Talv. Noor neiu peatab oma auto ühe värava juures, astub sealt välja paberileht ja ümbrik käes ning heidab pilgu paberile.
"Ma olen. Lihtsalt olen... Ja mõtlen. Ma mõtlen viimasel ajal liialt palju. Ma ei tea, mis toimub... Ma ei tea miks. Ma ei suuda mõista iseennast ja ka sind...
Sa oled igalpool, isegi kui sind pole siin. Kui mulle tuleb sõnum ja ma loen sealt su nime, siis käib mu sisemusest läbi võpatus... Tead kui raske on vaadata seda kuidas sa käid väljas teiste tüdrukutega ning kuulata seda kuidas sa neist räägid... Sa võiks aimata... Kui sa mõnikord jälgiksid veidi rohkem mu käitumist, seda kuidas ma sind vaatan... Võiks... Kuid samas, mis see aitaks?
Või näiteks, kui mina sind vaatan... Kui sa meiega räägid, miks sinu silmade pilk ainiti minul püsib? Miks sa alati mulle vastad? Ükskõik kas sõnumile või kõnele... Ja siiski... Miks sa mind kohati tõrjud?
Miks sa oled nii keeruline? See võiks kõik lihtsam olla... Ma ei suuda sind vaadata teisega, kuid ma pean... Ma pean sellega leppima, isegi kui mul on tunne, et natuke veel ja mu sisemus lõhkeb. See tuim valu mu rinnus, küll ma harjun... Sa pead õnnelik olema, ma tean. Ma ei tohi olla isekas... Sa oled minu jaoks keelatud...
Ma tean, et meie vahel ei saa kunagi midagi olema... Mul on poiss, keda ma armastan... Ta on minu jaoks kõige tähtsam, tähtsam isegi kui sina, kuigi ka sina oled tähtis... Kas kahte inimest on võimalik korraga armastada? Või olen sinusse lihtsalt armunud? Ma ei tea... Miks ma nii tunnen? Miks ma ei suuda sinuga sellist suhtlemist lõpetada? Aga üht ma tean, iial ei tohi ma sult isegi üht kallistust varastada, sest see oleks enesepiinamine... Ma hoian sinust eemale ja unustan su vähemalt sellisel moel..."
Ta loeb kiiresti kirja läbi ja paneb ümbrikusse. Käsi tõuseb postkasti avama, kuid ei... Ta ei suuda. Taskust ilmub hõbedane tulemasin, paberituhk laneb koos mõne pisaraga lumele ja seguneb taevast langema hakanud lumehelvestega.
Tüdruk istub oma autosse ja tema ustava M6'e 400 hobust kiirendavad paigalt... Kirja jäänused kaovad lumme ja ainuke asi, mis neiu peas kõlab, on lause "Mitte kunagi..."