Soov {LÕPETATUD}

Põnev ja samas kudagi segane see kompott seal, aga hea ja uut Very Happy

Ma usun, et on segane
Mu peas valitseb ka segadus, sellest ongi tingitud segadus ka jutus XD
Oli see loogiline lause?
Ei tea
Uut saate...kunagi

Õõh, ei ole plaanide muutused o_O
Sul on need plaanid, millised mina tahan, et need oleksid, eksole?
Ehk siis Thomas sureb ja Amanda ning Alex elavad happily ever after xD

I don´t think so
Nii see nüüd ka ei lähe, see on minu jutt ehk siis ka minu reeglid
Aga keegi saab seal nkn surma, nii, et ära karda

Mõtlesin, et oleks aeg siia ka uus osa teha. Loodan, et meeldib ning kindlasti andke teada, mida arvate!
Enjoy!

Nende kahevahelist kraaklemist oli üsna lõbus vaadata, kuid samas ka tüütu. "lõpetage juba see nääklemine, kui vanad te olete? Viisteist?" küsisin ma pahaselt ja saatsin mõlemale poisile pilgu, mis sundis nad vaikima. "Nii, Thomas, sa ütlesid, et tead mind, sina räägi mis minuga juhtus," pöördusin ma Thomase poole. See oli ju tõsi. Thomas väitis, et ma tean teda ning Alex ei olnud kordagi öelnud, et ma peaksin teda teadma. Alei peale mõeldes oli minus aga kibedus ja kõhedus. Miski häiris mind tema juures, kuid samas ka köitis. pead raputades vaatasin ma ootavalt Thomast, kes mind nüüd jõllitas. "Noh?" käisin ma kannatamatult peale. Mu kannatus hakkas lõppema ja kui nad kiirelt seletusi jagama ei hakka, siis nad lihtsalt lendavad mõlemad sealt välja.

Kümnes osa

Thomas ei öelnud tükil ajal midagi, ta lihtsalt vaatas mind seletamatul ilmel ja ma vastasin talle samaga. Noormehe näojooned olid tuttavad, kummituslikud. Ma millegi pärast isegi uskusin, et Thomas teab mind, kuid miks mina teda ei mäleta? Ma mäletan Alexit ning too tekitab minus pinevust, kuid samas püsimatust. Ma mäletasin teda, kuid ei teadnud teda. Ohksin vaikselt ja vaatasin enda peeneid ja kahvatuid käsi, kuid lõpuks vaikuse purustas: "Me olime koolis, meil oli tüli, õigemini, olid sina halvas tujus ja nähvasid mulle. Peale sõnavahetust lahkusid sa. Ma ei tulnud sulle järgi, mitte kohe, kuid kui ma mõistsin, mida ma tegin, siis tahtsin ma vabandust paluda. Ma läksin sulle järgi ja leidsin su maast teadvusetult. Sa olid sellises seisus kolm päeva. Sa toibusid lõpuks, kõik tundus korrasoleva, nii siis mõtlesin, et anna su isale võimaluse sinuga koos olla."

Ma vaatasin ootavalt Thomast. See jutt ei teinud mu pilti selgemaks, pigeb ajas asjad veelgi rohkem sassi ja segamine. Mu peas oli pudru ja kapsad. Sellest hoolimata, ei öelnud ma sõnagi ning lasksin Thomasel edasi rääkida. "Siis helistas mulle su isa, ta hääl oli murdumas, ta teatas, et su seisund halvenes ja nüüd..nüüd sa ei mäleta üldse midagi.." lausus Thomas pead raputades.

Seda viimas märkust teadsin ma isegi. "Aga miks? Mis selle põhjustas?" küsisin ma raskelt ohates. Selle küsimuse peale raputas Thomas pead, kuid ei jäänud märkamatuks, kui too Alexi poole vaatas. Viisin samuti pilgu tumedapäisele noormehele. "Kuidas mina..kuidas sina mind tead?" küsisin ma poisilt huulde hammustades. Rahutus minus võttis maad. Miski oli siin nihu aga ma ei saanud aru mis!

Alex köhatas ning ajas end sirgu. "No..ütleme nii, et me oleme üsna värsked tuttavad," vastas noormees salapärasusega, mille peale läks mul mööda selgroogu külmavärin. Ma hingasin rahulikult sisse ning noogutasin. "Ja kus me kohtusime?" küsisin ma edasi.

