Pilgud on esimesed armastuskirjad.

Jah, mul tõesti tuli parasjagu tuju armastusjuttu kirjutama hakata(;
Ja jätkub ka kindlasti mingil päeval. Kas homme või esmaspäeval, ei tea. Ja kriitikat vajaks. Saaks parandada vigu ja teha järgmise osa veidi parema. :)


Põrkasin kellelegi otsa ja terve patakas raamatuid lendasid mu käest maha. „Deem,“ pomisesin vaikselt, kükitades maha raamatuid korjama. Ega ma ei imestaks, kui mõned lehed on katki või lausa välja tulnud. Need olid siiski üpris vanad. Jah, ja ma ei kavatsenud võõra ees vabandada ega midagi. Isegi siis, kui mind sunnitaks. Ma lihtsalt ei olnud selline.
Erinevalt minu õest ja vanematest, olin ma teistsugune. Ma ei tea, kust ma olen pärinud selle ülbuse võõraste vastu. Ma olin ülbe ainult siis, kui keegi mind minu mõtetest äratab ja nagu eespool mainitud sai, ainult võõraste vastu. Tavaliselt ma olin väga omaette hoidev tüüp ja paistsin välja väga ükskõikne, aga tegelikult see nii ei olnud. Ka minul olid tunded.
Mul olid tunded nagu kõikidel elusolenditel. Ma sain tunda kurbust, viha rõõmu, üksildust.. Sel hetkel tundsin ma viha. Nagu alati, kui keegi võõras mind tõukab või vastu mind jookseb. Ootasin juba või õigemini lootsin kuulda kiiresti eemalduvaid samme, aga ei.. Viisin enda rohekas-hallid silmad musta värvi ketsipaarile, mis ikka veel minu vaateväljas püsisid.
Ja järgmisel hetkel nägin, kuidas minu kõrvale kükitas keegi, kellele need tennised kuulusid. "Vabandust," ütles see isik kõlava ja maheda hääletooniga. Oeh! Ma tahtsin, et ta veel midagi ütleks. Tõesti tahtsin. Tema hääl oli justkui muusika minu kõrvadele. Just nagu inglid laulaksid mu kõrva ääres. See oli lihtsalt imeline.
Libistasin aeglaselt pilgu noormehe – tegin selle hääle järgi kindlaks – näole ja jäin teda lummatult silmitsema. See oli vist kogu universumi kõige kenam poiss. Ma ei vastutanud selle eest, et mu suu võis veidi paokile vajuda tema ilu silmitsemisest. Tulles nüüd minu juurde, võis öelda, et mina olin terve universumi kõige koledam tüdruk. Ma olin täielikult välimuselt tema vastand – minul olid täiesti tavalised rohekas-hallid, temal aga suured, šokolaadipruunid silmad. Minul olid õlgadeni helepruunid juuksed, temal tumepruunid ning veidi pikemad ja need olid veel ka nii armsalt sassi ajatud. Minu pikkust andis soovida – olin kõigest 168 sentimeetrit (jah, ma võrdlen tõesti ennast praegu modellidega, kes on väga pikad) ja kõhna kehaehitusega. Tema oli minust tervelt peajagu pikem ning üsnagi sihvaka kehaehitusega. Ja nahavärv.. Minul oli hästi-hästi hele (mõned ütlesid, et minu nahatooni ei saaks isegi võrrelda vampiiri nahavärviga) nahk ja temal oli jällegi jumekas nahk. Ma ütlen.. Täielikud vastandid. Ja vastandid tõmbuvad. Aga ma usun, et see aforism käib sisemise ilu (nagu mul seda oleks) kohta.
Jälgisin teda ikka veel jahmunud pilguga ja olin vait. Ma lihtsalt tahtsin seda häält veel kord kuulda. Ja kes garanteerib, et kui ma talle midagi ütlen (näiteks: „Pole midagi“), hakkab ta kohe ennast tutvustama ja ma saan kuulda taas tema häält? Äkki ta kõnnib minu vastuse peale hoopis minema ja jätab mu talle piinatud näoga järgi vaatama? Seepärast tegingi nii – olin vait. Tahtsin kuulda tema häält, tema helisevat, mahedat, kõlavat häält. Kasvõi ühe korra veel.. Iga sekundiga, iga murdsekundiga tundsin, et elamiseks on mul vaja näha ainult selle noormehe silmi ja kuulda tema häält.
Poiss aga kortsutas minu pika vaikimise peale kulme ja küsis veidi murelikult: „Kas sinuga on kõik korras?“ Tundsin, kuidas mu hing hetkeks kinni jäi. Ma kuulsin tema häält! Naeratasin veidi uimaselt, pilk kogu see aeg noorukil, aga lõpuks ma pidin lihtsalt enda silmad tema näolt ära rebima ja viima selle õrnalt punastades tagasi enda raamatutele. Sirutades käe ühe raamatu poole, tahtes seda enda sülle tõstma hakata, tundsin ma järsku midagi enda käe vastas. Märkasin noormehe kätt. Küllap ta tahtis mind korjamisega aidata. Tõmbasin enda käe kiirelt tagasi ja hõõrusin seda teise käe sõrmedega, sest see hakkas järsku meeldivalt kripeldama. Unustasin isegi tema küsimuse ära ning seepärast ma vait olingi.



