mida karta.

Osalt oli see mõte muigele ajav, kuid see et nad ootasid midagi suurt, see pidi tähendama, et ka mina olin ametlikult välja astunud organisatsioonist, millest oli mul pisut isegi kahju. Lähenesin vaiksete sammudega kahele mehele, kes tasasel häälel vestlesid. „Kas te ei tea, et töö ajal ei räägita juttu?“ küsisin ma irvitades enne, kui ma neile mõlemale vastu lõugu andsin. Üks meestest kukkus selili, teine suutis end püsti hoida ning kargas mulle kallale. Või üritas seda teha vähemalt. Põikasin temast kõrvale ning võtsin temast seljatagant kinni ja võtsin ta kõri ümbert kinni, kuid ma ei plaaninud teda lämmatada, peagi kostis raksatus. Lasin tal käte vahelt kukkuda ning astusin teise mehe juurde, kes teadvusetult maas lebas. 'Mõttetud vennikesed,' mõtlesin endamisi ja võtsin relva, mis oli kellegil neil maha kukkunud ja tulistasin kindluse mõttes teadvusetut meest. Mul polnud vaja, et ta ärkab ning häire kellad valla laseb ja kuna püss summutiga oli, siis oli seda hea kasutada, ilma et keegi lasku kuuleks.

Võtsin ka sellelt mehelt relva ja hakkasin edasi minema. Kuna ma jätsin koti autosse, siis tulid need relvad igati kasuks. Hakkasin juba mõtlema, et rohkem valveposte üleval ei olegi, kui ma neile järsku peale astusin. Ja seda nii, et nad nägid mind. „Raisk!“ vandusin valjult, kui need minu pihta tule avasid. Varjusin kiirelt puu taha, kuid suutsin siiski pihta saada. Vaatasin veritsevat käsivart ning urisesin vihaselt. Võtsin relva tervesse kätte ja ootasin millal tulistamine lõppes. Seda ei pidanud ma kaua ootama. Vaikus saabus ja kuulatasin pingsalt. Suurepärane, nad vahetasid magasini. Võtsin selle hetke ja avasin nüüd nende pihta tule, mis tuli neile üllatusena. Üks sai kohe pihta, kuid teine suutis ära eest hüpata. Varjusin uuesti oma puu taha ja vaatasin üle oma kuulide varu. Kolm kuuli. Ma pidin hoolsam olema. Hakkasin aeglaselt puu tagan välja tulema kui ma pidin kiirelt tagasi tõmbuma, et mitte uue kuuli rahe alla jääda. Pidin pimesi tulistama, olgugi, et mu kuulivaru oli kriitilises seisus.

Thomas


Sõitsin kokku lepitud kohta. Ma jõudsin napilt õigeks ajaks. Ma ei hakanud aega raiskama ja väljusin autost. Viisin pilgu üle koha. Mitte kedagi polnud ei kuulda ega näha, kuid ma teadsin sisetunde järgi, et nad olid siin, pealegi, ma olen osalenud sellistes olukordades, ainult need korrad olid siis, kui ma veel nende poolel töötasin. Nüüd mõistsin, mida tundsid need inimesed, kellega me sellel viisil kohtunud olime. Raputasin need mõtted kiirelt peast ja astusin ettevaatlikult edasi. Ma oleks tahtnud teada, kus Alex oli. Sisimas tundsin ma kripeldust. Ma polnud kindel kui usaldusväärne oli Alex ning kui kindel see oli, et tegu polnud lõksuga.

Rahutus ja kahtlus pugesid kiiremini mu hinge, kui ma oleks oodanud aga nende juurde ei saanud ma kauaks mõtisklema jääda, kuna kaugemal nägin ma liikumist. Kõik mu meeled ja närvilõpmed olid valves. Ma ei teadnud mida siit täpsemalt oodata. Kissitasin silme, et näha kes minu poole tuli, kuid kohe kui valgus tema peale langes sain ma aru, kellega oli tegu. Marfeos.

Mees peatus minust mõned meetrid eemal ja vaatas mind ning vaatas minu taha, millepärast tundsin tungi, et taha vaadata, kuid keelasin end seda tegemast. „Pole kaua näinud,“ lausus Marfeos siidiselt. „Kus Amanda on?“ küsisin aega raiskamata. Olgu, tegelikult oleks pidanud venitama, kuid ma pidin veenduma, et Amandaga oli kõik korras. Marfeos naeratas salapäraselt. „Ma muretseks sinu asemel enda pärast,“ sõnas mees muuseas ja astus mulle lähemale.Vahtisin teda tummalt. Marfeos silmitses mind kaaluvalt. See oli tõest irooniline, kuidas minu pool vahetunud oli.

„Kus ta on?“kordasin oma küsimust tungivamalt.
„Kus Alexander on?“ vastas mees küsimusega, mis mind turtsatama pani.
„Ma tulin üksi,“ vastasin ma jahedalt. „Sinu kord vastata,“ lisasin ma külmalt.
„Ära valeta poiss!“ sisistas mees vihaselt, kuid tõstis siis käe andes kellegile märku.
Kammisin pilguga pimedat teed, kuid midagi ei jäänud mulle silma. „Sa tegid vea, et sa siia niiöelda üksi tulid, ma oleks arvanud, et sa oled targem,“ kuulsin ma Marfeose sõnu. Muidugi oli see lõks! „Kas sa tõesti arvasid, et sinu välja ilmumine päästab tüdruku?“ küsis mees vaikselt, mis tõi mulle klombi kurku. Mida tahtis Marfeos öelda?„Kus ta ON?“ küsisin ma pingesse minnes, kuid siis silmasin ma uusi varje ja välja ilmus Greg, mille peale ma tahtmatult naerma hakkasin, kuid naer vaibus kiirelt, kui nägin keda Greg süles kandis.

Ma vaatasin ehmunult tüdruku liikumatut keha, mis oli Gregi süles. „Mida sa temaga tegid?“ nõudsin ma vihaselt ja kargasin Marfeosele kallale. Aga ma ei saanud midagi teha, kuna mind tiriti tema pealt ära ja lajatati veel mitu head hoopi kõhtu ja selga. Oigasin vaikselt, kuid ajasin end uuesti püsti. „Sa võid ta võtta, midagi see ei muuda,“ ütles Marfeos irvitades. Saatsin talle vihase pilgu mehele ja läksin siis Gregi juurde ja võtsin tema käest Amanda lõdva kogu. Mu kõht ja selg valutasid endiselt löökidest, kuid ma asetasin Amanda tee kõrvale ja kontrollisin ta pulssi, mis oli hääbumas.