Silmanurgast tundsin, kuidas Thomas rahulolevalt Alexit silmitses, näol kahtlane muie. Ma üritasin sellele mitte mõelda, et mida see tähendas ja ootasin nüüd Alexilt vastust. "Ütleme nii et sa lasksid mul end leida, jättes mulle maha juhtniidi." vastas Alex rahulikult, tegemata välja Thomase vihasest pilgust ning vaatas mulle otsa. "Juhtniidi?" kortsutasin ma kulme. Millest ta nüüd siis rääkis. "Kas te peate rääkima mõistatustes?" küsisin ägestaudes mõlemalt poisilt ja selle peale vaatas minu poole ka Thomas.

Thomas tundus solvunud olevat mu sõnade pärast, kuid ma ei lasknud sel end häirida. "Olgu. Ja kuidas te teineteist tunnete?" küsisin ma viimaks. Alex ei kavatsenud mulle vastata, öelda seda mida ma kuulda oleks soovinud, nii siis läksin ma järgmise küsimuse juurde. "Me oleme vanad tuttavad, kunagi head sõbrad," tuli Alexilt vastus ja naeratas säravalt Thomaselt, kes saatis talle aga mürgise pilgu. "Täpselt me olime," lausus Thomas jäis alatooniga. "Ooh, ära siis kohe nii," irvitas Alex silmi pööritades. "Sa teed alati asjad nii dramaatiliseks," märkis Alex kuivalt. Nende omavahelise vestluse, või õigemini nöökluse, lõpetain ma köhatusega, mis pälvis mõlema tähelepanu.

"Me töötasime koos kunagi." vastas Thomas vastumeelselt. Selle vastusega kerkisid mu kulmud vägagi kõrgele. "Ahhsoo...ja see töö oli?"

Sellele küsimusele ei paistnud kumbki vastata soovivat. "On see tõesti nii suur saladus?" küsisin ma tüdinult. "No, kui me seda ütleksime, siis me peaks su tapma," vastas Alexander süütult ja naeratas, kuid see naeratus mind millegipärast ei rahustanud. Miski noormehe toonis ütles, et midagi on pistmist tööga, kuid see ei seletanud siiski veel midagi. Surusin huuled triibuks ja pugesin teki alla, kus oli üsna soe. "Te tegelete narkootikumide müümisega?" küsisin ma järeleandmatult. Mõlemad poisid turtsatasid.

"Sa peaksid puhkama, mitte selliseid küsimusi esitama," sõnas Thomas pead raputades ning astus mu voodile lähemale. Ta soe käsi silitas õrnalt mu põske, mis mind sõnatuks muutis. Ta oli armas, olgugi, et ma ei tea teda. "Ma vaid pakkusin..te ise ei räägi siis ehk pakkumisega jõaks kusagile." vastasin ma naeratades ja langetasin siis oma pilgu. "Praegu ei ole aeg küsimusteks, Amanda," ütles Alex tõsisemalt. Vaatasin pahaselt noormeest. "Ja millal siis õige aeg oleks?" küsisin ma teravalt. "Amanda, nii palju, kui ma vihkan seda tunnistada, on Alexil õigus," nõustus Thomas minu ootamatuseks Alexiga.

Pagan, ma ei mõistnud neid tüüpe. Alguses tahavad oma pilkudega üksteist mõrvata, siis nääklevad ja nüüd nõustuvad teineteisega! See ajas mind tõesti marru. "Kõik omal ajal, nukuke," ütles Alex naeratades ja suundus nüüd ukse poole. "Sa saad sellele vastuse, ole mureta, kuid ära oota et see vastus meeldiv on." Need olid viimased Alexi sõnad, kui too palatist välja läks, sulgedes aeglaselt ukse enda järel. Ma vaatasin jahmunult sulgenud ust. "Mida ta sellega mõtles?" pärisin ma Thomaselt, kuid ei pööranud pilku ukselt.

