Mats minevikust[lõpetatud!]

Vabandust, et jälle lühike osa, aga mul jooksis lihtsalt juhe kokku xD

19.

Tund aega varem

„Täna sa sured,“ lausus Scrooge ja valmistus päästikule vajutama.
Sass ei öelnud midagi. Paar sekundit seisis ta paigale tardununa ning seiras Scrooge’i õela pilguga, mis paraku ei suutnud varjata hirmu, mida ta tundis.
„Sa ei tulnud mind tapma,“ ütles ta, üritades võimalikult enesekindel olla. „Kui sa oleksid mind tapma tulnud, oleksid sa seda juba teinud...“
Scrooge’i püstol paukus, ning instinktiivselt kõrvale põigeldes võis Sass peaaegu kuulda, kuidas kuul vilinal tema kõrvast mööda vihiseb ning vastu majaseina raksatab, rikošetina mööda maapinda põrgates.
Scrooge’i näole tungis naeratus, kui ta Sassi šokeeritud ilmet nägi, ning ta tegi šiki kummarduse. „Kas sa kahtled ikka veel minu kavatsustes?“ „Ei, nüüd kahtlen ma ainult su terves mõistuses!“
Sass ei saanud parata, et ta enesekindlus ta välgukiirusel maha jättis. Ta tänas õnne, et Scrooge’il oli nii halb laskmiskäsi, sest vastasel juhul vedelenuks tema kuul mitte maas, vaid hoopis Sassi ajus, võib-olla koguni kahe poolkera vahel, eraldades need üksteisest nagu noaga.
Käsi kergelt värisemas, haaras ta vöö vahelt oma relva ning suunas selle Scrooge’ile, kelle mokk üllatusest töllakile vajus.
„Või nii,“ lausus ta mürgiselt. „Ja mina ootasin veel ebavõrdset võitlust.“ „Ära muretse,“ sõnas Sass, „sa saad oma ebavõrdse võitluse.“
Ta vajutas päästikule, kuid relv ei läinud lahti. Neetud, ta oli kaitseriivi peale unustanud.
„Kas sa unustasid kasutusjuhendit vaadata?“ küsis Scrooge, tehes seda juba naeruga pooleks. „Ära kunagi kedagi sihi, kui sa pole võimeline kiiresti tulistama. Nii võib surma saada.“ „Suu kinni, vanamees! Seda sa ju tahadki!“ Olles kaitseriivi maha kiskunud, vajutas Sass kõhklemata päästikule, kuid tema sihtmärgi asemel purustas kuul hoopis Scrooge’i auto akna. Tundus, et ka tema polnud täpsuslaskmises eriti osav.
„Ma ei tapnud Beatrice’i,“ seletas ta, lootuses, et see Scrooge’i oma toru langetama sunnib. Loomulikult seda ei juhtunud, sest juba järgmisel hetkel kõlas järjekordne püstolipauk. Ka seekord ei saanud Sass pihta, küll aga õnnestus tal kukkuda maja kõrval kasvavasse roosipõõsasse, mis teda sugugi ei tervitanud.
Veel enne, kui ta end püsti jõudis ajada, seisis Scrooge tema ees ja surus oma külma relva vastu ta otsmikku.
„Tõesti?“ muigas ta. „Kes siis?“
Sass neelatas. Nüüd oli see hetk käes ja ta oli surmale määratud. Ta eelmine kallim oli surnud, Beatrice oli surnud, ka Marten oli surnud...
Ei, Marten ei olnud veel surnud. Ta oli elus ning vajas Sassi abi.
„Noh?“ küsis Scrooge kannatamatult ning koputas jalaga vastu maad. „Kes seda siis tegi?“
„Ma ei tea!“ pomises Sass teravalt. „Tähendab, tean küll, aga mitte päris!“ Ta hammustas huulde, teades, et oli vea teinud, kuid oli juba liiga hilja oma sõnu tagasi võtta.
Ka varem oli ta mitmesse ebameeldivasse olukorda sattunud, kuid roosipõõsas, püstol vastu otsmikku surutud, oli ta esimest korda. Esimest ja võib-olla viimast.
Scrooge'i näos ei liigatanud ükski lihas, kui ta vaatas, kuidas igasugune lootusetunne Sassi hülgab, ning hetkeks oli tal temast kahju. Veel ühe noore inimese surm tundus nii asjatu...kuid käsk oli käski ning tema oli kõigest käsutäitja.
Tema suule venis võlts naeratus, kui ta valmistus päästikule pressima, et kogu mäng igaveseks lõpetada...
Kellegi karjatus peatas ta ja sundis teda oma relva kiiresti selja taha peitma.

20.


Scrooge’i suule venis õel irve, kui ta valmistus päästikule pressima, et kogu mäng igaveseks lõpetada, kuid kellegi karjatus peatas ta ja sundis teda oma relva kiiresti selja taha peitma.
Sille aga, kes akna peal kõõlus, oli seda juba märganud.
„Issand halasta!“ kisendas ta. „Mis siin toimub?“
Tundes naise vastu piiritut tänutunnet, hüppas Sass püsti ning andis Scrooge’ile tugeva võmmu vastu külge, nii et viimane põlvili kukkus ning relva lahti lasi. Sass lõi selle jalaga eemale ning suunas seejärel omaenda revolvri mehe suunas, pöördudes ise samal ajal Sille poole.
„Rumal naine!“ käratas ta paar tooni ebasõbralikumalt, kui ta soovinud oleks. „Ära sega end siia! Pane see neetud aken kinni ja istu natuke aega paigal!“ „Kas ma kutsun politsei?“ hõikas Sille ning Sass nägi, kuidas ta käed värisesid. Ta ei teadnud, mitu minutit naine juba neid luuranud oli.
„Ei mingit politseid!“ hüüdis ta kangekaelselt. „Ma saan ise hakkama. Pane see neetud aken juba ükskord kinni!“
Suutmata Sassile vastu vaielda, sulges Sille akna ning kadus poisi vaateväljast.
Scrooge oli endiselt põlvili. Kukkudes oli ta ühe oma põlvedest valusasti vastu lahtist kruusakivi ära löönud ning terav valuaisting, mis tekkis iga kord, kui ta liigutada püüdis, takistas tal jalule tõusmast. Lõppude lõpuks ei olnud ta enam sugugi noor.
Sass marssis tema juurde ning võttis taskust välja oma mobiiltelefoni.
„Sa ei pidanud ju politseid kutsuma?“ sõnas Scrooge.
Sass, kes nüüd ise paremal positsioonil oli, lubas endale kerge naeratuse. „Ma ei kutsugi. Ma tahan, et sa midagi kuulaksid.“
Ta vajutas oma kõneposti saabunud teate käima, nii et ka Scrooge seda kuulda võis.

"Sass, ma arvan, et ma tean, kes seda tegi. Ma tean, kes Beatrice’i tappis. Mäletad seda meest, kellest ma sulle rääkisin? Adolf Hicka? Tema käes on Beatrice’i kooli sõrmus, mis tähendab, et nad tundsid üksteist! Ma lähen sinna ja püüan teada saada, kas ta on tõepoolest mu õe surmas süüdi. Ma arvan, et tal on ka üks pantvang, Ann Schwarz, ja kui ta veel elus peaks olema..."