„Ma tapan su!“sisistasin ma Marfeose poole vaadates, kelle näolt polnud endiselt irve kadunud.
„Lase käia,“ vastas ta käsi laiutades. Ilmselgelt ei kartnud ta mind.
„Mida sa tahad?“ küsisin ma viimaks. „Mida sa minust tahad?“
„Ma tahan sind tagasi enda alluvusse,“ vastas mees lihtsalt, mis jahmatas mind ja ajas kõik asjad sassi.
„Mida?“ küsisin uskumata sõnud, mida ma just kuulnud olin.
„Sul on kaks valikut, sa kas liitud minuga või sured, ma soovitan sul hoolikalt mõelda, selliseid valikuid ei tule rohkem,“ lausus mees eemale astudes.
Vahtisin endist bossi ja viisin siis pilgu Gregile ja sealt langes mu pilk elutule Amandale.
„Miks sa mind tagasi tahad?“ oli mu järgmine küsimus.
„Seda sa ei saa enne teada, kuni sina oma vastuse ütled,“ vastas mees ja vaatas mind nüüd ootavalt. See tundus uskumatu. Nad tahtsid mind tappa..või oli see ikka see mis pidi juhtuma? Ma vaatasin Amandat. Kas Amanda info oli ikka õige? Ma hakkasin juba ütlema, et ma nõustun, kui järsku kostus vilin ja Greg kukkus surnuna asfaldile. Marfeose ilme tõsines. Nii tema kui mina hakkasime enda ümber otsiva pilguga vaatama.

„Otsite mind?“ kostus küsimus. Alex oli siin. Muigasin ning viisin pilgu Marfeosele, kes kohkunult Alexit vaatas, kuid ta ilme muutus kiirelt ükskõikseks. Alex tõstis relva, kuid nüüd tabas mind üllatus. Alex ei sihtinud meie vaenlast vaid mind. Tundsin kuidas viha minust võimust võttis. Nüüd oli meie ümber veel mehi tekkinud. Siit jamast oli veelgi raskem pääseda, kui Alex samuti mind alt vedas...

***

Kuidas meeldis?
Meeldis?
Ei meeldinud?


Viimati muutis seda Everleigh (22/11/2010, 13:50). Kokku muudetud 1 kord
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   21/9/2010, 17:18

Alex is cool. Mulle meeldib. Uut. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   21/9/2010, 18:20

Oh, is he now? Very Happy
Mu tühik ei lõpetagi jamamist :/ *vannub*
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreams
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 302
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   21/9/2010, 19:11

niii hea, aga Alex Peab surema ja siis Need teised krdi Marfeose käsilased ka,

Amanda and Thomas forever ( lllll )
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   21/9/2010, 21:01

*vaatab kulmukortsutusega kommentaari ja muigab*

Sa oled Thomase järgi hull Very Happy

A, sõbrad..lõpp on mul juba välja mõeldud ja ma võin väikse vihje anda...siin ei tule happy ending'ut Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreams
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 302
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   21/9/2010, 21:05

Kuule arvad v ? *muigab enda üle*

Oo, ei, siin peab olema häppi end, tegelt ka, ma hakkan nutma, muidu *teeb kutsika silmi*
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   21/9/2010, 22:54

Mwuahahhhahhaaaa
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Karro
Our little cutie pie (L)
avatar

Female Postituste arv : 1710
Age : 23
Asukoht : Tähtedel

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   7/10/2010, 15:37

Las ma pakun... Amanda sureb ära? Rolling Eyes
Muidu osa oli SUPER! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreams
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 302
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   7/10/2010, 15:51

kuna uut ?
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   10/10/2010, 02:54

Uuega läheb veel aega, sorry guys (A)
Ja ei, Amanda ei sure ära Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Dreams
Needusemurdja... lalalala
avatar

Female Postituste arv : 302
Age : 21

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   12/10/2010, 20:30

no ? saab juba (A)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   23/11/2010, 01:14

Ma vabandan, et nii pikk vahe sisse tulnud on!
Tõesti sorry (A)
Ei hakkagi pilkemalt midagi rääkima, kui soovin teile toredat lugemist! :)

Ps. kirjavigasid võib leiduda, loodan et need väga ei häiri Teid Very Happy

Osa 20

Thomas

Mu meel aeglustus ja hakkasin tajuma oma ümbrust paremini. Tajusin pilke ja liigutusi. Pinge kasvas aeglaselt, kuid siiski kasvas. Mehed kibelesid päästikule vajutama aga nad ei teinud seda enne kui Marfeus loa annab ning ma ei kavatsenud sellel lasta juhtuda. Muidugi arvatavasti siis avatakse mu pihta ikkagi tuli, kui ma Marfeust ründan ja seda õnnestunult teen. Kuid veel üks probleem oli. Ma polnud ainus, kes kiire ning osav oli. Ma ei rääkinud Marfeusest ega teistest tema alluvatest, ma räägin Alexist, kes mind silmitses. Pöörasin pea kõrvale et näha Alexit. Ta relv oli endiselt minule suunatud. Alex tundus tõsine olevat, mis oli harvu kordi. Alex võttis asju naljaga, ta tundis lõbu sellest, mida ta tegi. Tundis lõbu inimeste elude hävitamisest.

Sulgesin silmad ning ohkasin. Kaalusin mõttes kõik plaanid ja ideed läbi, kuid ma ei leidnud ühtegi plaani, et saada siit ära ja päästa nii ennast, kui Amandat. 'Oh Amanda..' mõtlesin mõrult. Ma poleks kunagi uskunud, et ma tirin selle inimese oma jamadesse, kellest ma tõsiselt hoolin ja keda ma armastan. Avasin silmad ja vaatasin Marfeusele otsa, kes mind külmalt ja kannatamatult jälgis. Mul polnud õrna aimugi, kaua ma mõttes olin ja palju aega oli möödas. Kõik tundus korraga nii mõttetu. Mis mõttega valada verd? Miks mitte elada lihtsalt rahulikku elu, ilma et surgiks teiste eludes?
Ma ei kavatsenud organisatsiooni välja anda, pealegi, keegi ei usuks mind, kui ma isegi räägiks sellest kellegile. See annaks mulle vaid ühe-otsa pileti hullumajja.

Tajusin liikumist ja ma vaatasin vilksamisi Alexi poole, kes mu seljataha liikus. Üsna sujuvalt, liikumine ei andnud midagi välja, ükskõik mis mõte Alexil ka oli. Kaalusin hetke Alexi käike, kui kuulsin teda küsimas: „Kuidas siis jääb, semu?“
Semu? Seda sõna polnud Alex väga kaua aega kasutanud ja nad ei olnud enam semud, kuid kas see tähendas seda, mida ma alguses mõtlesin, või tähendas see midagi muud? Mu mõtted läksid mälestustele, minu ja Alexi missioonidele. Semu oli kood, mitte definitsioon sõbrast. Kallutasin pead mõtlikult.
„Sul on aega kümme sekundit oma vastus öelda, või sa sured,“ teatas Marfeus, kelle kannatus oli just nüüd katkenud. „Sind ümbritsevad välja treenitud tapjad, sul ei ole võimalustki siit pääseda, mitte elusalt, muidugi on sul ka teine valik, ühined taas meiega ja kõik saab korda,“ sõnas mees rahulikult. Tundus nagu Marfeus ei hoolinud mu valikust kuigi palju ja ta oli ülearu rahulik, mis mulle ei meeldinud. „Ma ei anna vastust enne, kui ma enda küsimustele vastused saan,“ vastasin ma viimaks.

Alex oli minu taha seisma jäänud, kuid hoidsin oma pilku kindlalt mehel enda ees, kelle silmad mu vastuse peale vidukile tõmbusid. „Ja sa ei saa vastuseid enne, kui sa enda vastuse annad,“ laiutas mees käsi. „10..“ hakkas ta loendama numbreid. Mu süda hakkas kiiremini tuksuma ja käepesad muutusid higisemaks. 'Suurepärane,' mõtlesin ja vaatasin mehi, kes meid ümbritsesid. Mul oleks vaja olnud kuulivesti, kuid kahtlen et seegi praegu mind päästnud oleks.

