See mõtisklus - või mis iganes see ka poleks, - valmis ühele kallile inimesele mõeldes. Teda pole enam. Ta küll eksisteerib, aga mitte enam minu elus. Paraku.
Et jah, pühendan selle sulle, Aleksei. Ma tean, et sa seda iial ei loe ega iial seda siin ei avasta, aga noh ikkagi.
Kahju, et "meiega" nii läks.
Päikest :)
Sa olid mu õhk, mida vajasin hingamiseks.
Sa olid mu vesi, millest toitusin.
Sa olid mu tuli, mille paistel end soojendasin.
Sa olid mu päikesekiir, mis mind silmi kissitama pani.
Sa olid nagu ¹okolaadikomm, mille karpi nähes rõõmsaks muutusin.
Sa olid mu isiklik koomik, kes mind naerma pani.
Sa olid mu psühholoog, kes mulle nõu andis.
Sa olid mu mõistja, kes mind mõistis.
Sa olid võti, mis avas tee mu südamesse.
Sa olid nagu nakkushaigus, mis halvas mu meeled täielikult.
Sa olid nagu prints valgel hobusel, kes mööda rannaliiva minu juurde ratsutas.
Sa olid nagu „nähtamatu mees“, kes salaja mu südamesse hiilis.
Sa oled nagu läkaköha, millest kiresti vabaneda on võimatu.
Sa oled nagu kuu, mis igal öösel mu tuppa varje heidab.
Sa oled nagu langev täht – kaunis ja kordumatu.
Sa oled nagu peegel, millesse vaastamast ma ei väsi.
Sa oled nagu surnud inimene, kellele mõtlemine teeb haiget.
Sa oled nagu armastus, mille valu võib tappa.
Sa oled nagu armastus, millesse armumine on patt.
Pealkiri: Keelatud vili (lühijutt) 
26/10/2009, 11:41