Marteni ülejäänud sõnad mattusid mööda kihutavate autode mürinasse.
Scrooge vaatas Sassile segaduses pilguga otsa. „Tema õde? See on võimatu, Beatrice oli oma perekonnas ainus laps.“ Sassil ei jäänud muud üle, kui pead raputada. „Asjad on palju keerulisemad. Ma kinnitan sulle: Beatrice’il on vend, kelle olemasolust ta midagi ei teanud, ning see vend teab, kes Beatrice’i tappis. Ta juhib meid temani. Nii et...ütle mulle, kas sa teed veelkord katset mu ajusid välja lasta või lööd minuga kampa? Mul on vaja kiiresti Martenini pääseda, juhuks kui ta jamasse peaks sattuma. Rongiga võtaks see liiga kaua, kuid sul on auto. Muidugi saab su boss pahaseks, et sa tema käsust üle astud ja mind teise ilma ei saada, kuid ma vean kihla, et kui sa tema tütre tegeliku mõrvari tabaksid, ei heidaks ta seda sulle ette...“
Sass pidi peaaegu vastikusest öökima hakkama. Alles hetk tagasi oli Scrooge teda tappa üritanud ning Sille viimase hetke sekkumine oli ta päästnud. Mis kurat sundis teda tegema ettepanekut koostööks? Tegelikult ei tahtnud ta ju selle tõpra varjugi näha.
Ta ei soovinud Scrooge’i varjugi näha, kuid tal ei olnud teist valikut. Oli üsnagi tõenäoline, et Marten oli jõudnud Riisiperre, kui mitte koguni Adolf Hicka juurde ning oli pendeldamas äärmiselt ohtliku olukorra piirimail. Ta võis abi vajada ning Sass pidi talle seda võimaldama. Nüüd tundus aga kõik sõltuvat Scrooge’ist.
„Kuidas siis jääb?“ küsis ta. „Tapa see, kes tapmist väärib.“
Scrooge’i ilme väljendas kõhklust ning tundus, et ta ei suuda otsustada. Talle oli antud käsk Sass tappa, kuid olid ilmnenud uued, seninägematud asjaolud. Kõne, mida Sass tal kuulata oli lasknud, oli kahtlemata tõeline, ning kui Beatrice’il tõepoolest vend oli...
Ta teadis, et võib oma tegu hiljem kahetseda, kuid otsustas riskida. Kes ei riski, see šampust ei joo.
„Anna mulle oma käsi,“ lausus ta.
Sass noogutas ning haaras Scrooge’i käest, tõmmates ta püsti. Scrooge kloppis oma püksipõlved tolmust puhtaks, astus paar sammu edasi, kummardas ning korjas oma relva üles. Veel ei olnud aeg tapmiseks. Ning pealegi, kui Sass teda tõepoolest lõksu poole vedas...ta võis ta ka hiljem tappa.
Sass ei võinud enam kauem oodata. Ta pidi teadma, milline oli Marteni olukord. Kui ta oleks tupikusse sattunud, oleks see talle paras olnud, kuna ta oli nii arutult tegutsenud...
Kahe nupulevajutusega valis Sass Marteni numbri.
Marten vastas pärast kolmandat kutsungit ning Sass ei olnud kriitikanoolte loopimisega kitsi.
„Marten, sa kuradi idioot!“ röökis Sass nii kõvasti, kui ta kopsud võtsid. „Idioot, idioot, idioot! Mida sa enda arust teed? Sa oleksid pidanud mu ära ootama, selle asemel, et kohe tõmblema hakata!“ „Sa ei oleks lubanud mul minna,“ sosistas Marten torusse ning tundus endast väljas olevat. „Loomulikult ei oleks!“ karjus Sass vastu. „Kas sa oled praegu selle mehe krundil?“ „Jah,“ vastas Marten, kinnitades Sassi kahtlusi ning ka üht tema hirmudest, „ning ma kavatsesin just ta majja sisse hiilida...“ „Tule sealt ära“ andis Sass käsu, „kas kuuled? Põgene sealt ning ära vaata tagasi. Me sõidame kohemaid sinna ning korjame su peale, ning siis lähme me koos politseisse. Kuula mind, Marten, ära mängi tulega...“ Oli kuulda, kuidas Marten sisse hingab, valmistudes midagi ütlema, ning siis...
Siis ta vakatas. Hetk hiljem oli kuulda valju mütsatust ning Sassi kõht tegi äreva jõnksu, kui ta kuulis kellegi samme. Järgmisel hetkel kõne katkes.
Sass sisises valjusti, olles ühteaegu vihane ja ehmunud, kui ta mõistis, et Marten oli tabatud. Adolf Hicka oli Marteni kätte saanud.
Nüüd oli ta surmaohus.
Sass heitis Scrooge’ile meeleheitliku pilgu. „Ta...ta tabati,“ kogeles ta, nähes mehes korraga kamraadi, mitte vaenlast. Ainsat kamraadi, kes tal hetkel oli. „Me peame minema. Sellest sõltub Marteni elu...“ Ta neelatas. „...ja sinu töö,“ lisas ta, teades, et tegelikult huvitab see Scrooge’i kahtlemata rohkem kui see, mis sai kellestki, keda ta isegi ei tundnud.
Scrooge köhatas. Seejärel avas ta autoukse ning istus rooli. Sõnagi lausumata istus Sass tema kõrvale ning hetk hiljem kadus must auto kummide kõrvulukustava vilina saatel sellelt vaikselt tänavalt.
Nende kiirusest sõltus rohkem, kui keegi, kes neid kihutamas nägi, iial arvata oleks osanud.

21.

Vaikne nuuksumine oli see, mis Marteni äratas.
Esialgu oli see vaevukuuldav, siis aga muutus heli aina valjemaks ja valjemaks. Mida kiiremini Marten teadvusele tuli, seda kõvemaks muutus nuuksumine, paisudes viimaks häälekaks nutuks.

Põrand Marteni all oli kivikõva ja jääkülm ning kui ta end liigutada püüdis, protesteerisid kõik tema luud-liikmed raevukalt, saates teravaid valuaistinguid läbi kogu ta keha. Kõige hullemini tuikas ta pea, mida oli tabanud tugev relvatoru. Marten ei pidanud kättki kergitama, et taibata, et ta peas on inetu ja mitte just kõige väiksemate mõõtmetega muhk.
Silmi kissitades püüdis ta enda ümber oleva pimedusega harjuda, kuid suutis vaevu midagi näha. Ruumis, kus ta viibis, ei olnud aknaid ning end judistades käis Marteni peast läbi mõte, et ta on elusalt maetud. Maa-alused hauakambrid ja punkrid, mis kuulusid iga hea õudusfilmi kohustusliku süžee hulka, näisid korraga hämmastavalt reaalsed.

Ta püüdis oma kätt kergitada, et enda ümbrust kobada, kuid taipas, et on nii käsist kui ka jalust seotud. Mees, kes ta sellesse pimedasse ruumi oli lukustanud, oli kahtlemata oma tööd tundnud. Kuidas Marten ka rabeleda ei püüdnud, ei suutnud ta end vabaks päästa. Ta randmed, mis pikast lamamisest ja sundasendist kanged olid, olid juba paari minuti pärast verele hõõrutud ning vastikustundega pidi Marten oma plaanist loobuma. Ta ei olnud ei McGyver ega ka Indiana Jones või tema osav poeg, kes peaaegu mingite pingutusteta ühest liaanist lahti lastes ja teisest haarates kordagi kukkumata oksalt-oksale liikus. Praegu oli ta juba kukkunud, kukkunud otse vangistusse.
Hoolimata tema üritusest märkamatuks jääda oli Adolf Hicka ta tabanud.
Nutujoru, mis hetkeks vaikinud oli, kostus uuesti ning taibates, et ta ei ole üksi, hakkas Marten aeglaselt, kuid sihikindlalt hääle allika poole liikuma, vedades end mööda krobelist põrandat - püsti tõusmiseks olid ta jalad liiga tundetuks muutunud, pannes ta mõtlema „Prügivedaja tütre“ nime kandvale jõhkrale keskaegsele piinariistale. Ähmaselt suutsid ta silmad tabada kõleda ruumi teises otsas lamavat inimkogu, kuid poisi silmad harjusid valgusega halvemini, kui ta soovinud oleks ning olles koguga juba peaagu kohakuti jõudnud, ei suutnud ta ikka veel eristada, kas tegemist on poisi või tüdrukuga. Nuttev olend, selg vastu seina toetatud, näis tema jaoks kõigest halli massina.

„Kes sa oled?“ päris ta vaikselt. Hääl, mis ta kurgust tuli, kajas kumedalt, hoopis teisiti, kui Marten harjunud oli ning hetkeks ta kohkus, arvates, et pimeduses luurab ka keegi kolmas, kuid mõistis siis, et liikunud olid ta omaenda huuled.
Vaikus. Kogu ei vastanud, sundides Marteni oma küsimust kordama. Kuuldes sõnu, mida viimane juba teistkordselt lausus, julges too viimaks pead tõsta.
Seinal rippuv pirn, mis kustunud oli, vilkus kaeblikult ja hakkas ootamatult põlema, kallates Marteni vastas istuva inimese näo valgusega üle.
Tüdruku blondid, räpased juuksed olid üle ta näo vajunud ja ta nägi viletsas valgusvihus välja aastaid vanem, kui ta tegelikult oli. Terve tema nägu väljendas vaid kannatusi ja muret, mida ta kogenud oli ning tema silmades põles hirmunud leek, kui ta Martenit seiras, ebalev kui nurka surutud loom. Hirmununa hammustas ta huulde ning tegi seda koguni nii kõvasti, et õrn kude rebenes ning punane veri mööda tüdruku suunurka alla voolas.
Marten ei pidanud küsimagi, teades üheaisa pilgu järel, kes tüdruk oli.
„Ann Schwarz,“ pomises ta.
Tüdruku noogutas abitul moel ning heitis end täiesti ootamatult Martenile sülle. „Aita mind,“ palus ta. „Jumala nimel, aita mul siit pääseda.“ Marten, kes oli piltlikult öeldes, nagu Anngi, puuri pandud, ei vastanud midagi. Ta kuulas vaid tüdruku nuttu, mis ei tahtnud kuidagi vaibuda.

Kolm tundi hiljem kõlas kääksatus ning keldriluuk paiskus lahti.

Ma ei tea, vb ma magasin midagi maha, aga.. Kuidas ta sai Anni pead silitada, kui ta käsist-jalust seotud oli?
Aga mulle üliväga meeldis, nagu ikka, ja ma tahan uut. :)

UUT!

Liina kirjutas:

Ma ei tea, vb ma magasin midagi maha, aga.. Kuidas ta sai Anni pead silitada, kui ta käsist-jalust seotud oli?

Ups, ma hakkasin ka just ise sellele mõtlema xD Parandan kohe ära.

Peaks vist hakkama vaikselt otsi kokku tõmbama, ma ei viitsi enam seda lugu eriti edasi kirjutada. Paar osa tuleb ehk veel
**
22.


Kolm tundi hiljem kõlas kääksatus ning keldriluuk paiskus lahti. Ann, kes Marteni süles tukkuma oli jäänud, virgus ning oigas vaikselt. Ka Marten raputas end tõtakalt tukastusest lahti.
Keldriluugi kohalt vaatas neile vastu irvitav mehenägu. Adolf Hicka, mõrvari nägu.
„Magasite hästi?“ küsis ta, justkui üritaks ta sõbralikku vestlust arendada ning piidles Martenit ilmselge vastikusega. Viimane ei imestanudki, miks, teades väga täpselt, keda ta mehele meenutas, isegi rohkem, kui Ann Schwarz seda teha suutis. Meest altkulmu põrnitsedes sülitas ta maha. „Suurepäraselt, arvestades seda, et mingi vaimupuudega värdjas meid kinni sidus,“ lausus ta, mängides ohtlikul jääl. Adolf Hicka ei pilgutanud silmagi. Ta ronis mööda keldriredelit alla ning vedas mõlemad noored õue, hoolimata vastupanust, mida nad osutada üritasid. Kinniseotuna ei olnud sellest kuigi palju kasu.
Martenit pikemalt jälgimata puuris mees oma pilguga Anni hirmunud nägu, kuigi tema järgmised sõnad olid poisile mõeldud. „Mul on hea meel öelda, et ma ei kavatse teid enam kaua kinni pidada. Ma kardan ainult, et teie jaoks ei too vabadus mingit rõõmu.“ Ta tõmbas välja pooleldi roostetanud teraga vana pussnoa.

Ann ahhetas ja üritas end Marteni selja taha peita, kuid Adolf haaras temast kinni ning virutas talle küünarnukiga näkku, nii et punased verepritsmed murule pritsisid, kui tüdruk valjult vigisedes näoli maha prantsatas. „Ma ei soovita kiireid liigutusi teha,“ teatas ta ning loopis nuga ühest käest teise. Sedasama nuga, mida ta kavatses kasutada kõigepealt nende kõride ja seejärel köidikute läbilõikamiseks. Marten ei kahelnudki järelduses, milleni mehe sõnad ta viinud olid. Hetkel, mil tema ja Ann meeleheitlikult vabastamist ootasid ja seda alandlikult tervitanud oleksid, võis olla vaid üks vabanemine, mida nad kumbki ei soovinud - surm.
„Miks sa seda teed?“ küsis Marten, lootes, et ta saab ausa vastuse. Surm silme ees, oleks olnud vähemalt hea teada, mille tõttu ta suri. Tegelikult teadis ta seda isegi. Täbarasse olukorda sattumine oli ta enda süü. Keegi ei sundinud teda nuhkima ja ometi oli ta kohale tormanud, soovides päästa tüdrukut, keda ta isegi ei tundnud. Oli kummaline mõelda, et nüüd pidi ta koos temaga surema. Selline oli karistus selle eest, et kordki oma näruses, väärtusetus elus oli ta otsustanud teha ühe heateo. Heateo, mille eest pidi talle tasutama surmaga.

Ta ootas vastust, kuid Adolf vaikis ning takseeris teda pilguga. „Miks ma seda teen?“ küsis ta just sel hetkel, kui Marten oma küsimuse uuesti kavatses esitada. „Aga miks sa arvad, et ma seda teen?“ Marten võis vaid õlgu kehitada. „Tapahimust?“ küsis Adolf ja naeratas. „Verejanust?“ Ta sirutas noa järsu käeliigutusega välja, kuid seejärel langetas selle ja surus selle endale vastu rinda. „Ma arvan, et seda, mis sina sured, tead sa juba isegi. Ma tean, et oma küsimuse all pidasid sa silmas eelkõige Anni. Ma pean sind kurvastama, poiss...“ Marten võpatas, pooleldi oodates, et Adolf kasutaks tema poole pöördumiseks tema nime, kuid mees ei teinud seda - ja tõepoolest, kuidas ta saanukski? Meest kohates oli Marten küll tema nime teada saanud, kuid polnud Adolfile enda identiteeti avaldanud. Surra võis ka tundmatu sõduri kombel. „Ma ei ütle sulle, miks Ann surema peab. Ta ütleb sulle seda ise...kui ütleb. Ta pole minuga juba kolm päeva sõnagi kõnelenud.“ Marten kaes silmanurgast Anni, kes endiselt näoli maas lamas, ning tundis tüdruku vastu ootamatut haletsust. Kas ka Beatrice oleks oma vangistuse tagajärjel samasuguseks pooleldi apaatseks nukuks muutunud?
„Ann,“ pomises Marten. „Ann, kas sa saaksid mulle rääkida, mis juhtus?“ Ta kummardas tüdruku juurde ja ootas, et Ann kasvõi ainsa sõnagi poetaks, kuid viimane vaikis kindlalt. Tema silmist peegeldus ikka veel siiras šokk. Tundus, nagu oleks Adolfi küünarnukilt saadud hoop midagi tema sees murdnud. Ann oli küll seal, kuid samas ei olnud ka. Polnud mingit võimalust temalt vastuseid saada.

„Tõbras,“ pomises Marten pead pöörates ning vaatas enda kõrval kõrguvale mehele alt üles. „Sa tead, et ta ei ütle mulle midagi. Sa tead, et...et...sa oled ta omadega sassi ajanud!“ Ta hüppas püsti, suurimaks sooviks sadistlikule mehele virutada, kuid seotud kätega oleks seda väga keeruline teha olnud. „Mida sa temaga tegid? Mida sa mu õega tegid? Kurat võtaks, vasta mulle! Mul on kama, kui sa mulle selle noa kõrri keerad, aga ma tahan vähemalt teada, milles minu õde süüdi oli...milles Ann süüdi on!“
Adolfi silmades süttis naerutuluke. „Sinu küsimus sisaldab ühtlasi ka juba vastust, mida sa otsid.“ Tema hääletoon kõrgenes ja Marten tajus joovastust, mis mehes ootamatult kasvama oli hakanud. „Anni süüks on sinu õde.“
Marten vakatas, suutmata Adolfi sõnu mõista. Ta tundis end kui väike laps, kes jõllitab ammulisui pingil lebavat tulipunast vihmavarju, mis on keskelt pooleks murtud.
Enam ei naernud vaid Adolfi silmad, ka tema suu liitus selle kurjakuulutava naerumänguga.

„Ma kohtasin su õde rongijaamas ja ei saa salata, et ta nägi välja erakordselt võluv. Tõtt-öelda meenutas ta mulle mu viimast kallimat ja ma ei saanud parata, et mul tekkis mõte...“ Mees irvitas korraga eriti vastikult. „...temaga pisut mürada. Loomulikult ei lasknud ta mul end ilma võitluseta kinni võtta. Ta virutas mulle isegi nina pihta, kuid mis saab üks nõrk tibi minu vastu? Ma sain ta ilma suurema vaevata kätte ja virutasin talle relvaga vastu pead, et ta selle mõttetu rabelemise lõpetaks...“ Marten tundis, kuidas ta kõhus keerab. Esmakordselt kuulis ta oma õe surma eellugu ja veel nii võikal kujul, et paratamatult tekkis temas soov oksendada. Kas lisaks Beatrice’i mõrvamisele oli Adolf ta veel ka vägistanud? Lahkamist ei viidud kunagi läbi ning mitte keegi ei teadnud, kas keegi oli tüdrukut enne surma nii julmal moel puudutanud või mitte.
„Üks korralik obadus tundus selle eest, et ta mu nina verele lõi, täiesti paras taks olevat. Ma ei teadnud aga, et...“ Adolf ohkas, nagu oleks tal korraga vähem lõbus kui varem. „et... ta ei kaota mitte teadvust, vaid sureb.“
Marten ahhetas, suutmata uskuda, mida ta kuulis Beatrice oli surnud lihtsast löögist vastu pead.

„Ma ei saanud teda lihtsalt kuskile vedelema jätta. Kui ma olin kindel, et ta on surnud, viisin ma ta metsa ning tõmbasin puu külge oksa. Ja sealsamas...“ Naeratus, mis Adolfi hetkeks jätnud oli, trügis taas ta huultele. „Seal kohtasin ma Anni.“
Nimetatu lasi kuuldavale valju nuuksatuse, kui valus meenutus tema meeltesse tungis.
„Ta oli kõike näinud. Ma üritasin teda kätte saada, kuid erinevalt su õest oli ta väga kiire ning pani putku nagu väle hirv. Ma olin täiesti kindel, et ta koju jõudes kõik politseile ette laulab, aga mingil kummalisel põhjusel ta seda ei teinud. Küllap solidaarsusest oma vana hea naabri vastu, kes teda alati hoidis, kui ta vanemad kodust ära olid...kes teab. Kui ma järgmisel hommikul politseid oma ukse tagant ei leidnud, teadsin ma, et Ann ei anna mind välja. Ma kasutasin seda juhust kiiresti ära ning mõni päev hiljem, kui ta koolist naases, ristusid meie teed uuesti. Ma koksasin ta oimetuks, seekord ettevaatlikumalt, ning vedasin oma keldrisse.“
Adolf Hicka heitis tüdrukule, kes nüüd nutta lahistas, kiire pilgu ning vaatas seejärel taas Martenile otsa. „Milline kummaline sündmusteahel, kas pole? Kogu see lugu poleks pidanud nõudma ühtegi ohvrit. Ma olin juba suutnud su õe surmaga leppida, kui ilmnes vajadus ka Ann kõrvaldada. Ja nüüd oled siin ka sina...“ Ta sirutas noa välja ning Marten teadis, et seekord mees seda tagasi oma rinnale ei suru. Õel naeratus tema näol rääkis liiga selgelt vastupidist keelt. „Ma arvan, et ma alustan sinust.“
Ta tõstis löögiks noa. Vaistlikult põikas Marten kõrvale, enne kui nuga teda kõhtu tabanud oleks, ning taganes paar sammu, kuid koperdas Anni jalgade otsa ja kukkus selili. Hetkega seisis mehe kohutav kogu tema kohal, jalg Marteni rinnale surutud.
„Tervita surma, mis põletab rinda,“ lausus ta ning tõstis noa uueks löögiks, mille eest põgenemine näis võimatu olevat. Marten sulges silmad, oodates hoopi, mis ei tulnud.

Kõlas lask.
Ehmunult lõi Marten silmad lahti.
Adolf Hicka seisis endiselt tema kohal, kuid tema enesekindlus näis kadunud olevat. Tema käsi, mis nuga hoidis, värises. Hetk hiljem hakkas tema suunurgast voolama verd, mis võikalt mööda ta lõuga alla valgus. Alles nüüd märkas Marten tema rinnal olevat punast laiku, mis iga sekundiga aina suuremaks muutus. Kuuliauku.
Adolf üritas naeratada, kuid ta suu ei allunud aju käsule ning andis talle kummaliselt töllaka ilme. Ta vaarus tahapoole ning prantsatas selili, keha verd immitsemas. Tema selja taga seisis Sass, suitsev püstolitoru välja sirutatud. Ka Scrooge, kes tema kõrval seisis, hoidis käes püstolit.
„Aeg lahkuda, libu,“ lausus Sass ning tonksas maas lebavat meest jalaga.

Ootamatult lõpetas Ann nutmise, mõistes, et viimaks ometi on nad päästetud.

uut!

Endiselt supersuper.

Selle osa lõpus ootab ees üks üsna oluline paljastus Lõpuks tuleb välja, mis ikkagi on see "mats minevikust"
**
23.


Politsei. Nad tulid alati nii aeglaselt kui võimalik, ning kui nad viimaks sündmuspaigale jõudsid, tekitasid nad alati rohkem tüli kui parajasti tarvis oli.
Juba kaks tundi oli Marten viibinud politseijaoskonna ülekuulamisruumis, vastaseks uurija, kellest Marten ei teadnud, et too teda kord varem ka lastekodus otsimas oli käinud. Teda oli kuulatud üle nii kaua, et ta end surmani tüdinuna tundis ning mehe ebamugavad küsimused ei teinud asja sugugi meeldivamaks. Ta soovis vaid kaht asja: duši alla minna ja magada. Vahet polnud, kummas järjekorras. Hetkel polnud aga kumbki variant võimalik.

Ei pidanud olema geenius, et taibata, et uurija kahtlustas endiselt Martenit Beatrice’i mõrvas. Arvestades seda, et ta oli tunnistanud, et tõepoolest tüdrukule tema käikudel järgnes, ei võinud seda ka imeks panna. Selles, et Adolf Hicka, kes nüüd juba teises ilmas viibis, Ann Schwarzi röövis ja teda päevade kaupa oma keldris kinni hoidis, ei võinud keegi kahelda, kuid oli asju, mis tekitasid ikka veel küsimusi ja üks neist oli Beatrice’i surm. Oli asju, millele sai vastata vaid Ann Schwarz, keda Marten kuriteo tunnistajana nimetas ning kes polnud ikka veel oma sisemist tasakaalu tagasi saanud.
„Nii et sul ei ole tõepoolest midagi lisada?“ päris mees ning puuris Martenit oma hallide ebaloomulikult teravatena näivate silmade häiriva pilguga.

Vastikusega põrnitses Marten tema nimesilti. Mehe nimi, Samuel Tamm, oli kirjutatud üsna väikeses kirjas, seevastu UURIJA nägi välja poole suurem. Tühjagi. Pigem oli mees mingi puurija. Tema küsimuse vastuseks raputas Marten pead. „Ei, mul ei ole TÕEPOOLEST midagi lisada. Ma olen juba kõik ära rääkinud ja mu sõnad on tõde. Miks te mind ikka veel kinni hoiate? Kas te ei usu mind?“ Ta sirutas välja oma käed, mida alles paar tundi tagasi olid kammitsenud Adolf Hicka seotud köidikud ning mida nüüd hoidsid kinni metalsed käerauad. Ta vaatas mehele paluvalt otsa, kuigi teadis, et tema poolt ei tule mingit mõistmist. „Olgu kuidas on. Kas te võiksite vähemalt käerauad ära võtta? Palun?“ Uurija Tamm raputas pead. „Kahjuks mitte. Te teate ju reegleid, noormees.“
Marten ohkas alistunult. Kui nii, siis nii, tal ei olnud väljapääsu.
Üks tumedapäine mees koputas vastu ülekuulamisruumi klaasi ning viipas uurijale, andes talle käeviipega märku välja tulla. Laisalt ägisedes ajas mees end püsti ning väljus, jättes Marteni oma mõtetega üksi.

Väsinult toetas poiss oma pea vastu seljatuge ning põrnitses igavalt valgeks värvitud lage. Kui kaua see veel kestma pidi? Millal viimaks ootas teda vabadus? Isegi kui nad ei saanud tõestada tema seotust Beatrice’i surmaga, oli siiski olemas võimalus, et nad ta tüdruku jälitamise eest vastutusele võtavad, sest just seda Marten teinud oli - isegi kui ta eesmärgiks oli vaid otsida võimalust oma õega kontakti loomiseks, ei olnud tema tegevus midagi muud kui puhas jälitamine. Jälitamine, millest Marten juba oma südames teadis, et just see oli käivitanud sündmusteahela, mis ta õe surmale viis.
Võib-olla olekski parem, kui ta peaks vastutust kandma, otsustas Marten lage seirates.
Kulus pea pool tundi, enne kui uurija Tamm viimaks taas ülekuulamisruumi sisenes ning mehe näol oli kibe irve. „Teie soov täitus,“ lausus ta mürgiselt ning naeratas Martenile oma liiga valget naeratust. „Teie vastu ei esitata ühtegi süüdistust. Te olete vaba.“ Ta tõmbas taskust välja tillukese võtme ning Marteni käerauad klõpsatasid lahti veel enne, kui ta midagi öelda jõudis. „Vaba?“ pomises ta kahtlevalt. „Jah, vaba.“ Mees osutas ukse poole. „Mida te ootate? Väljapääs on seal.“

Oma randmeid masseerides tõusis Marten püsti ning marssis uksest välja, astudes eredalt valgustatud halli koridori.
Sass istus ülekuulamisruumi kõrval oleval pingil ning kuigi ta näis olevat tukkuma jäänud, virgus ta niipea, kui Martenit ruumist välja nägi astumas. „Oli ka juba aeg!“ teatas ta. „See rahuldamata vana peer oli tõeline õudusunenägu, ähvardas su vahi alla jätta, aga ma teadsin, et ta ei saa seda teha.“ Ta tõusis püsti ja patsutas Martenit sõbralikult õlale. „Kuidas on, kõik korras?“ Marten noogutas. „Korras, korras. Lihtsalt...“ Ta ohkas. „Ah, ei midagi. Sa ei saaks nii kui nii aru.“
Koridoriuks avanes ning nähtavale ilmus naine, kelles Marten tundis koheselt ära Ann Scwarzi ema. Ka tema ei jäänud naisele märkamatuks ning hetk hiljem oli naine tema juurde sööstnud ja ta oma lämmatavasse embusesse haaranud. „Sa päästsid mu lapse!“ halas ta ning Martenile ei jäänud tähele panemata, et naise silmad olid pisaratest märjad. „Sa ei kujuta ette, kui tänulik ma sulle olen! Kuidas ma sulle küll tasuda saaksin?“ „Võib-olla alustaksite...mhhh...sellest, et hmmm...lõpetaksite minu muljumise,“ pomises Marten, kellel naise liiga tugevate käte vahel korraga pisut raske hingata oli. Otsekohe lasid käed ta lahti ning Anni ema naeratas kerge piinlikustundega. „Vabandust, ma ei hinnanud oma jõudu...siiski, kui on midagi, mida ma sinu heaks teha saaksin, siis ütle aga julgelt.“ Marten raputas pead. „Aitäh, kuid te ei pea minu heaks midagi tegema. Ma võlgnen teie tütrele palju enam, kui tema mulle iial võlgneda saaks.“ Ta astus naisest mööda ja marssis mööda koridori minema, suundudes politseijaoskonna väljapääsu poole. Sass tõttas talle järele.

„Mis edasi?“ päris ta. „Meie suur seiklus on nüüd läbi. Kuhu sa edasi suundud?“ Marten väristas ennast, mõeldes sellele, millise õudse lõpplahenduse see „suur seiklus“ leidnud oli. „Kuhu ma sinu meelest suunduma peaksin? Sa tead väga hästi, et mul on ainult üks koht, kuhu ma minna saan ja see on lastekodu.“ „Mis oleks, kui sa täna veel minu juurde jääksid?“ tegi Sass pakkumise. „Ma mõtlen, niigi oled sa kuradi kaua jooksus olnud, vaevalt, et keegi su pead maha hakkab võtma, kui sa ühe öö veel ära jääksid.“
Marten juurdles, kuidas ta Sassile vastama peaks, avas jaoskonna ukse ning astus välja jaheda õhu kätte. Pakkumine oli hea, samas aga...
Ootamatult jäi ta seisma ning sirutas käe hoiatavalt kõrvale, et takistada ka Sassi edasi liikumast.
Politseijaoskonna parkimisplatsil tülitsesid vihaselt kaks meest. Ühes neist tundis Marten ilma mingi vaevata ära Sassi isa, teine oli aga...
Jah, teine parkimisplatsil olev mees oli Endel Truu, Beatrice’i ja ühtlasi ka tema isa.
„Mis siin toimub?“ pomises Marten. Ta ei suutnud kuidagi mõista, mis pistmist võis Sassi isal tema omaga olla. Kuidas nad üldse teineteist tundsid?
Ettevaatlikult astus ta sammu lähemale, et meeste iga hetkega aina tigedamaks paisuvast kõnelusest osa saada.

Endli üks käsi oli ähvardavalt puusas ning ta sihtis Sassi isa sõrmega. „Sul ei ole mingit õigust keelata mind tema juurde minemast!“ teatas ta. „Ta on minu poeg!“ Sassi isa ei jäänud vastust võlgu. „Sinu poeg? Millistel alustel? Sa loobusid temast viisteist aastat tagasi! Sul ei ole tema peale mingit õigust! Ma ei kavatsegi lubada sul teda endaga viia!“ „Ega sinagi minust parem ei ole!“ lausus Endel ning ta hääletoon muutus tõeliselt ähvardavaks. „Mina küll loobusin temast, see on tõsi, aga sina olid see, kes käskis oma naisel ta lastekodusse anda, kuna sa ei suutnud taluda mõtet, et pead tema sohipoja enda poisiga koos üles kasvatama!“

Sass lasi Marteni kõrval kuuldavale terve rea vandesõnu, kuid Marteni kõrvad ei tabanud neist ainsatki, kuna hetkeks lülitas šokk välja kõik tema meeled.

appi, kui hea jutt.
lugesin ühe õhtuga läbi ja emotsioonid on laes.
ma suutsin vahepeal juba oma arvutilaua sisse augu kraapida.
nii hästi läbi mõeldud lugu ja see kuidas sündmused arenevad ja omavahel seonduvad, oeh ..
kõik need sõnakasutused ja lauaalla naerma panevad naljad,
Super!

Oota MISASJA!?
Sain ma nüüd õigesti aru, et Marten on Sassi ema ja selle Endli poeg? Või olen ma võsas omadega?
Äge.
Ja uut tahan.

Ma arvan et sa said täitsa õigesti aru :)

Mitte kumbki teist ei ole võsas xD

Tegemist on eelviimase osaga. Nautige, kui viitsite
**
24.


Omnia causa fiunt. Kõik juhtub põhjusega. Olles varem põhjust ja tagajärge täiesti kõrvalisteks mõisteteks pidanud, mõistis Sass ootamatult, et see sajandeid, kui mitte aastatuhandeid vana lause kõneles kogu tõtt, mis maailmas üldse olemas oli. Kõik juhtub põhjusega.
Tõde, mis ootamatult päevavalgele oli tulnud, tundus uskumatum kui mõne seebiooperi süžee, ning lapsepõlves oli Sass üksjagu seebikaid näinud. See, mis juhtus nendes armastusest nõretavates räigetes soperdistes, ei meenutanud kunagi tegelikku elu...kuni tänase päevani.
Sass oli sattunud oma isiklikku seebikasse. Marten oli tema poolvend. Seesama Marten, tema surnud kallima poolvend, oli ühtlasi ka tema poolvend. Korraga mõistis Sass kõike, mis tal senimaani kahe silma vahele oli jäänud. Ta oli alati mõelnud, miks Endel Truu teda nii väga vihkas. Nüüd teadis ta põhjust. Endel oli nõrk mees, kes kartis üle kõige, et kui ta lubab Sassil Beatrice’iga suhelda, juhib see tüdruku viimaks välja Martenini, kelle olemasolu mees kogu hingest varjata soovis. Ta teadis nüüd ka, miks tema isa Martenit esmakordselt nähes teda nii andnunult jõllitanud oli. Tookord oli ta arvanud, et mees nägi temas Beatrice’i koopiat, kuid ta oli eksinud. Sassi isa oli ilma suurema vaevata tundnud ära lapse, kelle ta kohe pärast tema sündi lastekodusse oli saatnud. Oma armsa naise, Sassi ema sohilapse.

Näis peaaegu uskumatu, et Sassi ema oli rikkunud abielu, eriti veel sellise mehega nagu Endel, kelle iseloom oli hullem kui torkiv karuohakas. Terve elu oli Sass oma ema vooruslikkuse võrdkujuks pidanud. Ta käis alati oma pojaga hellitavalt ümber, armastas alati oma meest ning ei pööranud kunagi tähelepanu kellelegi teisele...miks, miks? Mis ometi oli teda Endli käte vahele tõuganud, kui tal oli kodus hooliv mees ja nelja aastane poeg? Mis oli pannud teda tegema sellist saatuslike tagajärgedega kannapööret? Perekonnapilt, mis aastaid Sassi silmade ees oli püsinud, näis korraga vana ja koltunud. Ta ei tundnud oma vanemate tõelist olemust, ei olnud kunagi tundnud, ning keda ta sellisel juhul üldse tunda sai?
Ta oli karjunud, sõimanud ning pildunud süüdistusi vasakule ja paremale. Miks ei olnud keegi talle kunagi öelnud, et ta ei ole oma perekonna ainus laps? Miks ei olnud keegi talle kunagi öelnud, et tal on olemas vend, isegi kui tegu oli väljaspool abielu sündinud lapsega? Temal ja Martenil oli üks veri ning tundus alatu, et teda selle vere olemasolust nii kaua teadmatuses hoiti.
Kui Sass poleks Beatrice’iga kohtunud, poleks ta mitte kunagi tüdruku matustele läinud. Kui Marten poleks kunagi teada saanud, et tal on õde, poleks ka tema sinna teed leidnud. Nad oleksid võinud üksteisest tänaval mööda kõndida, teineteist kordagi tähele panemata, ning mitte iial teada saada, et neid seovad veresidemed.
Ometi oli kohutav mõelda, et nende kohtumise jaoks pidi Beatrice surema.

Sass köhatas ning puudutas käega oma kaela. Ta hääl oli kähe ja kurgus kriipis. Lootuses, et Sass end veidigi vaos hoiab, olid tema isa ja Endel teinud ettepaneku suunduda politseijaoskonnast üle tänava asuvasse kohvikusse, kuid kuigi tegemist oli avaliku kohaga, ei olnud Sass isegi mitte üritanud oma pahameelt varjata. Polnud imestada, et isegi nüüd, kui ta röökimise juba lõpetanud oli, talle kõrvallaudadest heitunud pilke heideti. Sarnaste pilkude osaliseks said ka kõik ülejäänud lauasviibijad, kuna enamus neist, kes kohvikus hilist snäkki nautisid, olid kuulnud liiga palju ning hoidsid nüüd kõrvu kikkis nagu uudishimulikud kunagi.
Tõde, mida Sass alguses kuulda ei tahtnud, oli üllatavalt lihtsakoeline. Õnnelikus abielus olev naine kohtas korraga meest, kes ta oma õnnes kahtlema pani ning ta tema valitud truuduse rajalt kõrvale juhtis. Tulemuseks oli abielurikkumine, murtud südamete laviin ning laps, kes kõigi asjaosaliste ideaalsed perekonnapildid lõplikult põlema oleks süüdanud.

„Me leppisime Eglega kokku, et ma ei pühenda ennast selle lapse kasvatamisse ja kogu lugu jääb mu naise eest varju, ning ta oli nõus,“ sõnas Endel hajameelselt ning segas lusikaga juba jahtunud teelonksu - suhkruta must tee - mis ta tassipõhja oli jäänud. „Ta oli siiralt veendunud, et kuigi see pole su isa laps, aitab ta ta siiski üles kasvatada...“ „Vaata, Sandre,“ proovis Sassi isa sõna võtta, kuid viimane virutas rusikaga lauale. „Ei mingit Sandret!“ käratas ta. „Kui mitu korda olen ma sulle öelnud, et kutsu mind ükskord ometi Sassiks? Äkki pean ma selleks kodakondsus -ja migratsiooniameti poole pöörduma ja laskma oma nime ära vahetada?“ Ta tõstis jala üle põlve. „On selge?“ Mees ohkas. „On. Vaata, Sass, ma tean, et sul võib olla raske seda mõista, kuid mul olid väga mõjuvad põhjused, miks ma su ema Martenist loobuma sundisin. Iga kord, kui ma teda vaadanud oleks...ma ei oleks suutnud meenutada midagi peale tema truudusemurdmise ning see oleks meie abielule punkti pannud. Kas sa oleksid tõepoolest soovinud kasvada üles kahe lahutatud vanema käe all? Mõtle sellele, San...Sass. Mõtle sellele.“ „Olgu, ma saan aru, et kogu see kama on keeruline, aga Marten!“ protesteeris Sass. „Kas te arvate, et tal on kerge olnud?“ Ta vaatas enda kõrval olevale poisile otsa, kuid viimane ei vastanud ta pilgule ning põrnitses põrandat, nagu oleks selle katte kulunud muster midagi erakordselt huvitavat. Oli selge, et ta oli ikka veel üllatusest pahviks löödud, kuid Sass oleks oodanud temalt ükskõik millist reaktsiooni peale selle piinava vaikimise.

„Marten, ütle midagi,“ sõnas ta. „Näita mulle oma viha!“
Marten pööras aeglaselt pead ja vaatas talle kummaliselt tühjade silmadega otsa. „Ma tean, et see kõlab valena, kuid minu sees pole mingit viha. On ainult...kurbus.“ Ta ohkas sügavalt ja ausalt. „Ma tean, et peaksin teid vihkama,“ vaatas ta Sassi isale ja Endlile otsa, „kuid nüüd, kui ma tean teie põhjuseid, miks kumbki teist koos minuga ei saanud elada, ei saa ma teid ei vihata ega ka süüdistada. Ma...ma mõistan teid.“ „Millest siis kurbus?“ turtsatas Sass. „Kui sa neid mõistad...“ „Ma olen kurb oma ema pärast,“ lausus Marten ning tema näoilme järgi otsustas Sass, et ta kõneles tõtt. „Alates sellest ajast, kui ma otsustasin ta üles otsida, lootsin ma kogu aeg, et ühel päeval me kohtume. Saada teada, et ta on surnud...“ Ta püüdis mingil seletamatul põhjusel naeratada, kuid ei suutnud.
„Ma tean, et sinust loobumine oli andestamatu,“ lausus Endel, „kuid kunagi ei ole liiga hilja oma vigu parandada. Sa võid iga kell minu juurde elama tulla, kui ainult soovid. Lõppude lõpuks olen ma siiski sinu isa.“ „Endli pakkumine on hea,“ sõnas Sassi isa oma kõrval istuvale mehele kurja pilku heites, „kuid ta ei suuda sulle mitte iialgi tõelist kodu pakkuda. Unusta ta pakkumine ning koli minu ning Sille juurde. See on vähim, mida ma sinu heaks teha saan. Kujutle vaid, mis tunne see oleks, kui sa ei peaks enam kunagi lastekodusse tagasi minema.“
Millised imelised pakkumised need olid, kuid nende aluseks olid valed kaalutlused, millest Marten kuidagi mööda ei suutnud vaadata.

Marten tõusis püsti, mõõtis mõlemat meest pilguga ning kõhklus, mida ta terve selle vestluse ajal tundnud oli, asendus viimaks meelekindlusega. Tal polnud midagi võita ega kaotada ja oli vaid üks valik, mida ta teha sai.
„Ma kardan, et pean teile mõlemale ära ütlema,“ lausus ta otsustavalt. „Meie saatused küll möödusid üksteisest, kuid ühes suunas nad siiski ei liikunud.“ Ta ronis üle Sassi välja sirutatud jalgade ning avas ukse, et kohvikust lahkuda. „Ma tänan, et te mulle nii palju võimalusi pakkusite, kuid on juba liiga hilja. Meie vahele on jäänud liiga palju aega.“ Ta pilk vilksas hetkeks Sassile. „Nägemiseni, vend.“ Nende sõnade järel keeras ta selja ning tõttas minema, olles läinud veel enne, kui keegi reageerida jõudis. Ta tahtis lahkuda, kõigi pilgu alt kaduda, kuid Sass ei saanud seda lubada. Olles leidnud oma venna, kes nii kaua kadunud oli olnud, ei tulnud tema minna laskmine kõne allagi.
Ta hüppas püsti ning tormas uksest välja Martenile järele. „Sandre, oota!“ hüüdis ta isa. „Käi perse!“ vastas Sass kohviku ust kinni virutades. „Ma ju ütlesin, et mu nimi on SASS!“

Marten istus bussipeatuses pingil, nägu kätesse peidetud, ning kogu ta keha raputasid nuuksatused. Sassil tekkis hetkeks mõte lohutavalt ta õlga puudutada, kuid tõmbas siis käe tagasi. „Sa ei nuta ju ainult meie ühise ema pärast,“ lausus ta teadvalt. Marten pööras oma märjad silmad tema poole ning vaatas talle etteheitvalt otsa, justkui oleks Sass teda pilganud. „Kas selles on siis midagi halba?“ küsis ta mõrult. „Ei, loomulikult mitte,“ vastas Sass ning pistis käed taskusse. „Nuta aga nii palju kui kulub. Lihtsalt ütle mulle...kuhu sa enda arust lähed?“ „Tagasi lastekodusse loomulikult,“ vastas Marten. „Hoolimata sellest, et sa arvad, nagu oleks mul võimalik minna ka kuskile mujale...“ „Sa oled valel pool teed,“ märkis Sass kuivalt. „Lastekodusse sõitmiseks pead sa teisele poole teed minema.“ „Seda ma arvasin,“ pomises Marten. Ta tõusis püsti, kuid ette hoiatamat lükkas Sass ta pingile tagasi ja hoidis oma käsi ta õlgadel, et takistada teda taas tõusmast. „Lase mul minna!“ protesteeris Marten. Sass raputas pead. „Mitte enne, kui sa ütled mulle, miks sa nii mu isa kui ka Endli pakkumise tagasi lükkasid. Ma mõtlen, see polekski ju nii halb, või kuidas? Mitte lastekodus elada. Miks sa keeldusid?“ „Sa tead seda väga hästi,“ lausus Marten ning pühkis käega ära üle oma põse jooksva pisara. „Mitte kumbki neist ei taha mind enda lähedale minu enda pärast. Nad teevad seda vaid süütundest. Ma olen nende jaoks alati olnud laps, keda keegi ei tahtnud, ning kuigi nad vastupidist väidavad, ei taha nad mind nüüdki.“ „Siis jääb sul üle vaid üks variant,“ lausus Sass. Marten noogutas. „Jah, väga õige, mul jääb üle vaid üks variant.“

„Sa tuled minu juurde,“ teatas Sass ning kui Marteni silmad üllatusest suureks läksid, oleks ta peaaegu naerma puhkenud. „See, et Endel ja mu tobe paps sind enda lähedale ei taha, ei tähenda, et mina seda teha ei võiks. Sa oled mu vend ja ma tahan sind paremini tundma õppida. Vaevalt, et ma seda teha saan, kui sa lastekodus kükitad.“ Ta laskis Marteni lahti, taganes sammukese ning sirutas oma parema käe poisi poole. „Kuidas siis jääb?“ küsis ta. „Vennad?“
Marten vaatas Sassi kätt kõhklevalt, suutmata otsustada, mida ette võtta. Tänane päev oli talle toonud kohutavaid elamusi, uskumatuid tõdesid ja ootamatuid pakkumisi, ning kuigi ta kaks esimest ettepanekut tagasi oli lükanud, ei olnud Sassi pakkumisest sugugi nii kerge loobuda.
Ta tahtis seda. Ta tahtis tema juurde elama minna. Jumal, kes teda alguses vaid sõrmega oli meelitanud, oli nüüd panuseid suurendanud ja võis rahul olla.
„Vennad,“ pomises Marten viimaks pika kaalumise peale ning võttis Sassi käe vastu.
Omnia causa fiunt.

Mine metsa, PK!

Liiga hea jutt, tõepoolest!

Mulle meeldib su stiil, endiselt.

Siiski, nokiks võõrapäraste nimede kirjutamise kallal. (filoloog ja ortograafiafänn räägib nüüd.)

Nimi "Beatrice" käändub "Beatrice", "Beatrice'i", "Beatrice'i" ehk siis ülakomaga eestindus.

Samuti, paaris kohas on nimed väikese tähega juhtunud.

Kriitikat ja kommi sai, EDASI!

Väga hea, ma ei olnud võsas.

Damn, järgmine osa on viimane? Pähh. Tahan veel.
Sass on üle mõistuse äge tüüp, muide.
Ja mulle üliväga meeldis, nagu ikka.

Jackleyn Perez kirjutas:

Nimi "Beatrice" käändub "Beatrice", "Beatrice'i", "Beatrice'i" ehk siis ülakomaga eestindus.

Tänan, et märkasid, mul endal on see, et selle vea parandamata olen unustanud, kahe silma vahele jäänud Alguses ei olnud ma kindel, kuidas seda nime käänata ja jätsin koma panemata. Kuueteistkümnendast osast alates ei tohiks enam seda viga olla. Ja kui ma kunagi aega leian, üritan ehk terve teksti kirjavigadest puhtaks teha, kuigi jah, see nõuab natuke tööd

Das ist gut. (Y)

Lõpuks ometi viimane osa! Ma olin nii laisk, et selle jutu kirjutamine võttis aega rohkem kui aasta, kuid valmis see lõpuks sai. Aitäh kõigile, kes seda lugeda viitsisid ja nautige viimast osa! Ja kui kirja -või loogikavigu leiate, raporteerige
**
25.


„Hei, Marten, mulle meeldib su jope!“ hüüdis keegi ebaviisakalt.
Marten pööras pead ning tõepoolest, seal nad kõik taas olid - tema parimad sõbrad...loomulikult ülekantud tähenduses. Ehk siis, temast paremal seisis kari klassi poppe, kes endast ilmselgelt väga heal arvamusel olid ning temast kahjuks mitte nii väga.
Ta üritas mitte välja teha ning tõmbas oma jope luku kinni - loomulikult polnud see enam tema vana ilma voodrita tuulejope, vaid hoopiski täiesti uus nahktagi, peaaegu samasugune, kui Sassil. Viimane oli Martenile senikaua peale käinud, kuni ta oli selle ostmisega nõustunud ning nagu nüüd selgus, ei olnud see just kõige parem mõte olnud. Marten oli soovinud jääda märkamatuks ja selle jakiga see eriti ei õnnestunud.
Ta astus sammu edasi ning pööras norijatele selja, kuid nood ei mõelnudki veel lõpetamisele. Marteni õelate kommentaaridega pildumine oli nende lemmiktegevus ning nad ei kavatsenudki alla anda lihtsalt seetõttu, et nende saak minema julges jalutada.

„Hei, Marten, oota nüüd ometi,“ irvitasid nad talle järele tormates. „Jää seisma ja jaga õige meiega, kust sa selle tagi pihta panid. Ise sa seda ju mingil juhul osta ei jaksaks, või kuidas?“ Marten põrnitses selle solvava kommentaari viskajale vihaselt otsa. Muidugi, ta oli ju pärit lastekodust ning kõik lastekodulapsed olid vargad, kes varastasid kõike, alates toidust ja lõpetades riietega ning kes polnud kunagi raha näinud. Ta ei oleks pidanud poiste käitumist sugugi pahaks panema, kuid tegi seda siiski. Oleks neil siis ka reaalselt olnud põhjust teda süüdistada, kuid milleks nii alusetult?
„Tegelege õige millegi muuga,“ soovitas ta, „ja jätke mind rahule. Kui te peaksite veel ühe kommentaari tegema, siis...“ „Siis mida?“ kekutas üks eriti lokkis juustega spordijobu. „Annad meile kere peale?“

Pidurite kriginal sõitis kooli ette tumesinine Cadillac Terminator, millest hüppas välja kurja ilmega pikas nahkmantlis noormees, kes lükkas oma näo ette vajunud rastapatsid sujuva käeliigutusega kõrvale. Seejärel lukustas ta ukse, seda enne jalaga kinni virutades, ning hakkas otsustavalt Marteni ning ebaviisakate nolkide karja poole sammuma. Üks neist vilistas. „Vaadake vaid seda autot,“ lausus ta. „Hei, kutt, kas virutasid selle matuseteenistusest?“ „Pane oma kõnelev sitaauk heaga kinni, kui sa ei taha, et ma su lõualuu puruks virutan,“ vastas Sass ning vibutas rusikat, pannes teda kõnetanud poisi näol oleva võidurõõmsa ilme hajuma. Seejärel pöördus ta Marteni poole. „Kas ma jäin hiljaks?“ Marten raputas pead. „Ei, ei jäänud. Sa jõudsid just õigel ajal.“ Sass libistas oma pilgu üle mõttetute tühikargajate karja, kes endiselt Marteni taga ootel seisid. „Kas sul oli nendega ütlemist?“ Marten raputas pead. „Sa ei pea hakkama...“ „Ah, ole sina ka vait,“ ütles Sass ja saatis kõikidele Marteni selja taga seisvatele poistele tigeda pilgu, jätmata sealjuures uuesti demonstreerimata ka oma suurt rusikat. „Hei, persenäod,“ ütles ta otsekoheselt. „Kuidas oleks, kui te läheksite koju ja jätaksite mu väikevenna rahule? Te ainult üritage keeldumisega leppida ja te veel näete, milleks ma võimeline olen!“ „Sinu väikevend?“ pahvatas üks poistest. „Ma ei teadnudki, et sellel kodutul rotil mingeid sugulasi on!“

Kodutu rott...kummalisel kombel tegi see ütlus Martenile endiselt haiget, samamoodi nagu see, et teda ilma põhjuseta vargaks nimetati. Isegi nüüd, kui ta lastekodu selja taha oli jätnud, oli see teema tema jaoks ikka veel pisut tundlik...
„Nüüd aitab,“ pomises Sass, haaras Marteni varrukast ja tiris ta endaga kaasa. „Lähme.“ Ta avas autoukse, lükkas Marteni enda kõrvale esiistmele, maandus rooli taha ning käivitas mootori, võttes suure kiirusega paigalt ning sõites otse koolihoovi ebaviisakate poiste grupi suunas. „Sass, ära tee!“ ahmis Marten õhku. „Keegi võib viga saada!“ „Kelleks sa mind pead?“ päris Sass. „Ega ma alles eile lube saanud!“ „Aga selle autoga sõidad sa alles esimest päeva!“ „Seda küll,“ nõustus Sass. „Just seepärast peangi ma katsetama, mida see kullake suudab!“ Ta pressis gaasipedaalile ning tülinorijate kamp hüppas kahte lehte laiali just hetk enne seda, kui Sass neist kõigist üle oleks sõitnud. „Olgu see teile õpetuseks, kotikud!“ hüüdis ta pead aknast välja pistes ning vaatas lõbustatult, kuidas poisid talle vihaste nägudega järele vaatasid. „Ärge iial mölisege minu perekonnaga...ja veel vähem mu autoga! Auto on mehe uhkus, pidage seda meeles!“ Ta pidurdas järsult, lõi autole uuesti hääled sisse ning sõitis rõõmsameelselt vilistades ning kummidel viliseda lastes maanteele.

„See oli hirmutav,“ pomises Marten, „veel hirmutavam kui su auto. Tuleb tunnistada, et see meenutab tõepoolest natuke surnuvankrit. Kui sa mulle ütlesid, et täna hommikul oma auto kätte saad, ootasin ma midagi...teistsugust.“ Sass tõmbus turri. „Ja mida näiteks? Hummeri sugust toruta tanki? See auto on mu lapsepõlveunistus ja ma ei kavatsegi lasta sul seda maha teha! Kas sa mõistad, mida see unistus minu jaoks tähendab? Kindlasti oli sinulgi omajagu unistusi, mille täitumist sa kogu hingest soovisid!“ „Minu unistused olid pisut teistsugused,“ pomises Marten ootamatult nurkalt. „Sa peaksid seda väga hästi teadma.“ Sass muutus kohmetuks ning tasandas pisut häält. „Palun vabandust. Ma ei mõelnud...see teeb sulle ikka veel haiget, eks?“ Marten noogutas. „Kuidas saakski see vastupidi olla?“

Vaikides jätkasid nad oma teekonda ja peatusid viimaks Pärnamäe kalmistu väravate taga. Mornil ilmel ronis Sass autost välja ja lukustas Marteni väljumise järel autouksed. Olles võtnud välja suure lillekimbu, mis pagasnikus loksumise tagajärjel pisut kannatada oli saanud, sulges ta ka pagasniku ning kõndis tuimalt sunruaia väravate vahelt sisse. Oskamata midagi öelda, ei jäänud Martenil muud üle kui vaid talle järgneda. Sass kõndis nii kiiresti, et temaga samas tempos püsimiseks pidi Marten kogu oma kiiruse mängu panema. Hetkeks tekkis tal umbmäärane uitmõte, et poiss põgeneb tema eest, kuid siis jäi Sass seisma ja vaatas Martenile küsiva pilguga otsa. „Ma ei mäleta enam, kuhu poole me minema peame,“ ütles ta ja joonistas õhku loperguse ringi. „Paremale,“ pakkus Marten, kõndis Sassist mööda ja marssis edasi, heites põgusa pilgu teda ümbritsevatele haudade ridadele ning keskendudes seejärel oma teekonnale. Haudu, mida nad Sassiga otsisid, oli vaid üks, ning sellesse oli sängitatud Marteni õde ning Sassi armastatud, Beatrice.

Marten silmas tuttavlikku hauakohta juba kümne meetri kauguselt, kuid seisatas kohkunult, märgates hauakivi ees põlvitavat kogu, kelle tasased nuuksed rikkusid surnuaias valitsevat püha rahu. Kaugelt ei olnud aru saada, kellega oli tegu, kuid kogu naiseliku piirjooned ja õlgadele vajunud pikad blondid juuksed lubasid arvata, et tegu oli naisega. Sass seisatas Marteni kõrval. „Me pole üksi,“ lausus ta, kuigi Marten seda juba tema ütlematagi teadis. „See naine...“ „Sa tunned teda?“ küsis Marten. Sass noogutas. „Ta on Inger Truu, Beatrice’i ema. Iga kord, kui me kohtusime, kutsus ta mind nimepidi ja usu mind...see oli kohutavalt tüütu.“
Ta kõndis naise juurde ning puudutas ettevaatlikult tema õlga, mille peale naine ehmunult võpatas ning oma südame alt kinni haaras. „Ma ei osanud arvatagi, et teid siit leian.“ „Sandre!“ Naise silmad läksid suureks. „Milline üllatus!“ „Olge mureta,“ vastas Sass, krimpsutades nina, kuna naine teda tema vihatud pärisnimega oli kutsunud. „See oli mõlemapoolne.“ Ta põlvitas naise kõrvale ning silmitses ühes temaga Beatrice’i hauaplaati. Kelle armastatu, kelle tütar...kelle õde. Viimaks astus ka Marten lähemale ning jäi sõnatult Sassi kõrvale seisma, argliku pilguga Beatrice’i ema piieldes.

Juba esmakordselt tema häält kuuldes oli ta mõelnud, milline naine välja võiks näha...kui palju neil Beatrice’iga ühist oli? Marten oli alati oodanud, et näeb naises Beatrice’i koopiat, kuid tegelikkuses oli sarnasus väiksem, kui ta oodata oskas. Enamus oma näojoontest oli Beatrice sarnaselt Martenile saanud oma isalt ning Ingeri näojooned polnud tema juures pooltki nii domineerivad olnud.
„Ükski vanem ei peaks põlvitama oma lapse haual,“ sõnas Inger ning tema silmanurgas pärlendas tilluke niiske pisar. „Me arvame alati, et meie lapsed on igavesed ja elavad maakeral ka siis, kui me ise juba kadunud oleme, kuid vahel kaovad nad sootuks enne meid...“ „Te pole üksi,“ kostis Marten vaikselt. „Meil kõigil on jagada sama valu.“
Inger pööras pead ja tundus, nagu saanuks ta alles nüüd Marteni sealviibimisest teadlikuks. Mõne hetke põrnitses ta teda ebalevalt, enne kui suu avas. „Kas me oleme varem kohtunud?“ Marten raputas pead. „Ma kardan, et mitte, kuid me rääkisime telefonis veidi enne teie tütre matuseid.“ Inger noogutas. „Ma mäletan. Su hääl meenutas mulle nii väga mu tütre häält...kuid ma poleks kunagi osanud arvata, et sa ka välimuselt nii väga temale sarnaned.“ Ta pilk mõõtis Martenit pealaest jalatallani. Suutmata seda taluda, pomises Marten kohmetult: „See on kõigest kokkusattumus.“

„Ma olen Marten, Sassi vend,“ jätkas ta, tundes, et peab õnnetule leinavale emale midagi lohutavat ütlema. „Ma ei tundnud teie tütart küll eriti kaua, kuid ma võin ilma vähimagi kahtluseta öelda, et ta oli imeline inimene ning mul oleks olnud tõeline au temaga rohkem aega koos veeta. Te võite olla tõeliselt õnnelikud, et teil on selline tütar...isegi kui teda enam elavate kirjas ei ole.“
Inger nuuksatas hädiselt ja mattis oma näo kätesse. „Su sõnad on ausad ja just seepärast teevadki need mind kurvaks...kurvemaks, kui ma juba olen. Miks ometi pidi mu tütar surema?“ „Ma kardan, et seda ei tea keegi, isegi Jumal mitte,“ sõnas Sass. „Vastasel juhul oleks ta veel elus.“
Minutid möödusid, ja kuigi aeglaselt, möödusid nad siiski. Päike kadus pilve taha, taevas hakkas hämarduma ning viimaks saatsid Marten ja Sass Ingeri tema autoni, milleks osutus punane Volkswagen Bora. Marten kahtlustas, et Sass poleks iialgi sellisesse masinasse istunud, kuna see oleks tema au riivanud ja nii ei hakanud ta poole sõnagagi mainima, et auto talle meeldis. Inger heitis neile kaastundliku pilgu, justkui püüdes nende sees peituvat valu näha ja enda omaga kõrvutada, istus autosse, keeras süütevõtit ning sõitis minema, jättes endast maha kerge tolmupilve.
„Mis sa arvad, kas ta taipas?“ päris Marten. „Et Endel on sinu isa?“ Mõtliku ilmega Sass raputas pead. „Vaevalt küll, ja isegi kui taipas, ei olnud tal mingit põhjust seda meile mainima hakata. Ta on väga meelekindel naine.“

Sass vaikis terve tagasitee ning kui nad viimaks koju jõudsid ja väsinuna diivanile vajusid, muutus selline vaikimine Marteni jaoks murettekitavaks.
„Millest sa mõtled?“ päris ta, olemata sealjuures kindel, kas see on küsimus, mida esitada maksab. Sassi nägu oli nii kortsus, et ta võis Martenit vabalt selle küsimuse eest karistada ja teda nugadega loopima hakata - muidugi mitte otseses tähenduses.
Sass raputas end oma mõtisklusest lahti. „Vabandust, ma ei kuulnud.“ „Ma küsisin, millest sa mõtled?“ kordas Marten varem öeldut. „Saatusest,“ vastas Sass ning keerutas pöidlaid. „Saatusest?“ „Sellest, kuidas me kõik oleme omavahel seotud ning selleks, et saaks juhtuda midagi head, peab juhtuma ka midagi halba. Kas sa mäletad, mida Inger meile ütles?“ Marten raputas pead. „Ta tahtis teada, miks Beatrice surema pidi ja ma ütlesin talle, et vaevalt keegi seda teab. Ma valetasin. Ma tean, miks ta surema pidi.“ Ta vaatas Martenile otsa. „Beatrice pidi surema selleks, et mina ja sina kokku saaksime.“ Ta tõstis parema jala üle põlve. „Ma teadsin seda juba siis, kui esmakordselt kuulsin, et sa minu vend oled, kuid noh...ütleme nii, et varem polnud sobivat hetke selle välja ütlemiseks. Ma tean, et see kõlab julmalt, kuid tõde ongi julm. Selleks, et mina ja sina kokku saaksime, pidi Beatrice oma elu andma. Võimalik, et me oleksime nii või teisiti kohtunud, teistes tingimustes, kuid vaevalt et ma oleksin teada saanud, kes sa oled ja vastupidi.“

„Ma ei tea, mida öelda,“ pomises Marten. Sass haigutas. „Sa ei peagi midagi ütlema. Lihtsalt lepi sellega, mida mina ütlesin, sest see on tõde. See on tõde, ja veritas vos liberabit. Loomulikult ei tähenda see seda, et Beatrice’i surm nüüd, kui me tõde teame, vähem valus on. Ma kahtlen, kas sa üldse suudad mõista, mida ma tunnen. Ta oli küll sinu õde, kuid mina...ma armastasin teda ja mõtlesin et noh, miks ka mitte, oleks tore, kui ma saaksin terve oma näruse elu temaga koos veeta. See ei olnud ju naiivne soov?“ Marten raputas pead. „Ei, ei olnud.“ Sass ohkas. „Mõningaid haavu parandab ainult aeg...kuid ühel hetkel saab kõik justkui iseenesest korda. Tempus fugit...ja kõik saab korda. Beatrice ütles seda tihti ja tal on kahtlemata õigus. Kõik...saab...korda.“

Tol õhtul juurdles Marten veel pikalt Sassi sõnade üle. Nii kummaline kui Sassi mõtteavaldus ka ei olnud, tundis Marten vaikides, et selles võis tõepoolest terake tõtt peituda. Saatuse teed olid midagi, mida ükski elav inimhing lõpuni lahti ei suutnud mõtestada ning just saatus oli see, mis oli Beatrice’i surma määranud ja kinkinud viimaks Martenile elu, mida ta vääris. Kõik need kannatusi täis lastekoduaastad olid lõppenud ning ta oli jõudnud koju oma venna, oma perekonna juurde. Tema unistus oli täitunud talle kõige mõistetamatuna ja nukramana tunduval viisil, kuid täitunud ta oli ja mitte miski ei suutnud seda enam ümber pöörata.
Naeratades tõmbas Marten teki endale kõvemini ümber ja sulges silmad. „Aitäh, õde,“ sosistas ta öösse. „Aitäh.“

LÕPP

Mulle meeldivad juttude lõpud kohe väga XD

SASSIL ON RASTAPATSID?
Kas sa mainisid seda enne ka kusagil? Igatahes.. Sass on kõige ägedam tegelane üldse. Ta iseloom on äge ja tal on rastapatsid..
Mulle üliväga meeldis. Tahaks edasi, aga tegelikult selline lõpp oli üli.
Igal juhul.. Aitäh hea jutu eest.. vms. Ei kõla päris normaalselt, aga sa saad aru, mida ma mõtlen.

Aaaaaaitäh

Sass on ka mu enda lemmik Ja tal on jah rastapatsid, ma mainisin seda üsna alguses, neljandas osas

Issand, kui, hea!!!

Mingi vaatasin, kelle juttu lugeda... Sest tõsi on, et siin foorumis on väga palju lõpetatud jutte... ja võtsin millegipärast just sinu isikuliste juttude kausta lahti. Ja voila! Lõpetatud jutud.

Sille nimi on minu jaoks nüüd väga kahtlane.
Ebanormaalne kuidagi. (Kuigi ma erapooletu. )

Sellegipoolest... Suurepärased seosed ja tõesti mõnus jutt! (Lugesin ühe jutiga läbi. Noh, peaaegu... Vahepeale 3 tundi und. )

Hea jutt. :)

Btw, miks Beatrice´i isa siis ei tahtnud lahkamist?

Ma pakun, et Beatrice'i isa ei soovinud lahkamist, kuna ta ei suutnud tõepoolest taluda mõtet, et keegi ta tütre lõhki lõikab, et teda uurida. Lahkamist oleks olnud vaja selleks, et teha kindlaks, kas Beatrice tapeti, aga kuna Endel oli juba algusest peale veendunud, et ta tütre surm ei ole enesetapp - miks muidu ta Scrooge'i Sassi kallale saatis? -, ei pidanud ta ilmseks vajalikuks hakata sellega vaeva nägema

Aaa.
Päris ilmselge...