Tegin otsuse lõpuks. Ma usaldan meie algset plaani, muud ei jäänud üle. Kas Alex tapab mu või siis viib täide meie plaani. Millegi pärast hakkan ma aimama, et tegu oli juba praegu Alexi plaaniga, mida too mulle ei rääkinud. Seda julgesin ma vaid ühel põhjusel arvata, me kasutasime sarnast strateegiat vanasti, kui me olime lõksu jäänud. Üksteise näiline reetmine tekitab vastastes usaldust. Muigasin äkitselt, mille peale Marfeus kulme kergitas. „Ma tegin otsuse,“ teatasin ma rahulikult. Loendus oli seiskunud kolme juures. Mu muigest eeldas Marfeus mu vastust, mis oli aga lõks ning millesse mees ka astus.

Kas nüüd või mitte kunagi. Ootamatult laskusin ma kükki, mille järel avanes Alexi vaateväli ja sihtmärk. Hoidsin hinge kinni ja palvetasin, et ma oma arvestustega puuse ei pannud. Kui Alex päästikule ei vajutanud hakkasin ma tõesti muretsema. Tõmbasin jaki alt välja relvad, kuid kuulsin kõrvulukustavat lasku. Vaatasin üles Alexi poole ning siis Marfeuse poole, kes järsku kadus ning kuul, mille oli Alex teele saatnud, oli raisku läinud. Kuulsin Alexi vandumist. Ta ei olnud oodanud, et Marfeus oma võimet kasutab, ka mina ei olnud sellega arvestanud. Avasin tule meeste vastu kes samaga meile vastasid. „Võta Amanda ja kao siit,“ kuulsin Alexit ütlemas. Mu pilk rändas kiirelt Amandale, kuid raputasin pead. „Me peame varjuma!“ hüüdsin puude poole joostes.

„Mida sa teed?!“ karjus Alex vihaselt, kuid järgnes mulle.
Kuulid vihisesid liiga lähedalt mööda. Marfeus oli tõtt rääkinud. Need mehed olid head tapjad. Kui oleks tegu olnud tühipalja inimesega, siis oleks ta juba surnud, meie õnneks polnud me sugugi tavalised. Meil oli kiirus ja võime kuulide eest ära põigata. Ma võrdlesin seda alati Matrix'iga. Teate küll, see film Keanuga. Üks mu lemmikuid filme. See film pani mind muigama, kui inimesed vaid teaksid, et see kuidas Neo kuulide eest ära põikas, oli ka reaalsuses võimalik.
„Amandaga ei juhtu midagi,“ ütlesin ma äkitselt, kui ma mõttest välja tulin.
Alex urises vihaselt ja vaatas puutagant meeste poole, kes meid sissepiiramas olid. „Mul pole kuule,“ oigas ta kui ta magasini vaatas. Vaatasin tema poole. „Võta Amanda, ma katan sind,“ teatasin lõpuks. Mul oli kuule ja Alexil ei olnud, oli ilmselge mida tegema pidi.
„Sa ei saa neid üksi maha võtta,“ turtsatas Alex põikpäiselt. Tal oli õigus muidugi.
„Siis põgeneme, kuid mu ettepanek jääb pidama, ma katan sind, sa mine Amanda juurde, ma mõtlen midagi välja, kohtume silla juures,“ ütlesin ma kiirelt. Ootasin, et Alex vaidlema hakkaks, kuid mu üllatuseks proteste ei tulnud. „Ma loen kolmeni,“ lisasin ma vaikselt ning seadsin end valmis tule avamiseks.
Mis oli huvitav, oli see et korraga jäid lasud ära. Ma alles nüüd taipasin seda. Millal nad lõppetasid laskmise ja miks? Kuulid said otsa? Või orgunnisid nad midagi muud? „Üks....kaks....kolm!“

Kolme juures astusin ma puu tagant välja ja avasin tule. Alex lipsas teisepoolt ja varjudes teiste puude taha, kiirustas ta Amanda poole. Seda pidi ta küll väikse ringiga tegema, kuid Alex oli kiire jooksja. Nähes et mu plaan toimis ja ma olin suutnud tähelepanu endale tõmmata varjusin korraks puu taha ja vahetasin magasini. Ainult, et üks probleem ilmnes nüüd, tegu oli mu viimase magasiniga. Vandusin mõttes ja piilusin puu tagant välja, kuid tõmbasin pea puu taha tagasi, et mitte pihta saada. Ma pidin midagi välja mõtlema ja kiirelt. Nihkusin teisele poole ja otsisin pilguga Amandat. Alexit polnud tüdruku juures. Kortsutasin kulmu, miks Alexil nii kaua läks?

Alex

Rohkem tõkkeid ette ei tulnud ning jõudsin kohta, kus Thomas pidi Marfeusega kohtuma. Jälgisin neid kaugemalt ja ootasin õiget hetke, millal välja tulla. Oodates uuris ma ümbrust. Kuskil viisteist meest oli siin, ning Thomas oli kõigi nende keskel või seda enam vähem. Thomas oli liiga avatud, liiga lagedal kohal, tule avamine ei ole hea mõte, kuid mida siis teha?
Nägu krimpsutades otsisin järgmiseks Amandat, keda ma ei märganud kohe, kuid tähelepanelikumalt ümbrust pilguga kammides märkasin teda maas lamamas. Mu sees muutus järsult kõik külmaks. Amanda ei liigutanud, mis oli temaga juhtunud? Viisin pilgu tagasi Thomasele ja Marfeusele ning hakkasin aeglaselt ja nii vaikselt kui vähegi võimalik nende poole minema.
Jõudsin piisavalt lähedale ja jäin pidama Gregi selja taga. Tüüp polnud isegi märganud mind. Muigasin kergelt ja tõstsin relva sihtides Greg'i selga. Ootasin hetke ning vajutasin siis päästikule. Kostus vaikne, kuid minu, ja ka Thomase ja teiste meeste jaoks, piisavalt tugeva heli, et ma seda kuulsin. Vaatasin kuidas Greg surnuna asfaldile kukkus, mu suu oli muigel.

„Otsite mind?“ küsisin ma irvitades, astudes nüüd Thomase ja Marfeuse poole. Märkasin ka Thomase muiet ning tõsinesin siis. Vaatasin kiirelt ringi. Osa mehi oli nüüd püssitoru minu poole suunanud. Nad polnud kindlad keda nüüd sihtida ja pinge kasvas veelgi, kui ma enda relva tõstsin. Alaku näitemäng. Ma ei sihtinud Marfeust, vaid mu relv oli suunatud Thomasele, kes mind shokeeritult vaatas. Irvitasin õelalt ning kallutasin pead. Mul polnud kavas Thomast tulistada, kuid oli vaja et Marfeus mind usaldama hakkaks. Ja see tundus piisavalt usaldust tekitav, kuna Marfeus oli vägagi rahuliku ja kindlameelse ilmega. Vaene mehike.

