MEIE JUTUD

Järjejuttudele pühendatud foorum
 
PortalHomeCalendarKKKOtsiKasutajagrupidRegistreeriLogi sisse

Share | 
 

 Soov {LÕPETATUD}

Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Go down 
Mine lehele : Previous  1, 2, 3 ... 8 ... 15  Next
AutorTeade
Külaline
Külaline



PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   2/12/2009, 17:51

ei mulle meeldib Very Happy eriti see alex on sehf kutt :xD
Igaljuhul lase edasi Very Happy ootan uut:xD
Tagasi üles Go down
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   2/12/2009, 17:56

Alex on sehf kutt...seda kuulen ma esimest korda Very Happy
Uue osa saate...mm..homme?
Piinan teid nii kaua Razz
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   3/12/2009, 00:15

Saate päris varakult uue osa. Mul on suht kahju, et see osa nii välja kukkus, kuid jah.
Loodan et meeldib ja et jääte rahule. Kommentaarid on soojalt teretulnud! Kõikidelt lugejatelt! Nii et peale lugemist, oleks tore saada teie arvamus, et kui jube ja kole ja paha see jutt on Very Happy
PS. Vabandan, kui kirjavead sees on :)

Enjoy!

***

"Meie..mina...oleme rändurite õudusunenäod, me jahime teiesuguseid ja rohelised algajad on alati kõige lihtsamad saagid," vastas Alex pahaendelisel naeratusel.
Olgu, seda vastust ma ei oodanud. Mu sisikond tõmbus valulikult kokku, kuuldes mehe igat sõna, kuid ma ei kavatsenudki seda välja näidata. Mu mõte ei jooksnud endiselt, see oli kui kinni kiilunud, kuid mul oli teadmine, et ma pean ennem sealt ära saama, kui ma kahetsema hakkan, et ma üldse ümber nurga keerasin.

Osa 4

Alex silmitses pead kallutades ja naeratas mulle magusalt ning ma teadsin, et misiganes järgmiseks tuleb, ei ole meeldiv. Alex lasi käel alla poole vajuda kõrilt ja see vajus ebamugavalt mu rinnale. Endamisi vandusin, et ma panin suure kaelusega pluusi ja et mul jope eest lahti olin jätnud. Lootsin südamest, et keegi tuleb, kuid mitte kedagi ei tulnud, keegi ei läinud vahekäigust isegi mööda. Adusin, et midagi oli valesti. Aega oli kõvasti mööda läinud, kuidas sai olla, et mitte mingit liikumist väljas ei olnud? "Sa oled kenam, kui eelmine..muidugi..eelmine oli poisinolk ka ju.." lausus Alex, tirides mind tagasi karmi reaalsusesse. Vahtisin solvunult meest. Ta võrdles mind poisiga? Oleksin talle nähvanud, kuid mu suu oli endiselt lukus.

Vaatasin mehele enesekindlalt otsa, kes mind nüüd hindavalt vaatas. See pilk ajas mind veel rohkem hirmule. "Kui sa mind tappa tahad, siis tee seda juba," ütlesin ma viimaks valjult, peaaegu karjudes, mille peale Alex üllatunult kulme kergitas. "Sa oled vähe tulise iseloomuga meil..mulle meeldib see," sosistas ta irvitades ja mulle märkamatult suutis ta mu käes suruda vastu seina, nii et mul puudus jõud neid lahti rebida. Nüüd hakkasin ma rabelema. Ma tahtsin sealt ära ja kiirelt. Alexi irve laienes veelgi, kui nägi mu lootusetut üritust end lahti rabeleda. Ta vaatas mulle otse silma ja miski sundis mind talle otsa vaatama ning see tegi haiget. Tundsin, et hakkan valust karjuma. Tundsin, kuidas mu sees kõrvetas..põles, mu kolp tahtis lõhkeda ja seda ainult Alexile silma vaadates, muud moodi ei oleks saanud olla.

"Palu," käskis mees, mille peale ma pead raputasin, ise hakates vaikselt nuuksuma ja veelgi rohkem rabelema. Hetkega vaid lõkendas mu terve keha, nagu oleks mulle tuli otsa pandud. Hakkasin karjuma, hüüdsin appi, kuid kedagi ei tulnud. Alexi käed hoidsid mind kindlalt jalgadel, isegi, kui mu jalad enam ei kandnud mind. "Palu," kordas mees mesimagusalt häälel, mis mu südame pahaks ajas. "Käi sa õige-" hakkasin ma vastama, kui veelgi tugevam valu laine minust üle käis. Mu suus oli vere maik, ma pole kindel kas ma hammustasin huulde, keelde või midagi sellist? Ma ei tea.