Vabandust, et veidi lühike, aga see oleks nagu sissejuhatus siis.

*Auts ohkab aga vaid seetõttu, et jutt oli armas*

Esimesed paar rida kirjeldasid täpselt üht mu lemmikasja mõnedes filmides.
Kokkupõrge, tutvumine ja edaspidine on juba kõigile teada.

Mu tutvusringkonnas on ka üks poiss, kelle hääl on lihtsalt nii mahe, nii mõnus, nii hea ja ilus, et ma tahan et ta koguaeg räägiks midagi.

Uut osa ikka... :)

PS. See pealkiri on täiega tõsi...

Oo.. mai.. gaad. Nagu tõsiselt.

Ma pole nii armast sissejuhatust kunagi lugenud. Ja kell on nagu, mis... viis? Miks uut ei ole? Ootan huviga. Ahjaa, ma kujutasin siiski peategelase helepruunidest tumedateni, kuigi see üldse ei sobi, sest noh... vastandid tõmbuvad. Aga ikkagi, suurepärane.

Ootan-ootan-ootan-ootan suure-suure-suure-suure-suure innuga uut osa.

EDIT: Ma pidin kohe ära mainima, et sul on väga armas avatar.

Niiiiiii armas
Tõesti väga hästi kirjutatud.
Minuarust on väga raske kirjutada just neid tuntuid...värke..., sest nendega saab nii puusse panna. Sa pead kirjutama neid hästi, sest kui sa veel mingit teistsugust asja kirjutad võib see olla halvasti, aga vähemalt köidab sisu kui sa kirjeldad, aga tuntud värki pead sa selle olma kirjutamisstiiliga huvitavaks muutma ning minuarust tuli see sul väga hästi välja!

Nii-nii-nii siis, kus on see lubatud jutu järg?
kell on 18.10! Aeg tiksub!

Sirutasin käed tagasi raamatute poole ja korjasin need kiirelt kokku. Tõusin püsti. „Ma pean minema,“ ütlesin ma, pilku raamatutel hoides ja ennast ümber pöörates, kiirete sammudega klassi poole kõndimma asudes. Aga kellegi soe käsi võttis mu õlast kinni, sundides mind peatuma ning seejärel läbis mind juba kummaliselt mõnus värin. Ohkasin raskelt ja pöörasin end ümber. Jälle need silmad. Ja see naeratus, mis oleks igale tüdrukule toonud kananaha ihule.
Tundsin endal päris mitu kadedat silmapaari. „Mida?“ küsisin veidi nähvavalt, kulme kortsutades ja silmi kissitades noormehele otsa vaadates. Õnneks hakkas minu ülbus tagasi tulema ning siis ei olnud see nii nähtav, et olin noorukist sisse võetud. Ta lasi mu õlast lahti. „Mina olen Devon Cooper,“ lausus ta sõbralikult naeratades ja mulle kätt ulatades nagu tutvumisel ikka kombeks. Viisin pilgu tema käele ning mõne hetke pärast mulle tundus nagu hakkaks tal sellest kohast valus, sest ta tõmbas enda käe varsti tagasi ja hõõrus seda. „Mis see teadmine mulle annab?“ sisistasin ja pöörasin ennast taas ümber, hakates klassi kindlalt klassi poole sammuma.
Olenemata sellest, kuidas ma poisiga käitusin, kummitas mul peas noormehe nimi. Devon.. Devon..
Õnneks seekord kutt mind ei peatanud. Küllap ma andsin talle aimu, et mul on väga raske iseloom ja minuga ei ole väga kerge jutule saada.
Pigistasin enda silmad kinni ja sisenesin samal ajal klassi. Võib-olla ma olin poisiga veidi liiga ülekohtuselt käitunud?
Jalutasin õpetajate lauani ja asetasin vanad, katkiste kaantega raamatud sellele. Keerasin end ümber, et tagasi ukseni kõndida ning koju minna, aga pidin ehmatusest vastu lauda taganema. Nõjatusin vastu lauda ja hoidsin enda pilku Devonil. Ta ikka pidi mul järel käima? Ohkasin vaikselt ning küsisin: „Mis on sinu probleem?“ Jah, tal ju pidi ometigi mingi probleem olema, et kogu aeg mul järel käib ja minu lähedust otsib. Okei, okei, selle teise lausepoolega liialdasin veidike..
Devon muigas nähtavalt ja tegi kolm-neli sammu, seistes paari murdsekundiga minu ees. Ehh..? Kuidas ta seda tegi?!
Kortsutasin kulme, nõjatudes rohkem laua poole. Ma kartsin teda väheke, kui aus olla.. Kõik see sellisel kiirusel liikumine ja tema hundi silmi meenutavad rosinapruunid silmad..
„Sina oled minu probleem,“ vastas ta säravalt naeratades. See naeratus paljastas nooruki teravad ja lubivalged hambad. Olin sõnatu. Täiesti. Mida ta sellega mõtles? Mu juhe jooksis arvatavasti kokku.. Ma ei osanud talle ka midagi haavavat vastu öelda. Tõesti ei osanud. Ma jälgisin vaid Devonit. „Ehh.. Mida sa sellega mõtled?“ küsisin ettevaatliku hääletooniga ning vaikselt, pilk poisi pruunides silmades.
Vahtisin neid hetke veel hingetult ja alles siis tundsin, kuidas mu süda puperdab. Kartsin sellest ühel hetkel isegi ilma jääda. Äkki hüppabki rinnust välja?
Sel hetkel, kui ta mulle ühe sammu veel lähemale astus, kuulsin Dev'i selja taga tungivat häält: „Ära piina tüdrukut, Devon!“
Hingasin pahinal välja. Mida Dev mulle siis teha tahtis? Äkki ta on hoopis mingi pervert ja tahab mind vägistada? See oleks küll täiesti super! Välimus pettis ikka väga..
Kortsutasin kulme ja nägin, kuidas Devon kõrvale astus ja peal allapoole vajuda lasi, suunates silmad maha. Silmasin üht tüdrukut. Tal olid samasugused rosinapruunid silmad nagu noormehelgi minu ees ja ma arvasin, et ta võib poisi õde olla. Neitsik oli üsna lühike (umbes minupikkune) ja tal olid pikad tumedad ja kergelt lokki hoidvad juuksed. „Ei maksa teda ju kohe ära ehmatada,“ kuulsin taas tüdrukut ütlemas. Tema hääl oli veidi manitsev. Läksin uudishimulikuks. Kes küll see tüdruk on? Ja mida need kaks meie koolis teevad? Äkki on uued õpetajad või midagi. Turtsatasin selle mõtte peale tahtmatult ja Devon tõstis pea, vaadates mind arusaamatu pilguga. Pöörasin pilgu aeglaselt noormehelt eemale, nüüdseks tema kõrval seisvale tüdrukule. Tema näol püsis lõbus ning üsna sõbralik naeratus.
„Kes sa oled?“ küsisin ebaviisakalt, veidike käheda häälega, sest ma ju tõsiselt kartsin. Ma tundsin ennast sel hetkel justkui mingina kitsetallena, kes huntide poolt oli nurka surutud.
„Minu nimi on Heather Cooper. Ma olen Devoni õde,“ vastas tütarlaps naeratades. Manasin enda näole samuti kerge naeratuse, kuid sellegipoolest olin siiani hirmunud. „Vabandust, aga ma pean nüüd tõsiselt minema,“ ütlesin ma siis, kiirelt enda musta värvi koolikoti paremini ühele õlale sättides ja paari hetkega olingi juba klassist välja tormanud. Enne seda kuulsin veel, kuidas seesama neitsik hüüdis mulle veel järele: "Näeme!"
Minu peas karjusid korraga igasugused nimed ja küsimused. Nimedest kordus kõige enam „Devon'i“ nimi.



Vabandust, aga minu arust pole see osa piisavalt hea. Ei imestaks, kui ka teie nii ütleksite. (:

Muidu väga väga hea, aga üks asi mis vähe arusaamatuks jäi..

"..Ma olen Devoni vend,“ vastas tütarlaps naeratades.
Ega seal juhuslikult õde olema ei peaks?

Videvikku oled lugend ?
kui ma ei eksi, siis see on selle järgi veits. :)
Aga uut :)

Kui see läheb jälle mingite kuradi libahuntide ja vampiiride peale, siis i dont like. Sofar I DO like. Okey, mu english on piisavalt nõrk, et teistele kekkama tulla.

Tänan, igatahes mulle meeldis, kuigi mulle tundus, et algus venis natuke. Aga muiduuu.... oli normaalne.

Uut soovik. ;D

Esimene osa oli parem.
Ära saa minust valesti aru, see osa oli ka hea, aga esimene oli v ä g a hea.
Ja l o o o m u l i k u l t meenutas see mulle twid kuidas siis muidu?
Loomulikult oleks vist tore kui sa seda vampiirivärgiks ei tee, aga kui sa seda isa tahad siis ei ütle ma ühtki halba sõna. See peab sulle iseendale meeldima. Minuarust on jutud üsna mõtetud kui nad autorile ei meeldi

Et siis uut osa paluks!