Möödusid mitu minutit. Aeglaselt ning üsna sujuvalt läksin ma Thomase selja taha ning jäin sinna pidama. Nüüd oli Thomas minu ja Marfeuse vahel. Tuli vaid loota, et Thomas mõistaks mu plaani. „Kuidas siis jääb, semu?“ küsisin ma viimaks oma ükskõiksel toonil. Semu oli kood, millest keegi teine ei teadnud. Me olime aastaid parimad sõbrad Thomasega ja meil oli palju saladusi, millet keegi teine ei teadnud. Loodan, et Thomas polnud seda unustanud.
Jälgisin valvsalt Thomase igat liigutust ja olin valmis päästikule vajutama kohe, kui Thomas eest kaob. Kuulsin Marfeuse häält ja kallutasin pead, et teda vaadata. Et siis kümme sekundit? Pigistasin tugevamalt oma relva. Loendus algas. Nüüd või mitte kunagi.
Minus hakkas tekkima paanika, kui Thomas ei vastanud ega teinud midagi. Mida ta ootas?
„..viis...neli..“ Eeldasin, et Thomas ei liigu eest ja hakkasin tema tagant ära minema, kui Thomas järsku tetas, et oli teinud otsuse. Veelgi ootamatult kükitas Thomas kadudes minu ja Marfeuse vahelt, mu relv oli suunatud mehele. Ma ei tea, mida ma kõhklesin. Mu pilk oli Thomasel hetkeks ja viisin siis pilgu tagasi Marfeusele ning vajutasin päästikule. 'Mäng läbi!' mõtlesin endamisi, kui mind tabas üllatus. Marfeus kadus. Seda ma ei oodanud. See oli mu viimane kuul, kui nüüd aus olla nii, et ma polnud kuigi õnnelik, et mu lask ebaõnnestus. Vandusin valjult.

„Võta Amanda ja kao siit,“ ütlesin ma kiirelt, kuid muidugi pidi Thomas vastu vaidlema.
„Me peame varjuma!“ hüüdis Thomas ning hakkas metsatuka poole jooksma. Vaatasin korraks Amanda poole, kuid järgnesin siis Thomasele.
„Mida sa teed?!“ nõudsin ma vihaselt. Varjusin puu taha, mis võttis minu eest kuulirahe. Ma ei hakanud Thomase poole vaatama. Mida ma teen? Mul ei olnud kuule ja ilma relvata polnud mul võimalustki.
„Amandaga ei juhtu midagi,“ kuulsin ma Thomast ütlemas.
Oigasin vihaselt. „Mul ei ole kuule,“ teatasin vastumeelselt ning viisin pilgu kunagisele sõbrale. Me tegime üksteisele lubaduse, et me ei jäta üksteist lahinguväljale surema.
„Võta Amanda, ma katan sind,“ lausus Thomas viimaks. Seda ütles ta väga kergelt kuidagi.
„Sa ei saa neid üksi maha võtta,“ märkisin turtsatusega ja mul oli õigus. Kui ma nüüd lahkun on Thomas üksi 15ne mehe vastu ja kuskil luusis ka Marfeus ringi, vaevalt, et ta täiesti ära läks.
„Siis põgeneme, kuid mu ettepanek jääb pidama, ma katan sind, sa mine Amanda juurde, ma mõtlen midagi väja, kohtume silla juures,“ kostis Thomas kaaluvalt, kuid hääl oli piisavalt enesekindel, et ma ei hakanud vaidlema. „Ma loen kolmeni.“
Hingasin sügavalt sisse ja seadsin end nii, et saan koheselt startida, kui kolm öeldakse
„Üks....kaks....kolm!“
Spurtisin täie kiirusega kohalt. Püsisin varjudesse, kuid teadis et mingi hetk pidin välja astuma. Silmasin autot ja võtsin suuna selleni. Sain autot kattena kasutada. Thomase plaan õnnestus. Merfeuse mehed ei keskendunud minule vaid avasid tule Thomase peal. Kui ma enam-vähem nii lähedale autole astusin ma teele, kuid mu jalge alt kadus järsku maapind ja kukkusin valusalt seljaga teekõrval olevasse põõsasse. Oigasin nägu krimpsutades, kui märkasin et keegi seisis minu kõrval. Aeglaselt vaatasin üles. Marfeus oli minu kõrval ja püssitoru minule suunatud. 'imeline,' ütlesin ma endale.

„Tõesti, kui sa tahad mind maha lasta, siis tee seda juba, kui ei siis langeta oma relv,“ viimane lause osa oli naeruväärne aga siiski mõte oli hea ju. Marfeuse silmades oli viha ning viimaks nõksatas ta relvaga, et ma püsti end ajaksin. Tegin seda nii aeglaselt kui vähegi sai. „Sa tegid suure vea, et sa organisatsiooni hülgasid ja aitad vaenlasi,“ lausus mees jahedalt.
„vaenlasi?“ kordasin ma küsivalt. „Thomas pole kunagi vaenlane olnud, ta ei oleks meid välja andnud, ta tahtis endale lihtsalt normaalset elu,“ urisesin vihaselt. „Ja tüdruk kujutas meile, parandus – teile, veelgi vähem ohtu,“ lisasin juurde.
„Sa ei näe õiget pilti!“ sisistas Marfeus. „Tüdruk kasutas oma võimet ja kui ta õpib seda võimet kasutama, siis see tekitab meile probleeme ja mis Thomasesse puutub, siis tema tema on kõike muud kui süütu, Alexander, sa tõesti arvad, et ta lahkus meilt, kuna ta tahtis normaalset elu? Mõtle uuesti,“ sõnas mees tõsisel häälel.
Vaikisin ning seedisin mida Marfeus rääkinud oli. See oli täielik müstika, miks taheti Thomast tappa või enda poole tagasi võita? „Miks ta nii tähtis on?“ küsisin ma lõpuks.
„Tema käes on midagi, mis meid kõiki ohtu seab,“ vastas Marfeus rahulikult.
Kergitasin kulme. Thomasel oli midagi, mis kuulus organisatsioonile? Mõtisklesin hetke ja kehitasin siis õlgu. „Kui aus olla, siis mind ei huvita see, ma ei ole enam teiega, nii et te võite perse käia,“ teatasin südamerahuga ja vaatasin endisele ülemusele jahedalt otsa.

„Sellisel juhul näeme põrgus.“ Selle lausega tõstis ta uuesti relva, mille ta oli mingi hetk tagasi langetanud. Ma ei liigutanud end, kuid keskendusin Marfeusele. Mehel oli tugev kaitse peal ning ma ei suutnud võimetega läbi sellest minna. Viisin pilgu ta käele, mille sõrmes oli kuldne graveeritud sõrmus. Talisman, mis kaitses teda võimete eest, mis teda haavata võisid. „Näeme pealegi,“ ütlesin naeratades ja järsult lõin ma jalaga mehele kõhtu. Seda ei olnud Marfeus oodanud. Relv kukkus mehe käest rohu sisse ja enne, kui ta selleni küünitada sai krahmasin selle. „Tänan, seda oli tõesti vaja,“ irvitasin ma talle näkku.
Taganesin sammukese Marfeusest ja tõstsin relva. Ma ei hakanud enam midagi lisama ja hakkasin päästikule vajutama. „Tüdruk sureb!“ sisistas mees jäiselt. Peatusin kulmu kortsutades. Mida see siis tähendas. „Talle süstiti suures koguses QZ'd, ilma vastumürgita ei ole tal lootustki, kuid pean tõdema, et juba praegu on ta lootus sellest eluga pääseda nulli lähedane,“ sõnas Marfeus mürgiselt naerdes. Mul oli tunne nagu oleks keegi mulle jääga vett peale valanud.
„Kus on vastumürk?“ küsisin ma jäigalt.
„Miks ma peaks sulle ütlema seda, sa tapad mu nii kui nii, seega pole mul mõtet midagi öelda.“
„Ma lasen sul valida, kas sured kiirelt või sured aeglaselt piineldes,“ sisistasin vihaselt ja krahmasin Marfeuse karest kinni. Ma ei tea mida ma lootsin, ehk palumist? Selle peale võis ainult naerda. Marfeus ja palub? Enne jäätuks põrgu, kui see paluma hakkaks. „Kus on vastumürk?“ kordasin oma küsimus.
Nähes, et mingit vastust ei tulnud lükkasin ta maha pikali ja sihtisin teda relvaga. „Kus?“ viimane võimalus ning vastust ei tulnud. Kallutasin pead ja vajutasin päästikule. Lasin kuuli talle jalga. Terve mets kajas, kui mees karjatas valust. „Kus?“ kordasin ma küsimust, kuid minu meelehärmiks naeris mees. Tõesti naljakas. Kõhklematult lasin teise lasu teise jalga. Marfeuse naer oli vaevalisem, see meenutas pigem oigamist, kui naeru. „Kus on vastumürk?“ käisin ma peale ja sihtisin nüüd ta käsivart.
„Sa võid mu tappa, ma ei hakka rääkima!“ kraaksatas mees ja kostus kolmas lask.
„Tahad ehk meelt muuta?“ küsisin jäiselt. Marfeus hingeldas ja hoidis haavatud kätt, kuid ei vastanud. Vangutasin pead ja lasin neljanda kuuli terve käe õlga. Ma lubasin ju, et ta sureb piinarikkamalt, või mis?
„See on mustas autos,“ hingeldas Marfeus ja lasi kuuldavale kräunatuse, kui ma tõmbasin ta maast lahti.
„Räägid sa tõtt?“ sosistasin ma küsimuse talle kõrva. Mees noogutas meeleheitlikult ning naeratasin talle põlglikult. „Hüva, ma vabastan sind maisest elust,“ teatasin ma külmalt ja lasin talle kaks kuuli rindu. Surm oli kindel. Ma ei jäänud kauaks ootama ja tormasin musta auto poole. Ma olin liiga palju aega kaodanud.

Autoni jõudes tõmbasin ukse lahti ja hakkasin vastumürki otsima. Minu mäletamist mööda oli see klaaspurgis aga selleks, et manustada vastumürk, oli vaja püstolit. Mitte püstolit, milles kuulid käisid, kuid püstolit, millega süstiti inimestele ravimeid. Avasin kiirelt laeka, kuid vastumürki polnud seal. Vandusin ja kirusin Marfeust. Ma oleksin pidanud küsima kus see täpsemalt asus. Pagan! Tulin autost välja ning avasin tagumise ukse. Mulle vastas õnn. Silmasin musta lukuga kotti. „Bingo!“ pomisesin võidukalt. Krahmasin koti ning hakkasin Amanda poole jooksma.

Muidugi ei saanud see ju ilma takistusteta olla. Mu peale avati koheselt tuli, kui ma autost eemale olin saanud. Vastasin neile samaga, saades kolmele ka pihta. Tundus, et Thomas oli hea töö teinud. Lõpuks sain ma tüdruku juurde, kes nägi välja hullem kui surm. Amanda oli täiesti tontvalge ja kaetud külma higiga. Ta oli teadvusel ja värises.
„Kõik saab korda,“ ütlesin ma rahustavalt ja avasin koti. Aga mu kartused said teoks, püstolit ei olnud. Vandusin mõttes ning tõmbasin Amanda endale sülle.
„Al-Alex..“kuulsin Amanda vaevalist häält.
Neelasin valusalt. „Ma olen siin, ära muretse, kõik saab korda,“ ütlesin ning üritasin kõigest väest positiivsena kõlada ja naeratada.
„Al-“ tüdruku hääl katkes, kui ta köhima hakkas. Mu paanika tõusis, kui nägin verd ta suunurkade.
„Ära püüa rääkida, säästa oma energiat,“ sosistasin ja silitasin ta niiskeid juukseid.
Amanda tahtis midagi öelda, kuid ma vaatasin meeleheitlikult ringi. „THOMAS!“ karjusin ma kõigest väest. See oli ainus mis pähe tuli. Ma ei teadnud mida teha. Võtsin Amanda viimaks endale sülle kindlamalt ja tõusin siis püsti. Õnneks oli neidis kerge. Hoidsin ühekäes ka kotti vastumürgiga ja liikusin kiirelt auto juurde tagasi, kust ma vastumürgi leidsin.

Auto juurde jõudes panin Amanda tahaistmetele pikali, kui ma kuulisin klõpsatust. Tardusin. Mu hingamine aeglustus ja aeglaselt pöörasin ma vaatama enda seljataha. Seal seisis üks Marfeuse meestest ja ta sihtis mind püssiga mu pead. Teadsin, et mul ei oleks aega olnud oma relva taskust välja tõmmata. Sulgesin silmad täpselt siis, kui kostus vali kõrvulukustav lask. Mind läbis mingi surin ning tundsin korraga kahetsust. Mul jäi nii palju asju tegemata, mida ma oleks soovinud teha...


***

Nagu te võite juba eeldada on lõpp üsna lähedal juba Very Happy
Tavalised küsimused siis..et kuidas meeldis? Meeldis, ei meeldinud? Mis ei meeldinud, ja nii edasi xD
Andke teada :))
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   23/11/2010, 20:49

KÄI SINNASAMUSESSE, raisk.
Alex EI SURE ÄRA!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
imeilus1
Vapper lohetapja


Female Postituste arv : 129
Age : 21
Asukoht : tartuuu

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   23/11/2010, 21:15

Alex....
:'(
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sulesepp
200 posti tüüd
avatar

Female Postituste arv : 207
Age : 23

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   24/11/2010, 11:38

taas üks jutt mida ma ei saa selle nime pärast lugeda:(
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   24/11/2010, 18:43

Mur, ei käi ikka küll Very Happy
Ma ütlesin ju, et õnnelikku lõppu ei tule xD

Sulesepp, nime pärast? *ohkab* Kahju siis.

Aga nüüd siis järgmine osa! Very Happy
Saate teada, kas Alex sureb või jääb elama xD
Enjoy!