Mu jõud oli kadunud, ma isegi ei suutnud nutta, kuid olin kindel, et see kord tuleb veel, kui nutma hakkan. "Kas sa kordad oma vastust veel?" kuulsin ma Alexi küsimust, kuid see kord ei vastanud ma talle midagi, kuigi mu mõttes oli taas midagi teravmeelset esile kerkimas. "Vaikus...kas ma murdsin su nii kiirelt?" õrritas Alex pilkavalt. "Sa ei murra mind kunagi.." sülitasin ma viimaks salvavalt ja ma tundsin, kuidas hapnik mu kopsudesse tungis nagu ma poleks terve selle aja üldse hinganud. See kõik oli liiga ebareaalne. "Kas sa nüüd palud, et ma lõpetaks?" küsis ta vaikselt sosistades mulle kõrva, nii et ta huuled puudutasid nägu.

Oleksin hea meelega pea eemale viinud või talle sülitanud mingi hea vastuse, kuid minus ei olnud jõudu isegi seda teha. Ma teadsin, et ma ei kannata enam ära kui veel minust valusöödu üle laseb. Ma ei teadnud kuidas ta seda tegi, alguses oli pilk, mis kõrvetas, siis pidi mu pea peamiselt õhkulendama, ja siis ta kätest levis valu mu randmetesse ja sealt edasi üle kogu mu keha. See oli selline põletav valu, mida ma mitte kunagi ei unusta ega taha tunda veel. "Palun...lõpeta" pobisesin viimaks jõuetult. ahmisin koheselt õhku, kuna Alex pigistas taas mu randmeid, mis olid valust hellad. "Kuidas palun?" küsis ta nagu poleks ta kuulnud õieti. "Lõpeta! ...palun," kordasin ma ennast ja vaatasin vastu tahtmist Alexile taaskord otsa, kust peegeldus nüüd valu ja piin, kuid mitte hirm. "Selleks korraks, nukuke, pääsed," kostus ta vastus, mis minu peas kõlama jäi.

"Selleks korraks?" küsisin ma ahastunult ja raputasin pead. Ei, ei, ei, ei..mitte veelkord. "kas sa tõesti arvasid, et ma lõpetan su elu nii kergelt?" küsis ta irvitades ja mu valu nautides. "Miks sa seda teed mulle?" küsisin ma läbi hammaste, mille peale Alex naema hakkas. "Sinule? Usu mind, sa ei ole ainus, see on minu viis karistada sind ja siis kui mulle piisab nägemisest kuidas sa piinled, tapan su...ja see võtab aega ning ma tahan, et sa kosuksid nüüd," lausus Alex mu järsult lahti lastes. Kiljatades langesin ma põlvedele ja tundsin taas teravat valu, mis oli tingitud pigem kukkumisest kui Alexist. "Igal asjal on hind Amanda ja sinu teo eest on ka vastav karistus," ütles ta karmilt. "Ma ei teinud seda teadlikult!" vastasin ma vihaselt väriseval häälel.

"Tegid seda teadlikult või mitte, see ei oma tähtsust, karistus on kõigile sama," lausus ta eemale astudes, kuid pilk püsis endiselt minul. Teadsin seda läbi kõrvetava tunde, mis mulle nii tuttavlikuks saanud oli. Kõrvetav pilk kadus järsult nagu ka õhkkond mis mind natuke aega tagasi ümbritsenud oli. Nüüd mõistsin, millest Alex alguses rääkinud oli. Palju aega oli möödunud? Kas see oli üldse edasi liikunud? Kuulsin hääli teravamalt, kui tavaliselt, kuid ma võisin seda ka ette kujutada. Kogu see ümbruse kära oli kõrvulukustav. Hingasin katkendlikult sisse ja lasin end aeglaselt külili, kuna ma ei suutnud käia. keegi ikka mu leiab, keegi ikka muretseb mu pärast..

Üritasin valule mitte mõelda, sulgesin silmad ja palvetasin, et see kaoks, mis tänu jumalale ka juhtus. Peagi tundsin, kuidas udu loor mu meeled nüristas ja kõik taas vaikusesse tõi. Mu keha lõtvus pingest ning murdus. Midagi ei olnud enam mille pärast ma muret ega hirmu tundsin, minu jaoks oli see nüüd läbi, miski muu, mis tulemas oli, ei omanud tähtsust. Järsult kuulsin ma kaja, tuttavat kaja, kuid ma ei saanud vastata, mu mõistus ja teadvus lakkasid töötamast ja ma vajusin vaid sügavamale teadmatusse.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   3/12/2009, 19:01

*ohkab andunult*
Ma armastan Alexit!