"Ära pane teda tähele, sinuga ei juhtu midagi, ma luba," vastas Thomas vaikselt, peaaegu sosinal mu kõrva. Ma neelatasin valusalt ning pöörasin Thomast vaatama. "Miks ma ei suuda sind meelde tuletada?" küsisin ma õnnetult, kuid selle peale Thomas vaid naeratas. "Ma ei tea, kuid ükskõik mis see ka ei ole, ma aitan sind meenutada," lubas heledapäine noormees ja ma usaldasin teda mingil kummalisel kombel. Thomas suutis mind rahulikuks teha, pani mind paremini ennast tundma. Kuid oli see mingi mäng? Või oli see aus kavatsus mind aidata?

"Jää magama, mõne tunnpärast on pea selgem," sõnas Thomas ja pani mulle teki korralikult peale. Ta silmitses mind hetke oma hallikas-siniste silmadega. Ma teadsin, et ei saa mingeid vastuseid, niisiis ei hakanud ma ka vastu vaidlema. Ma noogutasin vaid ja sulgesin raskelt oma silmad. Möödus mõni minut, kui kuulsin, kuidas Thomas sealt lahkus, jättes ruumi kõhedalt vaikseks. Püüdsin sellele mitte mõelda ning vajusin rahutusse unne.

Totaalne lumememm, noh!^.^ Postituste arv : 253 Age : 29

Ma ei mäleta kelle poolt ma olin*Taob pead vastu seina*
Ma arvan, et ma olin Alex'i poolt, aga ma ei ole sugugi kindel...
Ok, otsustatud. Ma olen Alex'i poolt:D
Ja kuna ma nüüd Alex'i poolt olen, siis on väga hea, et ta Alexit mäletas ja Thomast mitte. Aga Thomas on ju niii armas...
Ma ei suuda otsustada-.-
Aga jutt on siiski väga hea ja ootan uut osa:)!

Mul on mõte, pisike kuratlik mõte nende poiste suhtes (6)
On jaa, Thomas on armas, Alex on karmim kutt kuid mõlemad on armsad..
Mul on hea meel, et keegi veel loeb seda juttu ja meeldib see ka veel peale kauba. Nii et aitäh! :)

*taob rusikatega vastu lauda*
Miks Alex minema läks?!

Uut.

Don´t worry, he'll be back

Uut saate...noh...kunagi ikka saate XD

He'll be back! *happydance*
*muigab*

Uut siis

*naerab*

Te ikka armastate Alexit, ma vaatan

Kas te kunagi temast ära ei tüdine? XD

Mina ei tüdine

Ahham
Selge..siis peaks äkki Thomast rohkem sisse tooma? Teie piinamiseks?

Ma tean kus sa elad!
*ähvardab*
Või noh, veel ei tea, aga saan teada

Ma tean su msni!

*irvitab*
Sa ei saa teada mu koduaadressi

Minu msn ei muuda just palju.. XD

Hah. Ma tean neid, kes su aadressi teavad

Heh, ja kes need oleksid siis?

*pilutab silmi*

No. Julia?

I knew it! -.-
Ma annan talle peksa, kui ta sulle mu elukoha aadressi annab
Mul ei oleks vaja vihaseid lugejaid ukse taha, kuna Alexiga mul on halvad plaanid nagu ka Thomaega

Because pizza is love, pizza is life Postituste arv : 2863

Ma olen tähele pannud, et sa lubad mulle kolmas või neljas kord peksa lubanud anda... Ja mtite kordagi pole sa oma lubadust täitnud

Siis täidan, kui sa seda teed, mis siin Marelle ette pani XD

Aga no, ma ei saa öelda, et ma vägivaldne kuju olen, ainult mu tegelased on sellised

Oioi, kus nüüd ähvardab. *irvitab*
Oled ikka veel armukade? *wink*

Igatahes, ma tulen one way or another nii et sa ei pääse minust

Armukade?
Miks ma peaks olema armukade?

Ei, sa ei tule ikka küll XD
Ma löön sul ukse nina ees kinni

Sa olid ju vahepeal armukade xD
Durmi värk.

Hah, sa ei julge seda teha Sa jääd nõiajookide õpetajast ilma muidu *muidugi ma ei suudaks sellest kohast eemale hoida*

Mina? Pigem mu tegelane siis

Julgen küll, kui tahad näha, siis tule aga XD

Ha! I knew it. Raske on eemal olla sellisest kohast... *irvitab*

» Soov.
» Veel viimane soov