Osa 21

Alex

Ma ei avanud silmi. Kõik oli äkitselt vaikusesse vajunud. Ootasin meeletut valu, kuid seda ei tulnud ega tulnud. Avasin viimaks silmad. See mees seisis endiselt minu ees, kuid midagi oli valesti. Too oli kummaliselt ehmunud ilmega. Relv kukkus kolksatusega maha. Sekundid vist venisid, kuna mulle tundus, et kõik võttis meeletult palju aega. Too üritas minust kinni haarata, kuid ebaõnnestunult ning kukkus siis asfaldile pikali, jäädes liikumatult sinna lamama. Silmitsesin teda tuimalt ja raputasin pead. Mulle meenus Amanda ning siis paanika, mida ma tundnud olin. Tõstis pilgu ja nägin Thomast enda poole kiirustamas. „Mida sa ootasid? Tahtsid sa tõesti surra või?“ küsis too vihaselt.
See oli nagu äratuskell mulle. Raputasin pead. „Me peame Amanda haiglasse viima,“ suutsin ma vaid öelda. „Marfeus süstis talle suures koguses QZ'd, mul on vastumürk, kuid püstolit ei ole, et talle seda süstida“ ma rääkisin nii kiirelt, et ma poleks üllatunud, et Thomas ei saa mu ühestki sõnast aru aga tundus, et siiski sai, kuna järgmisel hetkel kiirustas ta sõnagi lausumata roolipoolse ukse juurde ja istus sisse.
„Tule!“ hüüatas ta tungivalt. Ronisin taha istuma võttes tüdruku pea endale sülle. Uks kinni pani Thomas autole hääle sisse ja võttis kummide vilinal kohalt.
Me ei rääkinud Thomasega eriti midagi. Ma keskendusin tüdrukule ja hoidsin oma näppu pulsi koha peale randmel. Pulss oli väga nõrk. Amanda üritas end liigutada, kuid sundis teda lamama. „Ära liiguta, me jõuame kohe haiglasse,“ ütlesin vaikselt. Thomas kiikas peeglist meie poole ja vajutas tugevamini gaasi.

Amanda

Kogu mu maailm oli must. Ma olin pooleldi teadvusetu ja pooleldi üleval. Ma tundsin valu ja külma, kuid ma ei suutnud silmi avada ja sõnadest aru saada, mida räägiti. Mind pandi autosse. Oleks mul jõudu põgeneda, siis nüüd oleks see vast kõige parem aeg olnud. Tahtsin Alexile helistada ja talle öelda, et ärgu tulgu, kuid mõeldes sellele, siis ma ei teadnudki Alexi numbrit. Kuidas sain ma armuda kellegisse, keda ma isegi ei teadnud? Ja kellegisse, kes oli mu ellu tulnud, et mind tappa? Kuid see oli nii ja ainus nimi mu peas oligi Alex. Ainult tema oli mu mõttes ja need mõrudad mõtted, mis temaga kaasnesid.

Mida rohkem aeg edasi läks seda hullemini ma end tundsin. Mu hingamine oli katkendlikumaks muutunud ja tundsin külma higi, mis kattis mu keha tehes sellega ja mu riided niiskeks. Me peatusime. Tundsin, kuidas auto seisma jäi ning keegi autost väljus. Inimene, kes mind hoidis aga oli endiselt seal. Mingismõttes oli mul hea meel, et keegi hoidis mind kindlalt oma haardes. Hakkasin köhima, isegi see oli valulik. Mu kopsud valutasid ja selline tunne oli, et need lõhkevad kohe, kui ma köhin, mis tõttu ei saanud ma õieti köhidagi, ilma et valu ei tunneks. Minutid möödusid ja ma ei teagi mis edasi sai, ma sulgesin silmad, et lihtsalt puhata kuid kui ma ärkasin olin ma külmal ning kõval pinnal. Tuul paitas mu nägu, olgugi, et tuul oli soe, oli minul endiselt külm. Kuulsin samme, kiireid samme. Tajusin uduselt, et keegi oli minu kõrvale tulnud. See inimene ütles midagi, kuid ma ei mõistnud mida aga ma teadsin seda häält! Võttis veidi küll aega, kuid ma tundsin selle hääle ära. Sõnad sulasid kokku nii et ma loobusin üritamast aru saada nendest. Avasin vaevaga silmad. Pilk oli hägune mõned sekundid, kuid siis hakkas Alexi nägu selginema. „Al-Alex..“ sosistasin niuksatades. Mul oli valus. Tahtsin seda talle öelda ja paluda, et ta võtaks selle valu ära aga rääkimine oli neetult raske, pea et võimatu.

Poiss rääkis midagi ja ma tõesti üritasin kuulata ning aru saada. Neelatasin. Mu kõrvad olid nagu vatti täis topitud ning igasugune tugev heli ähvardas mu trummikiled purustada. „Al-“ hakkasin ütlema, kui ma köhima hakkasin. Tundsin soolakat maitset suus. Ma ei tahtnud teada, mis see oli ning loobusin üritamisest rääkida, see oli lihtsalt võimatu. Kuulsin karjet ning oigasin. Thomas. 'See oli see mida ta ütles!' mõtlesin endamisi. Temaga oli kõik korras. Naeratasin selle mõtte peale nõrgalt. Tundsin Alexi kätt mu juukseid silitamas. Üritasin hoida oma silmi lahti ning keskendusin ta häälele aga ma hakkasin ära vajuma. Mu silmalaud olid rasked ja aina raskemaks need muutusid. Ma ei tundnud enam külma, ka valu muutus tuimemaks..või ma lihtsalt ei ei tajunud seda, ma ei teagi täpselt. Ümbrus hakkas hämarduma kiirelt, mu silmad vajusid kinni, ma ei suutmata neid enam avada. Kogu pinge kadus mu kehast, maailm, reaalsus kadus ja pimedus võttis mind endasse.

***
Piiks...piiks...piiks..
Ma arvasin, et pimedus mässis mind igaveseks oma lohutavasse embusesse, kuid ei. Mu meeled ärkasid aeglaselt. Miski piiksus mu lähedal. Ma olin pehmes voodis, pea toetus mugavale padjale. Kõik oli..hea, peale mu enesetunde vähemalt, see oli endiselt jama. Ma ei tundnud füüsilist valu nii palju aga mu lihased olid valusad ja ma ei ole neid isegi veel liigutanud. Keerasin pead kergelt ja avasin siis silmad. Suur klaasist aken, millel olid ees valged ribikardinad. Võttis aega, kui mu silmad fookusesse läksid. Kui see õnnestus pöörasin aeglaselt pead, vaadates ruumi, kus ma viibisin.
See oli väike, kuid samas suur tuba. Ma ei saanud aru täpselt, kus ma olin, üritasin meenutada, kuidas ma siia sain aga midagi ei meenunud. Keegi sisenes tuppa ja ma vaatasin uimaselt sinna poole.

„Amanda?!“ hüüatas heleda peaga noormees ning kiirustas minu juurde. Naeratasin talle tervitavalt aga naeratus ei püsinud mul kuigi kaua huulil. Olin liiga väsinud, et seda näol hoida. „Hei..“ sosistasin ma viimaks. Mu hääl oli kähe ning kurk oli veelgi valusam. Selline mulje jäi mulle, et ma polnud kuid midagi joonud. Kui nüüd sellele mõelda, siis mul oligi janu. Köhatasin vaevaliselt. „Juua..“ kähisesin lõpuks. Thomas vaatas mulle arusaamatult otsa hetke, kuid mõistis peagi, mida ma ütlesin. Ta noogutas ja tõusis püsti. „Ma toon sulle vett ja teavitan arsti, ma olen kohe tagasi,“ ütles ta ning kiirustas siis palatist välja. Palat. Arst. Nüüd ma sain lõpuks aru kus ma olen. Ma olin haiglas. Ma oleks tahtnud silmi pööritada selle peale kui kaua mul läks aega selle peale tulemiseks, kuid kuna iga toll mu kehas valus oli, siis ma ei saanud seda teha.

Liigutasin oma kangeks jäänud sõrmi. Mu parema käe nimeta sõrme otsas oli midagi ja kiikasin seda vaatama. Mingi tume hall jublakas, mis oli juhtmega ühendatud ja läks minu pea juurest aparaadini, kuhu oli juhe ühendatud. Pöörasin pead nii palju, hoolimata valust, et nägin piiksuvat masinat. Ohkega seadsin ma pea tagasi otseks, seda just hetkel, kui sisse tuli keegi võõras ja tema järgi tuli Thomas.
„Tore sind ärkvel näha,“ lausus võõras mees meeldival toonil, kuid mulle oli mõjunud see eluohtlik seiklus üsna jamasti ning nüüd tundsin ma kahtluseid ja ebakindlust, usaldamatust võõraste vastu, oleks ka aeg, olin liiga usaldav, nüüd oli see aga muutunud. Pöörasin pilgu Thomasele, kes julgustavalt noogutas, „See on doktor Andreson, ta on su raviarst,“ seletas noormees vaikselt, kui arst samal ajal mu näite uuris ja märkis midagi ka üles. „Teie südame löögid on tugevad ja stabiilsed, see on väga hea märk teie paranemisest,“ lausus mees viimaks ning suunasin pilgu tagasi arstile. „Ma saadan siia medõe, kes võtab vereproovi ja annab teie rohu,“ lisas ta rahulikult ning silmitses mind kuidagi nukralt. Kui too lahkunud oli lasin kuuldavale raske ohke. Thomas ulatas mulle veetassi, millest sain ma kõrrega vett võtta. Mu suu kuivas meeletult ja isegi nendest suurtest lonksudest ei piisanud, kuid ma ei hakanud selle kohta midagi ütlema.

„Kus isa on?“ küsisin vaikselt, kui poiss tassi laule asetas. Tavaliselt oli isa siin, eelmine kord oli vähemalt. Silmitsesin uurivalt Thomast, midagi oli korrast ära, see oli poisi silmadest juba näha. „Thomas, kus mu isa on?“ kordasin oma küsimust.
„Räägiks sellest ehk hiljem?“ ütles poiss põiklevalt. Minusse hakkas kogunema liigagi tuttav tunne – hirm.
„Thomas!“ sosistasin ma ta nime tungivamalt. „Kus mu isa on?“
Thomas vaatas mulle piinatult otsa. „Ta on surnud,“ vastas ta vaevu kuuldavalt, mistõttu ma arvasin, et kuulsin valesti, ma pidin seda valesti kuulma, see polnud lihtsalt võimalik.
„Ma kuulsin vist valesti, mida sa ütlesid?“ Ma neelatasin valusalt, kui ma seda ütlesin.
Thomas oigas ja astus mu voodist eemale. Ta hakkas edasi tagasi käima, hoides pead kinni. Kortsutasin kulmu, ma ei mõiganud matsu ära praegu.
„Ma leidsin su isa su kodust..ta oli surnud, ma ei saanud midagi teha enam,“ ütles ta masendunult. Jälgisin teda tummalt. Kui need sõnad mu ajju jõudsid ning ma taipasin mida see tähendab, siis ma tundsin kuidas pisarad silmadesse tekivad.
„Mis juhtus temaga?“ tahtsin ma teada sundides end rahulikuks.

Ilmselgelt ei tahtnud Thomas mulle rääkida. „Thomas, palun, räägi mulle!“ nuuksatasin valjult. Poiss jäi seisma ja vaatas mind ebakindlusega. Ta kiirustas minu juurde ja toetus minu voodile. Ta pehmed käed lükkasid mu pisarad näolt, kuid neid tuli ja tuli, kuna ma ei suutnud neid peatada. Mu isa oli surnud! „Kuidas see võimalik saab olla?“ raputasin ma arusaamatult pead.
„Anna andeks mulle, Amanda, ma ei tahtnud et see..“ Thomas vaikis poole lause peale ja ma olin õnnelik, et ta ei rääkinud rohkem.
Noogutasin aeglaselt ja vaatasin enda ette tuimalt. Vältisin kindlameelselt Thomase piinatud ja andestust paluvat pilku. Mul polnud seda vaja. Mul polnud vaja, et ma tunneks end veelgi sitemini, kui ma juba tundsin.
„Kaua ma siin olnud olen?“ esitasin ma teise küsimuse.
„Nädal peaaegu, kuus päeva,“ tuli noormehe kiire vastus.
„Kas matused on ära olnud juba?“ tundsin kuidas mul hapnik otsa sai. Ma ei suutnud hingata.
„Ei, ta oli lahkamisel ja ma ei lasknud enne midagi korraldada, kuni sina ärkad,“ vastas poiss vaikselt ning langetas pilgu.
Noogutasin taaskord. Hea. Ma ei maganud seda vähemalt maha, kui ma muud asjad maha magasin. Libistasin käe suu ette, et mitte valjult nuuksuma hakata. Thomas liigutas end ja aimasin, et ta tahab mind emmata aga ma tõstsin käe, et teda peadata.„Kas sa palun lahkuksid?“ sosistasin väriseval häälel ja üritasin pisaraid tagasi hoida aga see oli võimatu.

Ma ei vaadanud tema poole, kui ma need sõnad ütlesin. Ma teadsin,et Thomas tundis end halvasti, kuid ma tahtsin üksi olla ja mingis mõttes ei suutnud ma eirata tunnet, et Thomas oli selles süüdi. Tema ja...Alex. Ja mina, kes lolli peaga tagasi ajas läksin. Ma vihkasin seda kõike! Ma päästsin ühe ja kaotasin teise.
„Amanda, palun..“ kuulsin poissi ütlemas, kuid raputasin pead.
„Lahku,“ kordasin tungivamalt.
Rohkem ei öelnud ega üritanud Thomas midagi teha, ka tema oli haavunud, kuid ma ei suutnud end selles hoolima panna. Ta tõusis hääletult püsti ja läks ukse juurde.
„Mul on kahju,“ ütles ta enne, kui ta palatist lahkus.
„Mul ka..“ sosistasin õnnetult. Ka mul oli kahju. Mul oli kahju, et ma ei suutnud Thomasel minna lasta, kui ma oleks lasknud Thomaselt surma saada, kui ma poleks ajas tagasi läinud, siis oleks mu isa elus, isa, kes oli ainus perekonna liige mulle, ja nüüd polnud mul kedagi peale iseenda.

Ülejäänud aeg möödus teo sammul. Ma palusin arstilt, et masin välja lülitataks, seda muidugi ei tehtud, kuid see pandi hääletu peale. Vähemalt ei ajanud mind see piiksumine enam hulluks. Ma kosusin kiirelt, seda ütles ka arst. Mu näidud oli head ja lubati, et juba paari päeva pärast saan välja. Pidin vaid kaks päeva masendunult kannatama, kuid tegelikult mõeldes sellele, et mind ootab kodus tühjus, siis ma ei tahtnudki eriti koju minna. Sellele mõttele oli valus mõelda ja veelgi valusam oli sinna minna. Maja oli täis mälestusi, nii kurbi kui rõõmsaid aga need olid seotud isaga, mis tegi selle talumatuks.

Järgmine päev möödus vahejuhtumiteta. Ma magasin enamus ajast, enamjaolt seetõttu, et mitte mõelda isale ja sellele, mis ma oleksin tahtnud talle ütelda. Avasin vastumeelselt lõpuks silmad. Aeg oli vist üsna hiline, kuna väljas oli hämarduma hakanud. Mu pilk rändas üle palati, kui järsku tardusin. Keegi oli kaugemas nurgas. Silmasin vaid kuju, kuna palat oli pime.
Ajasin end kiirelt istukile ja silmitsesin isikut, kes pimedas istus ega liigutanud end. Hõõrusin oma kõhtu, mis haiget tegi. Mu lihased olid endiselt valusad, käed ja kõht olid kõige hullemad.
„Kes sa oled ja mida sa tahad?“ küsisin ma lõpuks, kuna too ei kavatsenudki vist midagi teha, ei rääkida ega liigutada. Otsisin pilguga lülitit, et lampi põlema panna, kui tuli järsku võõra juures põlema süttis.
Võõras polnud aga sugugi võõras. Kangestusin, kui nägin tumedate juustega noormeest, kes mind tõsiste silmadega vaatas, kuid samas tundus nagu oleks too oma mõtetega kuskil mujal hoopis aga mitte siin.
„Mida sa siin teed?“ küsisin ma valjult, mis õnneks äratas ta üles, kui nii öelda sai.
Ta pilk, millega ta mind vaatas, muutus nüüd nukraks ning murelikuks, mistõttu ma pilgu ära pöörasin. Thomas oli mind peaaegu samamoodi vaadanud. Mul ei olnud tahtmist nende vabandusi kuulata, tegelikult ei tahtnud ma kumbagi isegi näha, olgugi, et m aAlexit igatsenud olin.
„Ma tulin sind vaatama,“ lausus poiss lõpuks. Ta hääl tekitas minus judinaid. Mulle meenus nüüd, keda ma viimasena mäletan, enne seda pimedust, millesse ma pea et nädalaks vajunud olin.
„Sa nägid mind nüüd,“ ohkasin ma väsinult. Mõtlesin, kas olen liiga karm nendega. Nad ei tahtnud seda, mis oli mu isaga juhtunud, kuid samas oli Alex mu ellu tulnud, et mind tappa, nii et mida ma siis tegema pidin?
Raputasin nördinult pead selle küsimuse peale. „Kaua sa siin olnud oled?“ küsisin vaikselt.
„Mõni tund,“ tuli vastus. Mõni tund. See oleks armsana praegu tundnud, kui poleks sellist leina, mis kõik selle enda alla mattis.
Järsk liigutus Alexi poolt võpatas mind. „Vabandust, ma ei tahtnud sind ehmatada,“ lausus ta vabandavalt ja ajas end sirgu, hakates nüüd minu poole tulema. Hoidisin suu kinni ja jälgisin noormeest pingsalt.
„Kuidas sa end tunned?“ küsis ta minu juurde jõudes.
„Ma paranen kiirelt, ma saan homme ehk koju juba,“ sundisin ma end vastama.
Alex naeratas kergendust tundvalt. Ma olin unustanud kuidas ta naeratus mind lummas. Mis neist küll saab?
„Mis edasi saab?“ küsisin ma aeglaselt, tundes kõhklust kas küsida seda ikka ja kas ma tahan tegelikult sellele ka vastust.
„Mis mõttes, mis edasi saab?“ uuris poiss.
Hammustasin huulde. „Kas mind ähvardab veel mingi oht?“ täpsustasin ma kaaluvalt oma küsimust. See polnud päris see, mida ma teada soovisin, kuid otsustasin selle nii jätta.
„Ei, sind ei ähvarda enam oht, nad arvavad, et sa surid,“ vastas Alex pead kallutades.
Kergitasin kulme õrnalt ja noogutasin. „See on hea..siis,“ ohkasin ma vastuseks.
„Aga mis saab meist?“ kostus küsimus Alexi suust ja selle peale ma tardusin. Ma ei vaadanud tema poole, vaid vaatasin kramplikult enda ette. Oleks seda jäänudki tegema, kui poleks Alex mind sundinud endale otsa vaatama.

Kõhklesin vastuse peale mõeldes. Mida ma ütlema pidin? Ma ei teadnud isegi sellele vastust ju.
„Ma ei tea,“ raputasin ma pead. „Ma ei tea, mis meist saab ja kas siin on olemas 'meie' üldse,“ lisasin ma õlgu kehitades.
„Amanda..“ alustas Alex, kuid vaikis hetkeks. Ma ei hakanud midagi ütlema, vaatasin teda vaid ootavalt, et too jätkaks. „Kui ma su juurde jõudsin ja sind nägin seisus nagu sa olid...ma pole kunagi kellegi teise pärast niimoodi paanikasse sattunud, kartmine ja hirm ei ole tunded, mida ma endale ligi lasen, veel vähem keset lahingut. Sinuga aga olen ma täiesti kaitsetu selliste emotsioonide eest. Sa võtad maha selle kaitsebarjääri, mida keegi pole suutnud teha,“ rääkis Alex tasasel häälel. Kuulasin teda vaikides ja vahele segamata. „Ma ei tea mida ma teinud oleksin, kui ma oleks su kaotanud. Esimest korda elus tunnen ma siirast hoolimist ja armastust kellegi vastu..Amanda, ma olen sinusse armumas, kui ma seda juba ei ole tegelikult..“

Armastus. See sõna kumises mu kõrvus. Ma arvan, et ma polnud selleks valmisvõi..ma ei tahtnud seda kuulda aga ma kuulsin. Sundisin end naeratama. „Armastust ei pea kartma ja ei pea kartma ka valu, mis sellega kaasneb, see käib armastusega käsikäes ja seda sa muuta ei saa. Armastamine ja hoolimine ei ole nõrkused, Alex, ära seda kunagi unusta,“ ütlesin ma pehmel häälel ning libistasin õrnalt oma käe noormehe põsele. „Ma armastan sind ka, seda arvatavasti rohkem, kui ma tegelikult peaksin,“ lisasin vaikselt. Ma teadsin juba ette, et see lõppeb valusalt, kuid las kestab see kasvõi üürikese aja, kui seda üldse ei oleks. Alex lähenes mulle ettevaatlikult. Teadsin, mis tulemas oli ning mul polnud midagi selle vastu. Ta huuled kohtusid minu omadega. Kõik valu kadus selleks hetkeks, oli ainult Alex ja mina ning kirge ja tuliseid tundeid väljendav suudlus.

***

Niisiis. Mida osast arvasite?
Meeldis?
Jäite rahule?
Ei meeldinud?
Miks ei meeldinud?
Ühesõnaga, andke teada Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   

Tagasi üles Go down
 
Soov {LÕPETATUD}
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 13, lehekülgi kokku 15Mine lehele : Previous  1 ... 8 ... 12, 13, 14, 15  Next
 Similar topics
-
» Soov {LÕPETATUD}
» Minu maailma purunemine. | LÕPETATUD! (1. osa)
» Beacuse of you.. [1] LÕPETATUD! JUTT EI TULNUD MINULIK!
» Boys Next Door[lõpetatud!]
» Nagu iga teine lugu. [Lõpetatud]

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Everleigh looming-
Hüppa: