Kildudeks süda. {Üheosaline}

Seisan akna ees ja põrnitsen sealt ainiti välja. On talv, kuid maa on must. Kattub minu meeleoluga. Mul on külm, kuid ma ei hooli sellest. Siiski sirutan nagu mingi impulssi ajel käed radiaatori poole. Käed puutuvad vastu kuuma radiaatorit ja tõmban nad koheselt eemale. Tulikuum metall paneb mu käed punetama ning näen, kuidas käelabale langeb pisar. Kuid pisar pole põhjustatud punetavatest kätest. See valu, mis mu nutma paneb on hoopis sügavam. Suunan pilgu taas aknast välja. Mu pilk eksleb ringi kuni jääb pidama aknal. Aken on valgustatud ning on selgesti näha seal liikuvat kogu. Tema, mõtlen kibedalt ning järgmine pisar langeb mu põselt maa suunas. Kuna aken ei asu kaugel ja on minuga sama kõrgel, võin jälgida iga Tema liigutust. Järsku tõmbab Ta kardinad eest. Ma taganen ruttu, kuid mulle tundub, et Ta siiski märkas mind. Ma pööran selja, justkui näidates, et ma ei hooli. Kui ma tagasi pööran, on tuba pime ja kardinad ees. Ka tema ei hooli. Tunnen, kuidas süda puruneb sees tuhandeteks kildudeks. Killud purustavad mu sees kõik elusa. Seisan jälle akna ees. Liikumatult. Seekord pole mul külm. Peas keerlevad miljonid mõtted. Kas ta üldse kunagi hoolis? Kuulen uksekella. Tahan juba ema hüüda, et too vastama läheks kui mulle meenub, et ema pole kodus. Sammun vaevaliselt ukse suunas. Kell heliseb lakkamata. Järsku uksekell vaikib. Ma tunnen hirmu. Ma ei tea isegi miks. Mulle lihtsalt tundub, et see vaikus on kuidagi...lõplik. Hirmu trotsides avan ukse. Seal seisab Tema. Esimese hooga tahan ukse kinni lüüa, kuid mind peatab vaikne lause. "Anna mulle andeks.." Mu pähe on naasenud miljonid mõtted. Andeks anda või mitte andeks anda? Muigan isegi korraks, Hamleti tsiteerimine on asi, mida Tema tavatses teha. Siis meenub mulle, et Ta seisab mu ees, vastust oodates. Mõtlen hetke ja tõstan siis pilgu. Vaatan Tema silmadesse. Need on täis..armastust. Jah, armastust. Astun kõrvale ja viipan Talle, et Ta sisse tuleks. Kõik väärivad teist võimalust..

Hea oli, kuigi oleksin tahtnud teada mis üldsegi juhtunud oli, et süda kildudeks oli

Kildudeks südame põhjuse jätan teie enda fantaasia jaoks.

Tema tõmbas vastasmajas kardinad eest.
Seal on kirjas ka et tuba on valgustatud ja ma näen iga ta liigutust ja siis järsku tõmbab Ta kardinad eest. Ma pööran ümber ja kui tagasi pööran on tuba pime ja kardinad ees.

Hea. (:
Ja mõtlemapanev. :)
Aideem. Ära oota kooli. (6)

mõnus lühike oli! Väga hästi kirjutatud ja sisukas.
Lõppes ka hästi!

Lase samas vaimus edasi!

Tsiteerin: :

Ka tema ei hooli. Tunnen, kuidas süda puruneb sees tuhandeteks kildudeks. Killud purustavad mu sees kõik elusa. Seisan jälle akna ees. Liikumatult.

Selle pärast

Tegelt mul päris tihti ei lähe jutt pealkirjaga kokku. Juhtub.

Aga suured tänud kõigile.