Ja osa on hea.

Uut xD
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   3/12/2009, 19:05

Miks sa teda armastad? Very Happy
Ma ei mõista...sulle meeldivad pahad? XD

Aga, tänks :)


Uus tuleb täna Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   3/12/2009, 19:17

Muidugi pahad. Bad guys forever (L)

Vägeev xD
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   4/12/2009, 00:57

Viies osa

Tundsin pehmet aset, millel ma lamasin. Midagi piiksus mu peakohal. Tundsin mingit maski näo ees ning juhtmeid ja voolikuid, mis igal pool tundusid olema. Mu keha oli uskumatult rasked, kõik kumises taas, tundus nagu oleks mul pea täispuhutud õhupall olnud. Kuulsin vaikseid sosinaid, kuid ei suutnud neid eristada ega aru saada mida sosinad rääkisid. Piiksuv asjandus hakkas kiiremini piiksuma, kui mu meeles erksamaks muutusid iga minutiga. Tundsin, et hakkan päris maailma tagasi tulema, mida ma jällegi ei soovinud.

Aeglaselt avasin silmad, kuid siiski pidin neid kissitama, kui erevalgus silmadesse tungis. "Oh Amanda on ärkamas!" kuulsin hüsteerilist hüüdu mingilt naiselt. Hääl oli nii tuttav, kuid kust ma teadsin seda? Pingutasin kõrvu ja ka silmi, et saada need korralikult nüüd fookusesse. Neelatades tundsin, kui valus ja kuiv mu kurk oli, täpselt sellise tunde jättis, et ma ei olnud mitu päeva joonud, mitte et mul oleks joogi janu, kuid kurk oli lihtsalt kuivusest valus juba. Seda aga ei saanud ma enda terve keha peale öelda, mis oli tuim ning kange. Oigasin vaikselt. Keegi rääkis valjult ja ma oleks soovinud et nad kõik vait jääksid ja lihtsalt minema läheksid. "Kuidas sa ennast tunned?" tuli küsimus. Mulle meenus isa. See oli isa, ta oli siin!

Mu südame rütm kiirenes, kui nutt tihkus peale. Mälestused valgusid tagasi mu mällu, mida ma olin üritanud eemale lükata ja unustada. "Isa," sosistasin ma kähiseval häälel, kui ma hapnikumaski näo eest ära tõmbasin ja pilguga mehe karmi nägu otsisin, mis mulle nii kallis oli. "Anna andeks, isa," palusin ma nutma hakates, kuid isa raputas vaid pead. "Miks Kullake, miks sa andeks palud?" küsis ta leebel ja murelikul häälel. "Et ma sind muretsema panin..et ma olen käitunud alati nii isekalt, et ma-" ma ei saanud oma vabandust lõpule viia, kui isa mind järsult katkestas. "Amanda, kõige tähtsam on see et sinuga saab kõik korda, sa ei kujuta ettegi, millised need päevad olnud, kui me ei teadnud sinust midagi, mis sinust saab, kas sa tuled üldse koomast välja..see et sa tagasi meie juurde tulid, on ainus mis loeb ja mis tähtis on," lausus isa rahustavalt ja silitas mu helli juukseid.

"Päevi?" küsisin ma oigega. "Thomas!" ütlesin ma veelgi meeleheitlikumalt, mille peale isa mind segaduses vaatas. "Thomasega on kõik korras, jumal tänatud, et ta su leidis, muidu ma ei tea kas sa siin veel oleksid," sõnas isa pead kallutades. "Kaua...kaua ma siin olnud olen?" küsisin ma uuesti, täpsustades veelgi oma küsimust. "Neli päeva, Amanda, neli," vastas isa lõpuks ilma keerutamisteta. Vahtisin ahastusega isale otsa. See ei saanud tõsi olla..kuidas? "See ei saa tõsi olla..ma ei.." hakkasin ma puterdama, mille peale isa mind rahustama hakkas. "Kõik saab korda, ära muretse millegi pärast praegu, peale terveks saamise." Kostus isa vastus, see ei mõjunud kuidagi rahustavamalt, pigem veelgi ahastavamalt. Ma olin aja maha maganud, nädal oli peaaegu täis saamas ja Thomase surm ainult lähenes.

