Kõik muutub

Edasi, põnevamaks läheb. Tahaks juba teada kes see Janeli on

(Y)

Sest te ütlesite, et tahate uut, aga andke andeks, mul ei ole motivatsiooni ..


Ärevus kasvas, Hanna läks alla, ust avama. Me Kristeliga vaatasime üksteisele pinevalt otsa. Oli kuulda, kuidas nad olid nii õnnelikud üksteist nähes. Olin isegi lausa kade. Nad tulid trepist üles. Tõehetk oli saabunud .. milline ta on?

Sellist välimust ei olnud ma oodanud. Ta nägu oli nii rõõmus, nii õnnelik, et ma võisin teda vaadates tunda juba õnnelikku õhkkonda. Ta hing oli rahul ja kõik tundus nii hästi, et endalgi kippus naeratus suule. Oli uskumatu, et tal on leukeemia. Mõtlemise järel tuli mul meelde, et ta ju ei tea, kes mina olen.

"Tsau, ma olen Sandra. Hanna sõber. Parim. Lapsepõlvest saadik," üritasin siiski näidata, et ma olen olulisem. Ma ei tea isegi miks ma nii tegin. Ka Kristel tutvustas ennast. Tahtsin Janelit kohe kallistada ja tänada teda, et ta Hannale olemas oli, kui ta haigusest teada sai.

Janelil olid tumepruunid juuksed. Hallikad sinised silmad. Täiesti ausalt öeldes, kohutavalt armas nägu. Ükskõik kuidas ma oma ajuga mõtlesin, et tahan õrnalt märku anda, et me kiksiga siiski tähtsamad, mu süda ei lasknud. Janeli oli nii armas, kohutavalt ilus ja tal oli nii õnnelik nägu! Ulmeline.

"Teeme siis midagi? Muidu te jäätegi mind vaatama?" lausus Janeli viimast lauset naljaga mõeldes. Olin juba ennast ära unustanud ja kindlasti teda kummaliset jõllitanud. "Jah, võiksime küll midagi teha. Midagi teema-kohast?" Arvatavasti oli mu viimane sõna liiga arusaamatu. Üritasin siis mingi konkreetse ette paneku teha. " Vaatame äkki Hanna albumeid? Me pole neid ju isegi kaua vaadanud .." vihjasin Kristelile ja Hannale. Kõik olid nõus.

**


Peale pikka päeva oli nii tore lõpuks kodus olla. Kuid see, et ma kohe õppima pidin hakkama ei olnud just väga positiivne. Mulle ei meeldi ikka üldse õppida. Õnneks oli mul ainult üks asi, mis on tõesti seitsmes maailma-ime. Aga siiski oli selleks üheks asjaks muidugi vene keel. Minu nõrkus. Veerisin kuidagi teksti läbi ja üritasin peas seda tõlkida. Olin sellele juba kolmveerand tundi raisanud. Loobusin.

Tahtsin enne süüa, kui oma arvuti-tuuri ette võtan. Läksin kööki ja märkasin külmkapi peal kirjakest. Nüüd ma teadsin, miks maja vaikne oli. Seal oli tõenäoliselt kirjas, kus mu vanemad on. Hakkasin lugema ja mu söögiisu oli täielikult kadunud..
See oli viimase aja parim uudis! Kuid ma olin nende peale pahane. Nad oleksin pidanud helistama! Ma oleks tahtnud seda kohe teada saada!
Aga mu õnnetunne ületas mu pirtsutamist. Jooksin kohe oma tuppa telefoni juurde, et seda uudist teatada.


Järgmised osad teen väiksema vahega. Neli osa on veel jäänud :)

kritseerige ka, aitäääh :)

pole jaah ammu kirjutanud, aga ärge siis kohe ära unustage mu juttu :)

Tahtsin enne süüa, kui oma arvuti-tuuri ette võtan. Läksin kööki ja märkasin külmkapi peal kirjakest. Nüüd ma teadsin, miks maja vaikne oli. Seal oli tõenäoliselt kirjas, kus mu vanemad on. Hakkasin lugema ja mu söögiisu oli täielikult kadunud..
See oli viimase aja parim uudis! Kuid ma olin nende peale pahane. Nad oleksin pidanud helistama! Ma oleks tahtnud seda kohe teada saada!
Aga mu õnnetunne ületas mu pirtsutamist. Jooksin kohe oma tuppa telefoni juurde, et seda uudist teatada.

Valisin esimeseks Hanna numbri. Ta oli eespool kontaktiloendis. Kutsumine tundus nii pikk. Lõpuks kuulsin siiski Hanna armast häält mulle "Ja." ütlemas.
"Hanna! Sa ei kujuta ette, saigi teoks! Lõpuks ometi. Mäletad meie suurimat soovi? Et me saaks minna Pärnu randa kolmekesi! Ainult meie! Ja seal on mul suvemaja, ma pole seal nii ammu käinud."

"Ma ei suuda uskuda!" karjatas Hanna rõõmust.
"Ja tead mis on parim praegu? Nad läksid nädalavahetuseks ära. Läksid spa'sse. Kahju, et nad mind ei võtnud."
Hanna lausus selle peale :"No anna andeks, aga mul küll kahju ei ole!" Olin segaduses. Miks ta peaks mulle halba tahtma?

"Siis saab ju sinu pool olla."

Kuidas ma küll ise selle peale ei tulnud..?

"Ah jaa. Muidugi! Nad on juba läinud. Tule kohe siia. Ma helistan Kristelile ka."

"Kas Janeli tohiks ka tulla?"

"Kuule, Janeli on tohutult armas ja tore tüdruk. Aga äkki oleks täna kolmekesi," ütlesin ma väga suure ebamugavustundega.

"Siis ma tulla ei saa. Lubasin talle, et oleme koos nädalavahetusel." Hanna hääles oli tunda kurbust.Sel hetkel ma küll vihkasin ennast. Ma tahtsin nii väga, et Hanna ka tuleks.

"No olgu. Tulge koos siis."

"Ei, ma ei saa. Kui sa juba Jannut ei tahtnud, siis ei saa.."

Ma ei saanud üldse aru, mida ta mõtleb. Mis värk on? Janeli jääb koguaeg jalgu. Kuigi ta on tegelikult nii tore. Aga ma ei ole harjunud temaga.

"Miks ei saa?"

"Sest me pidime tegelikult tema sõbrannaga ka koos olema. Ma mõtlesin, et kui Janeli tulla võib, siis äkki võib juba tema sõbranna ka."

Minu mõttekäik käis nii, et kui ta sõbranna ka tuleb, on nad Janeliga rohkem koos ja Hanna on meie päralt.

"Tulge siis kolmekesi. Kui sajust ei ütle, et keegi nüüd veel on.." See lause kõlas liigagi ülbelt.

"Anna andeks. Su attitude on juba selline, et ma vist parem jätaks ära selle plaani."

Issand, mida ma nüüd tegin.. Retsisin kõik ära. Miks ma alati nii paha pean olema?

"Ei, tulge ikka. Mul mingi puberteedi hoog. Anna andeks."

"No olgu. Millal me tuleme siis?"

"Sa võiksid kohe tulla. Nad natuke hiljem. On see liiga palju palutud?"

"Ei ole. Seda saab. Janeli ja Mellu tulevad hiljem siis."

"Mellu? Äge nimi. Aga tule siis ruttu. Kallid."

"Kalli-kalli."








Iga nädal saate 2 osa nüüdsest. Kui kahte ei saa, teen järgmisel nädalal kolm.