Mind tiris mõtetest välja taas see naisterahva hääl, keda ma ennist kuulsin. "Püüa rahuneda, kullake, arst tuleb kohe," ütles ta, viimane lause pool oli pigem mu isale öeldud. "Kes..?" hakkasin ma küsima, kui taaskord isa mind katkestas. "Andesta, ma loodan et sa ei pahanda, see on Sandra, ta oli mulle suureks toeks viimastel päevadel," lausus isa vabandavalt naeratades. Ma vaid noogutasin mõistvalt, kuid soovisin et Sandra lahkuks, kuid mul ei olnud südant talle seda öelda. "Thomas...kas ta on siin?" küsisin ma lootes jaatavat vastust saada, kuid pettusin, kui isa pead raputas. "Ma saatsin vaesekese koju, ta oli endaga läbi, oli siin kaks ööd järjest ja käis oma küsimustega juba arstidele pinda," vastas isa leebelt. "Ta tuleb hommikul tagasi, ole mureta, ta ei kao kuhugile," lisas ta rahustavalt, mis isegi toimis.

Ma noogutasin isale ja toetasin vabamalt pea padjale. Tuimus hajus aeglaselt ja tõi välja tegeliku valu, mida oli täis kogu mu keha. "Amanda..?"
Mu süda vajus saapasäärde, kui kuulsin, et isa midagi küsida üritas. "Jah?" küsisin ma vastu vaikselt.
"Kas sa mäletad, mis sinuga juhtus?" tuli küsimus, mida ma ka kartsin, et tuleb. Ma neelatasin valusalt.
"Ma...ma ei mäleta.." ütlesin ma kähisevalt.
Isa noogutas löödunult. Ma ei pidanud isa nägu nägemagi, et teada, kui kuidas isa tundis end ja miks ta seda teada tahtis, mis juhtunud oli. Kuid kuidas ma seda rääkida oleksin saanud? Et mingi Alex piinas mind läbi pilgu ja käte? Nad paneksid mu koheselt hullumajja kinni ja see rööviks kõik võimalused Thomase elu päästmiseks. Ohkasin vaikselt. "Andesta.." pomisesin ma ja vaatasin isale vabandavalt otsa. Mul oli kahju, et isa ennast abituna tundis. "Ära muretse, kõik saab korda, kes iganes tegi seda, me saame ta kätte," vastas isa kindlameelselt, mis tuletas meelde minu südikust ja jäärapäisust, mis nüüdseks aga kadumas oli. Alexiga ning valuga, mida ta põhjustas, silmitsi seismine röövis väiksemagi kindlameelsuse raasu minult asendases selle ebakindlusega ning kahtlustega.
Ma oleksin tahtnud isa paluda, et ta ei hakkaks seda asja ajama. Mitte sellepärast, et ma Alexi pärast muretsesin, ma muretsesin pigem isa pärast, et mida võis Alex isale teha, kui isa ta nii öelda seaduse ette toob, kui see isegi võimalik on.

Ma ei teadnud endiselt, kes Alex tegelikult on. Kuidas ta aja seisu sai panna. Ma ei teadnud midagi ja mida enam ma sellele mõtlesin seda enam ma sellest huvitusin, kuigi ma teadsin, et ma ei tohiks isegi sellele mõelda. Ohkasin rusutult ning vaatasin enda ette, üritades enam millelegi mõelda. Kuid kus sa sellega. Alexi nägu kummitas mind, et see oli lausa masendav. Miks ma mõtlen mehele, kes mind tappa tahtis? Kes tappis minusuguseid..ajarändureid?

„Kallis!“ kuulsin ma hüüdu, mis oli üsna vali ja vaatasin isale segaduses olles otsa.
„Kas sa kuulsid mida ma üldse rääkisin?“ küsis ta kulm kipras.
„Ee..“ hammustasin ma vastuseks huulde. Ta oli midagi rääkinud?
Isa ohkas raskelt. „Ma ütlesin, et katsu magada ja et ma pean tänaseks tööle minema, kas sa saad siin omapead hakkama?“ lausus isa rahulikul ja muretseval häälel, lisades lõppu ka muretseva küsimuse, mis mu enesetunde veelgi halvemaks muutis.
„Muidugi ma saan hakkama, ma olen haiglas, inimesed on mul siin 24/7 kättesaadavad.“ vastasin silmipööritades.
„Noh, vähemalt on vana Amanda tagasi,“ pomises isa, mille peale mu suunurgad üles tuksatasid. Jah, vana hea mina...kuid siiski oli minus nii palju muutunud selle lühikese ajaga, lühikese ajaga minu jaoks see tähendab.

„Olgu siis, ma hakkan minema...“ lausus isa pobinal ja ajas end aeglaselt püsti, mida ma silmadega tähelepanelikult jälgisin. Isa oli väsinud olemisega, kuidas ta tööle minna kavatses?
„Ma võin jääda, kui sa soovid?“ kuulsin Sandra küsimus ja pöörasin naist vaatama.
„Mm...väga..lahke..teist, kuid ma saan hakkama,“ üritasin ma leida sõnu, mis järsult mulle raskust valmistas. Tavaliselt ma suutsin alati midagi kiirelt öelda.

Sandra naeratas mulle ja ma vastasin talle samaga.

Kulus veel mõni minut, kuni nad mõlemad palatist lahkusid ja mind üksi suurde ja kõhedasse palatisse jätsid. Alles nüüd vaatasin ma palatis ringi. See ei olnud ühe voodikohaga palat. Minu poolel oli veel viis voodit, ja tagapool tundus olevat veel kuus voodit.

Missest, et need tühjad olid, häirisid need mind nüüd tõiselt. Kas ma ei võinud saada sellist palatit, kus ei olnud nii palju ruumi..mu mõte takerdus ja süda jättis lööke vahele. Kõik oli vaikne, viisin pilgu kellale, mis oli ennist vaikselt tiksunud, kuid nüüd aga veidralt seisma jäänud. Isegi monitor mu pea kohal ei piiksunud enam. Tundsin, kuidas hirm mind endasse mässis, kui pimedusest keegi välja astus.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   5/12/2009, 13:26

Õõh, damn, miks ma eile arvutisse ei saanud? *pahane*
Osa on hea. Mitte parim, aga hea.

Uut (A)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   7/12/2009, 12:38

Minu arvates oli see osa väga nõme.
Aga see selleks, story peab jätkuma.
Asi on selle, et mul on osa pooleldi valmis, kuid ma ei ole kindel, et ma peaksin selle üles panema või hoopis uue kirjutama XD
Muidu on teil koguaeg mindi küüned kuhugile sisse löödud ja keha pinget krampis Very Happy
Ei, ma ütlen ausalt, see et see mind pinges hoiab, ei tähenda et see teid pinges hoiab Very Happy
Oli see loogiline? Vist isegi oli :LOL:
Enihuu. millalgi saate uue osa. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   7/12/2009, 16:18

*naerab*
Vahet pole, kas pinges või ei, uut tahaks ikka! xD
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   11/12/2009, 21:26

Uuega läheb aega Very Happy
Kannatad veidike ehk? Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Taylor
Kuri põhjapõder(???)
avatar

Female Postituste arv : 199
Age : 22
Asukoht : In my dreams.

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   11/12/2009, 22:52

Mina ei kannata. SUPER!

UUT! Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili http://orkut.com
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   12/12/2009, 20:11

Mina ka ei kannata -.-

UUT!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   12/12/2009, 21:45

Uut saate varsti Very Happy
Ma tahan sellele jutule bännerit teha Very Happy
Aga jh.
Mul on mõtteid küll selle jutuga, kuid mul ei ole aega sellega tegeleda.
Kui praktika läbi saab, siis saate, mis on nädala pärast Very Happy
Umbes XD
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Murtagh
Kärbes ämblikuvõrgus
avatar

Female Postituste arv : 2334
Asukoht : Maybe in Gil'ead today..

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   13/12/2009, 13:32

*suured silmad*

No way. Kohe, nüüd, praegu, uut!!!!!!!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   13/12/2009, 17:30

Ei saa uut Very Happy
Ma pean ümber kirjutama osa Very Happy
Liiga nõme osa on ...pooleldi Rolling Eyes
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
black
Sugar
avatar

Female Postituste arv : 1492
Age : 22
Asukoht : Tallinn.

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   13/12/2009, 18:24

Mämm, ma vihkan Alexit. Very Happy
ja ma tahan Rohkem Osi Thomasega, ei taha Alexit. Very Happy
ja uuut, kiiiiresti. Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   13/12/2009, 20:50

Haha. Temaga tulevad osad.
Aga ma ei garanteeri, et need teile meeldivad XD
Kiiresti. kiirest Very Happy
Fain. Ma hakkan kirjutama. Mul on hea tuju, täna ehk saate osa üles Very Happy
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
LittleStar
Totaalne lumememm, noh!^.^


Female Postituste arv : 253
Age : 22

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   13/12/2009, 21:21

Aga...Aga?Aga!AGA!?Kus uus osa on:)!
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   13/12/2009, 23:50

Kunagi ikka tuleb Very Happy
Mul on osa kirjutamisel..800 sõna ainult. Ja liiga pooleli et siia see üles panna XD
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
LittleStar
Totaalne lumememm, noh!^.^


Female Postituste arv : 253
Age : 22

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   13/12/2009, 23:51

HaaHaa, ainultXD
Ok, igatahes, ootan=P
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   13/12/2009, 23:54

Irw. Ainult jah Very Happy
Santiago ajab mul mõtted siin segi XD
Uus tuleb millalgil öösel üles Razz
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   14/12/2009, 03:17

Nii. Palun. Uus osa!
Õõh. Ma ei tea. Mõttetu osa, kuid siiski. Öelge, mida teie arvate!

Enjoy!

Kuues osa

„Sellise eluga võib isegi harjuda, 24/7 teenindus ja puha...“ seletas süngel toonil tuttav hääl, mis mu vere soontes tarduma pani. Alex naeratas mulle, naeratas oma mesimagusat naeratust, mis mu mällu juba söövinud oli, kui ta varjust välja astus. Püüdsin rahulikult hingata ja jälgisin, kuidas ta aeglaselt, kuid kindlal sammul, lähenes
„Ma kartsin, et ma olin liiga ... karm,“ sõnas ta muuseas turtsatades. „Kuid ma oleksin pidanud siiski teadma, et sa oled võitleja,“ lisas ta ohates ja seisatas siis mu voodi juures.
Ma vahtisin teda sõnatult. Mida ma oleksin pidanud ütlema? Tere, kuidas läheb?
„Kas sa neelasid keele alla, mu kullake?“ küsis Alex lõbusalt ja vaatas mind tähelepanelikult, mille peale ma pilgu temalt ära pöörasin. Ma ei tahtnud talle otsa vaadata, see nägu oli juba mu unenägudes ja mõtetes.
„Polegi midagi vastu öelda?“ päris ta ohates edasi, pannes käe mu jalgadele, mille peale ma tahtmatult võpatasin. „Sinust õhkub endiselt seda magusat hirmu..“ naeris Alex, kuid nüüd kostus pimeduses aga uus hääl. Karm ja terav. „Lõpeta mängimine,“ käskis hääl. Ma kissitasin silmi, et näha, kes oli see, kes rääkis. Kas veel üks tapjatest?
Alex oli endiselt rahuliku ilmega, kui nüüd tema poole piilusin. Mis mängimisest jutt käis? Lõpeta mängimine oma saagiga? Oigasin mõttes. Mul ei olnud võimalustki pääseda, mitte sellises seisus. Ma ei teadnud isegi, kas mu jalad kannavad. Langetasin pilgu, vaadates oma käsi, mis olid külmad ja kahvatud nagu oli seda ka mu nägu.

Minu üllatuseks astus Alex minust eemale ja vaatas nüüd pimedusse. „Sa vist kardad Amandad, et sa ei julge ennast näidata,“ irvitas Alex ning võttis istet tugitoolis. Ma ei mõistnud Alexi käitumist. Ma arvasin, et ma mõistsin, kuid praegune käitumine ajas kõik segi, kõik mida ma temast ootasin ja arvasin. „See on juba masendav,“ pomisesin ma valjult, hoolimata sellest, et nemad seda kuulsid. „Tõsi see on, nukuke,“ nõustus Alex endiselt irvitades ja pööras mind vaatama. „Ja kas sa näed! Ei neelanudki kass su keele!“ lisas ta rõõmsalt, mille peale ma kulme kergitades teda uskumatult vahtima jäin. „Sa oled joonud?“ küsisin ma turtsatades, samal ajal näppisin ma kanüüli plaastrit lahti. „Ooei, Amanda, seda nalja me ei tee!“ ütles ta kärmelt ja hetkega oli ta minu juures ja võttis mu käest kinni, ennem kui ma isegi midagi teha jõudsin. „Mis ei lähe nii?“ küsisin ma ebalevalt ja üritasin teha nägu, et ma ei tea, millest jutt käis.

Alex kallutas pead muigega. „Ja ma arvasin, et sa oled taibukas,“ ohkas noormees.
„Jah, noh, teinekord ära looda liiga palju,“ vastasin ma pahuralt.
„Asooh? Või nii..mida ma sinult siis ootama peaksin? Sa oled viieline õpilane, ma ootasin parimat sinult...mitte alla keskmise..“ sõnas Alex, millega ta teenis ära mu terava pilgu.

„Aitab, Alexander!“ kostus hääl pimeduses. Ma isegi ei ehmatanud selle peale enam, kuid Alexi ilmes oli nüüd midagi uut. Mänglev ja lõbus helk oli asendunud sünguse ja tühjusega.

„Sul on lapsehoidja?“ küsisin ma tuimalt ja vaatasin Alexit pilkavalt.
„Sinu unistustes ainult,“ vastas Alex turtsatades ja uuris mu kätt.

„Sul on pehme nahk...huvitav kas lõpuks on su nahk sama pehme, kui see seda praegu on..“ arutles Alex jahedalt. Ma üritasin oma kätt ära tõmmata, kuid ta hoidis mu kätt tugevalt enda haardes.

„Mul on küsimus sulle. Kui sa vastad selle ausalt ära, siis ma luban, ma teen sulle kiire lõpu, sa ei pea piinlema..“ alustas Alex aeglaselt, mille peale ma kangetusin. Surm. Asi, millest ma hoiduda tahtsin.

„Jälle neelasid keele alla?“ küsis Alex siidiselt ja silitas mu käe selga. Tundis, kuidas ihukarvad turri läksid. „Niisiis. Kus see on?“ kuulsin ma järsku küsimust. Mitte küsimust, pigem otsest nõudmist. Vaatasin noormehe sinistesse silmadesse ega vastanud midagi alguses. Mõttes jooksis see küsimus mitu korda läbi, kuid ma ei mõistnud ikkagi küsimus. „Kus. See. On?“ kordas Alex küsimust, rõhutades igat sõna selles.

„Ma ei mõista sinu küsimust,“ vastasin ma nii rahulikult, kui see võimalik oli.
Tundsin, kuidas Alexi haare pingumale läks. Üritasin ükskõikset maski hoida, kuigi mul sees keeras. Alex naeratas mulle, kuigi ta ei olnud sugugi rahul mu vastusega. Ootasin hetkeks valu, kuid seda ei tulnud. Vaatasin noormehe käsi, mis hoidsid endiselt mu kätt vangistuses.

„Ma ei hakka mängima sinuga. Sa oled tark tüdruk. Ma küsin veel kord, ilusti. Kus on see talismad, millega sa aja värava avasid?“ küsis Alex kummardades minu kohale, olles nüüd vaid sentimeetri lähedal minule. Tundsin poisi..ei..mehe jahedat hingeõhku oma näol ning neelatasin. Mis talismanist käis jutt? „See..see läks katki.“ vastasin huulde hammustades. See oli vale, kuid see võis mulle aega varuda. „Sa valetad, Amanda..“ ohkas Alex pead raputades ja korraga tundsin, kuidas mu veresooned jäätusid, tuues kaasa endaga metsiku valu. „Kus see on?!“ kuulsin ma kauget hüüdu. See oli nagu kaja, kuid mitte selline, mis oleks hirmutav olnud, see oli pigem midagi nagu tuleta meelde. Meenuta, kuidas sa tegelikult siia said!

Ma karjatasin valjult, kui silmad avasin. Mu süda kloppis nagu segane. Tundis meeletut valu kõikjal oma keha osades. Vaatasin palatis ringi. Kõik oli vaikne. Tundsin pisaraid, mis tahtsid kiuste silma tulla, kuid lükkasin need kogu jõuga tagasi. „See oli uni,“ ütlesin ma endale, kuid ei suutnud siiski uskuda, et see oli vaid uni. See oli liiga reaalne.
Ma heitsin pea padjale ja hoidsin oma tuikavat kätt, mis endiselt valu tegi. Ma ei mõistnud mis juhtunud oli. Kas ma nägin und? Või oli Alex tõesti siin? Ning mis kõige tähtsam- Millest Alex rääkis?

Hommik oli ähmane. Kuulsin piiksuvat heli enda pea kohal. Ma olin ikkgi siin. Haiglas. Masinate ja tilgutite all. Oigasin vaikselt, kui pead keerasin. Minu üllatuseks oli tühi tugitool juba hõivatud.
„Mis kell on?“ küsisin väikselt, kui heleda päine noormees mulle leebelt naeratas.
Thomas jälgis mind vaikides. „Mis on?“ küsisin ma trotslikult, mille peale Thomas pead vangutas. „Viimaks sa ärkasid,“ lausus ta vastuseks ega naeratanud enam. Tema pilk oli murelik, kuid samas kergendunud. „Pole mul häda midagi.“ ohkasin ma pilgu enda ette viies. „Kus isa on?“ küsisin ma üritades teemat kõrvale viia.
„Ära vii teemat kõrvale. Sa olid surma suus. Isegi parim arst ei suutnud garanteerida, et sa üldse ärkad!“ ütles ta rangel ja tõsisel toonil. Ma teadsin seda kõike juba. „Ma arvan millegi pärast, et mina ei ole see, kelle pärast peaks muretsema,“ vastasin läbi hammaste ja vaatasin tagasi Thomast. „Minuga on kõik korras nüüd, lõpeta see muretsemine.“ lisasin ma pahaselt.
Thomas raputas pead. „Mis juhtus? Ma lasin su hetkeks silmist kaduda!“ küsis Thomas äkitselt ja toetus mu voodile, vaadates mulle otsa, millele ma ka vastasin. Tundsin põletavaid küsimusi, mida ma tagasi lükata ihkasin. „Ma ei mäleta,“ valetasin ma viimaks ning surusin pilgu vastu tahtmist alla. Ma vihkasin valetamist. Eriti kui isik kellele ma valetan on noormees, keda ma armastan.
„Sa valetad, Amanda,“ sosistas ta pettunult, mille peale mul kananahk ihule tuli. Need sõnad. Täpselt ütles ka Alex. Ma viisin pilgu aknast välja. Piiksuv heli muutus ebaühtlasemaks, mu pulss kiirenes. 'Ei, see on kokkusattumus,' ütlesin ma endale mõttes, kuid miks see mind ei rahustanud? Võimalik, et ma mõtlen seda üle. See on ju võimalik. Võib-olla ei ole miski tõeline olnud? Ohkasin raskelt, kahtlused olid tõesti veel puudu.
„Ma lähen,“ teatas vali hääl, mis mu tagasi reaalsusesse tõi.Vaatasin pettunud Thomasele otsa. „Kuhu sa lähed?“ küsisin ma lämbuval häälel.
„Motikat putitama,“ tuli lühike vastus ja sellega tõusis Thomas tugitoolilt.
Tundsin, kuidas mu südame alt külmaks kiskus. Motikad.
„Miks?“ küsisin ma vaikselt, peaaegu ei olnud seda kuuldagi, küll aga Thomas kuulis.
„Sõpradega on meil plaanis paar trikki,“ vastas noormees tavalisel toonil, kuid jäi siis paigale ning vaatas mind. Ma keelasin endal talle otsa vaatamast ning surusin pilgu kindlasse punkti.
„Ahsoo.“ pomisesin ma vastuseks ning noogutasin.
„Ma tulen homme tagasi.“ lausus poiss ja kummardus minu kohale, suudeldes hellalt mu laupa. „Su isa tuleb varsti, sa ei pea üksi kaua olema.“ lisas ta minust eemaldudes. Tõmbasin Thomase lõhna endale kopsudesse ja naeratasin õrnalt. „Ole ettevaatlik,“ ütlesin ma lihtsalt, mille peale poiss vaid noogutas. „Alati.“ Selle vastusega lahkus Thomas palatist, sulgedes ukse enda järgi, jättes minu oma mõtteid mõlgutama.
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
LittleStar
Totaalne lumememm, noh!^.^


Female Postituste arv : 253
Age : 22

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   14/12/2009, 15:04

Palun, Palun, Palun, Palun!!!
Kirjuta uus või copy siia või mida iganes, peaasi, et palun, uus osa tuleb!!
*Hingab rahulikult sisse ja üritab rahuneda!*
Ok, Igatahes, ma jään ootama järgmis osa:)


Ps: Mulle väga, väga, väga ja väga meeldib see järjekas:)
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Everleigh
Magus maius
avatar

Female Postituste arv : 2031
Age : 29
Asukoht : Tallinn

PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   14/12/2009, 16:08

*Naerab*
Rahu, LittleStar.
Kõik on korras, said ju uue osa Very Happy
Järgmine osa...njh.
Kolme päeva pärast, vist saate selle alles XD
Jõuate kannatada need mõned päevad?
Tagasi üles Go down
Vaata kasutaja profiili
Sponsored content




PostitaminePealkiri: Re: Soov {LÕPETATUD}   

Tagasi üles Go down
 
Soov {LÕPETATUD}
Vaata eelmist teemat Vaata järgmist teemat Tagasi üles 
Lehekülg 2, lehekülgi kokku 15Mine lehele : Previous  1, 2, 3 ... 8 ... 15  Next

Permissions in this forum:Sa ei saa vastata siinsetele teemadele
MEIE JUTUD :: Isikulised jutud :: Everleigh looming-
Hüppa: