Discovering the Past

See võib väga vähe sisaldada mõnele ebameeldivat poiste armastust, kaklusi ja roppusi. Kõik on täiesti välja mõeldud. Ja see jutt ei kuulu minule. Ma küsisin luba selle omanikult siia postitamiseks. Ma pidin selle ka ümber tõlkima nii et vabandan kehva tõlkimise pärast.
Siin juttus on kasutatud My Chemical Romance bändi liikmeid.
Nautige kui soovite.

Kaldus tekst- Minevik
Paks tekst- Autori jutt
Tavaline tekst- Jutt

Chapter 1

Ma olen alati erinenud oma emast mitmetel viisidel. Talle meeldib pop muusika, mulle meeldib rock muusika. Tema lemmiks värv on roosa. Minu lemmik värv on must. Talle maitseb tee. Minule, aga kohvi. Ärge saage valesti aru. Ma armastan teda väga, aga seal on alati erinevusi minu ja mu ema vahel. Ma olen suht kahvatu ja mitte väga pikka kasvu. Minu loomulik juuste värv on must ja ema ilus blond. Ema vahest ütleb et ma olen väga oma isa moodi.
Ma ei teadnud kunagi oma isa. Ma tean et ta oli musikaalne aga ema ei öelnud kunagi mis sorti musikaalne. Ta ainult rääkis et ta suri auto õnnetusse mitmeid aastaid tagasi.
Ma ei uskunud teda! Seda ütlesid kõik emad, kes ei tahtnud oma lastele rääkida, mis tegelikult juhtus.Kuna esiteks: see võis olla üks öö juhus, teiseks: isa oli narkomaan või kolmandaks: ta hoopis jättis ema maha.
Kui ta on surnud, kus ta haud on, ema? Ah nad tuhastasid ta ja viskasid tuha ookeanisse. Väga sobiv.
Ma otsustaisn leida oma päris isa. Joe mu ema uus abikaasa on väga lahe, hooliv, armastav, väga töökas ja ta käitub nagu päris isa. Sellest peaks piisama. Aga ta pole siiski mu päris isa.
See on see asi. Tead küll, kui sa oled 16 sa tahad välja uurida igasuguseid saladusi maailmakohta ja leida kogu tõe, mis sind eristab.
Mind ei huvita, kes ta oli. Kuidas ta oli või mida ta teinud oli. Ma lihtsalt tahan teada tõtt. Miks ta meid jättis?
Mul oli aint üks nimi. See nimi mis ema mulle ütles.
"Okei, Rose, ta nimi oli.." ma vaatasin teda ootavate silmadega "Frank"
"Frank, mis?"
"Lihtsalt Frank sa ei pea rohkem teadma"
"Frank" ma kordasin seda nime peas endale koguaeg otsast peale ja peale.
Frank...

Komentaarid lubatud. Väga sooviks teada, mis te sellest arvate. Kui soovite jätku siis küsige ja ma luban, et järgmised osad on pikemad.

Mulle meeldib. :)
Minupoolest võiks edasi kirjutada.

Eih, väga hea on.
Edasiedasiedasi. !

Kas sulle meeldib ka poiste armastus?
Kui nii, siis oleme sarnased xD
Ja jutt on tõesti hea, nii et edasi!

Jaa mulle väga meeldib poiste armastus
Ma pooleldi jumaldan seda.
Aga jah eks ma siis lähen teist osa tõlkima!

Siit tuleb siis teine osa.
Nautige!

Chapter 2

Pärast seda päeva hakkasin ma oma ema minevikus sobrama. Ma tegin oma matemaatikat.
Ma olen 16 aastane ja me oleme aastas 2023. See tähendab et ma sündisin 2007 aasta veebruaris. Ta siis pidi teda juba teadma aastal 2006. Kus mu ema oli sell aastal? Ta oli ainult 20 aastat vana.
ma vaatasin pilte.. aga see oli nagu oleks kõik need aastad kadunud maa pealt; nii, et ma pidin otsima sügavamalt. Ma rääkisin vanaemaga ja ta ütles lihtsalt,
"Su ema oli nende aegadel väga hull." Ta ohkas ja vaatas lage, "Hull."
Ta oli hull. See oligi põhimõteliselt kõik.

Ma läksin pööningule. Ma juba kaotasin lootust leida midagi oma ema mineviku kohta, kui nägin nurgas ühte kasti. Kast. Mis oli väga vana ja must.
Ma aevastasin paar korda, kui ma seda avasin.

Seal oli väga palju CD-si. The Misfits, Aiden, MSI, The Used, Avenged Sevenfold, Paramore. Väga paljud bändid, millest ma pole kunagi kuulnud, need olid sajandi algusest. Aga mis mind eriti hirmutas oli see, et need kõik olid rock bändid. Mu ema vihkab rocki, ta kuulab Mozartit, Beethovenit ja ooprit ainult.
Üks CD jäi mulle silma. My Chemical Romance. Ma olen sellest varem kuulnud. See bänd oli suur aga nad läksid laiali aastal 2008. Ma võtsin selle CD välja ja leitsin mõned pildid põhjast ja kirju. Mõned olis sõpradelt ja ex-postelt, paljudelt ex-poistelt.
Seal oli kalendrimärkmik koos numbritega sõpradest ja pilte oma emast koos sõpratega. Ma sain aru, mis vanaema rääkis. Ta tõesti oli hull. Mu emal olid sell ajal roosad juuksed ja huuleneet. Need pildid olid põhiliselt kontsertitelt. Seal oli tüdruk, kes oli peaegu igal pildil...
Ma otsisn märkmikust ja seal oli palju nimesi, kuid üks jäi silma. Emily. Ma olen kuulnud kuidas ema on rääkinud oma sõbrast nimega Emily. Ta on kas surnud, sobivalt. Emily Parker. Seal oli number. Mis siis kui on lootust, et see number ikka olemas on?
Emily parker.
Ma otsisin seda kollasest raamatust. 25 Emily Parkerit ja ma helistasin neile kõigile. 10 tükki olid väljas, 5 tükki olid alla 20 aasta, 8 tükki olid vanemad kui mu vanaema. Nii et mul jäi alles veel kolm naist.
See oli mu võimalus. Ma külastaisn enid kõiki.
Esimene proua oli väga lahke, aga ta ei teadnud mu ema. Teine oli libu koos paljude kassidega.
Viimane võimalus. Ma seisin rohelise ukse ees. Kena maja. Ma tilistasin kella. Naise hääl tuli selle tagant.
"Tulen!!" paari sekundi pärast avas ukse lühike naine säravate silmadega. Mitte vanem, kui mu ema vaatas mind. Ta oli väga sarnane sellele tüdrukule piltidelt, aga ma ei saanud kindel olla. Seal pildil olid punased juuksed tüdrukul ja sellel on värvitud mustaks.
"Tere õhtut, kas te olete Emily Parker?" ma alustaisn rääkimist.
Ta ainult noogutas ja me vaataisme üksteisele silma.
"Te ei tea kes ma olen..."
"Ma tean, kes te olete..." see naine oli üllatunud. "Rose eksole?" ta naeratas mu nime öeldes.
"Umm jah.." ta teadis mind.
"Ma olen teid piltidel näinud."
"Tõesti?"
"Jah."
"Tule aga edasi."

Komentaare palun

Uii..
Rose on julge tüdruk, ütleksin ma.
Mina küll ei julgeks niimoodi kõikidele helistada. xD
Agajahm.
Edasi ;D!

No aga ta on 16 kah ja kui ikka suur huvi on, ex siis julgeb ikka

Nohjah.
Kes teab, mida mina kuueteistkümneselt teeks...
Ahm, mina arvatavasti vinguks ema kallal nii kaua, kuni ema selle lõpuks ikka välja iitsataks.
Aga millal UUT???!

Ega siin juttus saab teada kah suht kohe milline ta ema on. Tal on väga ebameeldiv ema. Ja ma arvan et vb nati ajapärast isegi kirjutan järgmise osa.

Ruttu edasi !

Chapter 3

Ma läksin majja sisse; see oli kena. Ta juhatas mind kööki, vaatates mind uudishimelikult.
"Istu palun."Ma istusin akna äärde välja vaadates; tal oli nii palju taimi.
Ta läks külmkappi juurde.
"Mul pole piima, aga äkki apelsiini mahla?"
"Pole vaja," mulle ei maitsenud apelsiini mahl.
"Kindel?"
"Kohvi äkki?" ma küsisin pisut häbelikult.
Ta jalutas kohvi masina poole ja ma vean kihla, et ta varjas oma irvitust.
Sekundid hiljem ta istus mu ees koos kahe kohvitassiga, mis oli meile mõlemale.
"No.. kuidas sa mu ära tundsid?" ma võtsin lonksu kohvi, mis lõhnas imehästi.
"Ma olen näinud sinust pilte."
"Tõesti?"
Ta noogutas ja jõi oma kohvi.
"Kuidas su emal läheb? Ma pole temaga aastaid rääkinud..." ta luges mõttes "... 5 aastat võib-olla."
"Viis?" mu ema oli tõsises hädas.
"Sa tundud üllatunud."
"Ma olen," ütlesin seda ausalt.
"Mina ma peaks olema üllatunud. Mis sind mu uksetaha toob?" ta küsis naeratades.
"Errr. Noh.." ma mõtlesin korra. "Ma otsin oma ema mineviku kohta."
"Ema mineviku? Wow. Siis olid hullud ajad," tal oli suur naeratus näol. "Miks sa emalt ei küsi? Ta teab paremini."
"Ta väldib seda teemat," ma vaatasin teda ja siis kohvit. "Ta varjab asju."
Emily kortsutas kulme.
"Näiteks sind?"
"Kuidas?"
"Ta ütles.." ma mõtlesin jälle; ta saab kindlasti vihaseks. "Ta ütles, et sa oled surnud"
Ta peaegu pritsis kohvi mulle näkku.
"MIDA?"
"Vabandust," ma vaataisn enda kohvit.
"Miks ta seda ütles?"
"Ma ei tea. Sa tead juma mu ema enne, kui ma sündisin, miks ta neid aegu varjab?"
"No ma ei tea, miks ta varjab seda, et ma ikka veel hingan, jumal küll," ta hingas sügavalt sisse.
"Aga tal on kindlasti omad põhjused," ta oli väga tüüdatud.
"Äkki mu isa pärast?" ma ütlesin aeglaselt.
"Mis temast?" Ta pani käed risti oma rinna ette.
"Ma ei tea teda," ma hammustaisn oma ala huult ja vaatasin teda, nõudes vastuseid.
"Su isa elab sinuga."
"Ma mõtlen oma päris isa."
"Oh," ta nagu külmus ja ta nägu läks kahvatuks.
"Kas sa.."
"Ei" Ta ütles liiga ruttu.
"Aga.."
"Kallis, mul on palju asju teha"
"Sa tead, kes ta on eksole?"
Ta seiskus ja siis hakkas mind ukseni juhatama.
"Palun, ma pean teadma," ma ütlesin samal ajal, kui ta mind esi ukseni tiris.
"Küsi oma emalt."
"Ta ei ütle mulle!" Ma tuntsin lootusetust, ta oli ainuke lootus.
"Palun Emily. Frank mis? Palun."
Ta silmad avanesid angu taldrik. Me olime ukse peal.
"Palun," Ma hakkasin peaegu nutma.
Ta ohkas.
"Palun ma pean teadma, kas ta elab, on surnud või elab silla all!!!"
Ta sulges silmad aeglaselt.
"Olgu."
Me läksime tagasi kööki.

"Sellel ajal mina ja su ema olime lahutamatud. Me olime noored ja kirglikud. Me mõlemad olime rocki fännid ja meile meeldis käia kontsertitel ja festivallidel. Iga nädal erinevas linnas. Me töötaisme kohvikus ja selle rahaga käisime kontsertitel."
Ma kuulasin hoolikalt.
"Aiden. Avenged Sevenfold..”
Ma noogutasin; ma olen näinud ja kuulanud seda CD-id.
"Nad olid enne sinu aega. Aga nad olid suure pärased sajandi alguses, tead? Seal oli eriline bänd kelle fännid me olime..." ta vaatas lage ja naeratas. "My Chemical Romance."
Ma mäletan seda CD-id mida ma nägin.
"Nad olid lihtsalt vapustavad. Kõik nendes. Nende välimus, nende muusika, nende sõnum. Ma isegi sain tätoveerinug. Ja su ema oli lihtsalt hull nende järgi. No muidugi meie ja väga palju teisigi üle maailma.
Aga mul oli sugulane ja temal oli sõber ja sõbral oli vend kes töötas heliasjadega My Chemi meeskonnas."
Lõpuks ta rääkis nagu teismeline jälle. Nii põnevil et öelda Cemikal või Romance.
"Nii et sa tead neid?"
Ta tegi sellise kavala naeratuse.
"Pärast kontserdi me olime kutsutud bändiga kohtuma" ta ütles seda vaikselt, umbes nagu räägiks saladust.
"Oh jumal!" ma hüpasin oma kohalt, kui ta kiljatas. "Nad olid nii armsad ja nii päris, mitte nagu teised nõmedad rock staarid kes arvavad, et on jumalad. Nad olid lihtsalt tavalised inimesed, koos heade ideedega ja võim esineda ning kuulda."

Ma noogutasin ja naeratasin idee üle.
"Molly oli nii närvis. Ta isegi ajas sassi Gerardi nime ja kutsus teda hüüd nime järgi, Gee," ta itsitas.
Ma naersin kah selle peale, et mu ema oli närvis ja ajas nime sassi.
"Gerard?" ma küsisn sekund hiljem.
Ta avas oma silmad nagu kuu.
"Gerard Way." Mul ikka polnud õrna aimugi. "Laulja. Mida nad sulle seal koolis õpetavad?"
Ma naeratasin väheke piinlikusest.
"Noh. Me ikka jätkasime nende nägemist pärast mõndasi kontserdeid. Ja su ema ning Frank..."
Miski hüppas mu kõhus, kui ta mainis mu isa nime.
"Jah?"
"Seal oli midagi, sa oleksid näinud, seda kuidas ta teda vaatas. Su ema oli naljakas ja tema veelgi naljakam. Mõlemad taimetoitlased ja suitsetasin nagu narkomaanid."
"Oot, oot.. Mu ema suitsetas?"
"Nagu korsten."
"Kurat."
Ta naeris.
"Ta tapab mu ära seda sulle öeldes, aga ma olen juba surnud ex?" Ta irvitas mu poole vaadates ja ta silmad särasid.
"Muidugi," ma noogutasin ja irvitasin kah
"Nii siis.... nad hängisid ringi umbes nädal või nii ja nad olid juba paar, imelik paar, aga selle pärast, et Frank oli imelik." ta liigutas oma pead. "Terve bänd oli üllatunud, et su ema on Franki tüdruk ja Gerardile see ei meeldinud."
"Miks?"
"Ma ei tea."
"Mis juhtus, kui ta rasedaks jäi?"
"Ma tõesti ei tea. Nende suhe ei kestnud kaua. Vähem, kui kuu. Neil olis suured kaklused koguaeg. Ühel päeval su ema ütles et ta peab reisile minema ja siis ta kadus ära. Ma ei kuulnud temas midagi enne, kui sa sündisid."
"Kus sa tead et Frank mu isa on?"
"Ma päriselt ei tea."
"Kurat."
"Aga.."ta mõtles väheke.
"Ma näen Ierot sinus."
Ma ei suutnud midagi muud teha, kui naeratada. Iero. See siis on ta viimane nimi.
"Need silmad alati liiguvad. Isegi siis kui sa oled paigal; see kuidas sa naeratad."
Ta vaatas maha
"Ma ei usu, et ma oleksin pidand seda sulle ütlema, aga.... Ta oli väga tore mees, väga mõistev ja naljakas."
"Aitäh"
Me läksime ukse juurde, "Üks viimane asi veel."
Ta vaatas mind, küsimut ootates.
"Kus ta on?"
"Ma ei tea. Bänd kadus ära. Sama ka kõik nende liikmetega. Ma pole midagi nendest liikmetest kuulnud.". Ma tegin kurva näo
"Sa peaksid oma emalt küsima"
"Ta on Havaiil. Teine mesinädal," ma keerutaisn silmi.
"Ta lubas mulle midagi öelda pärast seda.. Ma lodoan et ta teeb seda, aga tänan."
Ta kallistas midn tugevasti.
"Ja ütle oma emale, et ta paluks põlvili vabandust mu ees. Me olime MCRmy sõdurid!!"
"Mida?"
"Internet kallis, kasuta seda!!!"

See võtis terve igavik ümber kirjutamiseks. Vabandust, kui vead sees on, aga ma olen sellest väsinud ja nüüd lähen sööma.
Komenteerige!!!

Oiiiijah.
Ma nagu ei oskagi midagi öelda.
Vägahea. :)
Aga mina pean nüüd ka šokolaadi sööma minema ja õppima minema .
Edasi!

Hea jutt

Ainult see on veits kahtlane, et esimeses osas on öeldud, et selle tüdruku emale meeldib pop, ja teises, et ta ema kuulab ainult ooperit ja sellist.

Ma panin ka seda ise tähele, aga ma ei saa sinna midagi teha. Ma ei kirjutanud seda juttu. :)
Võib-olla üldse tulevikus kutsutakse klassikalist muusikat teist moodi. Keegi ei tea ju ;D

Ma arvan et ma uuesti saaksin lisada alles reedel või neljapäeval siis otsustaisn, et tõlgin veel ühe osa täna ära.. Ja siin see on.


Chapter 4

Ma saabusin koju ja pannin nõuande teadmistesse.
Ma võtsin välja oma sülearvuti.
Google:
'My Chemical Romance'
"10 tulemust! Ole nüüd!" ma vaatasin neid 10 tulemust ilma lootuseta, mitte kuigi palju infot.
‘Alternative rock band’
'Läksin laiali 2008 aastal kunstipärastel erinevustel', see tähendab, et nad kaklesid.
'Liikmed'. Vaatame nüüd; seal olid pildid.
'Laulja: Gerard Way.' Kahvatu mees, mustad sassis juuksed. Kuidagi nunnu veidral moel. Ta knadis suuri päikeseprille.
'Bass: Mikey Way'. Gerardi vend. Kõhna kutt. Ta nägi välja nagu Gerard, aga ta juuksed olid teist sugused.
'Drummar: Bob Bryar'. Nägi välja nagu hull banda. Blond; habe. Suur.
'Pea kitarrist: Ray Toro'. Vaata seda frod. Seksikad huuled. Pikk.
'Kitarrist: Frank Iero'. Väike, naljakas nägu, särasilm.
Mu isa on tegelikult päris armas. Mulle meeldib ta välimus, riided, kõik. Tal on armas huulerõngas ja väga palju tätoveeringid.
Nii ma, siis otsisin Frank Ierot.
Ikka see sama nõmedus. Kitarrist. Tal oli teine bänd, Leathermouth. Ja rohkem uut infot pole. Ei aadressi või hiljutine kodupaik. Issand nad isegi ei ütle, kas ta on elus või ei.
Ma proovisin leida teiste kohta infot.
Ma võtsin esimeseks Bobi; ta nägi äge välja.
Ma sain teada, et tal on pood, kus ta müüb digitaalseid ja audivionaalseid tooteid:
'B&B'
Bob Bryar; See pidi olema see sama tüüp.

"Tere. Ma otsin Hr. Bryarit."
Müüa vaatas mind üllatunult.
"Ja sa oled?"
"Ütle talle, et Rose Iero on siin."
Ma teatsin, et see viimane nimi tõmbab ta tähelepanu.
"Olgu," müüa palus mul oodata mõned sekundid.
Ta läks ruumi, mis oli kuskil poe lõpus.
Sekund hiljem ma kuulsin karjumist.
Koeheslt tuli välja suur mees, lühikeste blondide juustega. Tal olid vuntsid ja ta oli väga kõhna. Piltidel ta oli rohkem nagu kaisukaru. Nüüd see mees on peenike.
"Bob Bryar?" Ma küsisn pisut arglikult. Ta oli pisut hirmutav.
"Jah?" ta naeratas.
"Ma olen Rose Iero."
"Jah, Donn ütles." ta vaatas poes ringi.
"Ma ei teadnud, et Frankil on järeltulija."
Ma naeratasin. Ideaalne vabandus Bobby!
"Jah. Ma lootsin sinuga temast rääkida."
Ta naeratas ja noogutas.

Me läksime ta kontorisse.
"Ma ei teadnud, et mu... Onu bändis oli. Ma otsisin ja uurisn välja ja ma tahaks rohkem teada." Ta vaatas üllatunult.
"Mida sa teada tahad?" Ta istus oma suurde tooli laua taha.
"Mida sa mulle öelda saad?"
"See tundub nagu teisest elust. Mul on oma äri nüüd. Ma olin helimees, tead küll, vanadel aegadel."
"Tõesti?"
"Jah nii ma nendega tutavaks sain. Ma töötasin algul The Used-ile, armusin MCR-i." ta naeris,
mäletades midagi. "Ma läksin sinna tasuta, tuuritaisn nendega. Pärast seda ma ühinesin bändi ja asjad olid lahedad natukeseks ajaks."
"Kuni bänd laiali läks," Lõpetaisn ta lause.
Ta süütas oma suitsu ja istus mugaval oma tooli.
"Bänd oli tore; Kõik, mis sellega oli. Hea muusika, head kontserdid, toredad fännid." ta ohkas. Järsku ta vaatas mulle otsa. "Sa ei tööta MTV või E! heaks ega ju?"
"Ei.." ma naeratasin.
"See pole mingi, et kirjutad artikli või midagi sellist?"
"Sa saad mind usaldada, Bryar"
"Kutsu mind Bobiks. Ma arvan, et ma Rosietan sind. Tohin ma sind Rosieks kutsuda?"
"Muidugi. Nimodi kutsub mind ka vanaema."
Ta naeratas ja jätkas.
"Nii siis tuurid olid ägedad, rahvamass, ja see oli lihtsalt äge, tead küll?"
Ma naeratasin.
"Sa mängid mõnda pilli?" Ta küsis järsku tõsiselt.
"Mulle meeldib kitarr, aga ma ei ole selles ültse hea."
Ta naeris suurt kurikuulsat naeru, "Kitarr.. Just nagu onu."
Ma naerataisn kurvalt.
"Kas ta ütles sulle, kuidas mängida? Ma loodan, et ei õpetanud sind hüppama ja peksma samal ajal."
Mul oli mõtlisklev nägu. "Ma.. Pole teda näinud juba päris tükk aega. Alates sellest, kui ma väike olin. Nii, et mai mäleta milline ta oli."Ma valetasin.
"Vabandust, ta on lahe inimene kellega tutvuda."
"Kuidas tal oli?"
"Oli? On ta surnud?. Mitte, et ma teaks."
"Oled kindel?"
"See on hea küsimus. Ma arvan et ma teaks. Ma lodoan, et tal on kõik hästi. Ta oli metaalne ja kõige tüütum inimene üldse, aga väga hea sõber. Ta parandaks kõik vead oma naeratuse ja itsitusega. Kui ta mängis pani ta kogu oma energja selle sisse."
"Mis juhtus siis?"
"Me olime vennad, aga isegi vennad kaklevad, eksole?"
"Ma arvan. Kas sina ja Frank kaklesite?"
"Ei."
Ta vaatas mind tõsiselt.
"Sa tead, et Frank ja Gerard olid lahutamatud kontserditel, tuuridel ja intervjuudes, alati koos. Aga kui nad hakkasid kaklema, mõjutas see meid kõiki. Ma võin isegi öelda, et see ajas gruppi laiali."
"Miks nad kaklesid?"
"Ei tea päriselt. Äkki tuuri pärast. See võis olla väsitav; äkki nad tüdinesid üksteisest ära." Ta kehitas õlgu.
Ma ohkasin.
"Kas sa tead ühte naist, nimega Molly Anderson?"
"Molly?"
"Tema ja Frank käisid natuke aega."
"Molly? See roosade juustega tüdruk? Jah. Nad käisid sell ajal kui Frank ja Jamia läksid lahku."
"Jamia?"
"Franki abikaasa? Kui kaua su onu su pere juurest on ära olnud?"
"Sa peaksid kutsuma Jamiat oma tädiks."
"Ma... ei mäleta."Ma üritaisn oma paanikat varjata. Mu isa on abielus.. või oli.
Ta tegi nägu aga ignoreeris. Ma oleks peaegu vahele jäänud.
"On nad siis ikka veel koos?"
"No nii paljut, kui mina tean."
Ta süütas teise suitsu. "Mis Mollyst? Miks sa seda miult küsisid?"
"Lihtsalt üksikasi; Ma leitsin ühe kirja ja mõtlesin, kes see on."
"Ta kadus. Ja Frank läks tagasi Jamia juurde. Nad abiellusid ja mõned kuud hiljem bänd läks laiali."
Ma mõtlesin korraks. Äkki Frank jätis mu ema maha Jamia pärast ja ema kadus siis ära.Või isegi hullem, mu isa jättis minu ja mu ema Jamia pärast ja äkki on neil nüüd 5 last koos oma abikaasaga. Äkki ta ei hoolinud must juba algusest peale.
"Nii siis sa ei tea, kus ta olla võiks?"
"Ei. See väike värdjas ei saatnud kunagi jõulukaarti," ta naeris. Ma jäin ikka vaikseks, mu mõtted jätkasid mu piinamist.
"Äkki Ray teab,"
"Ray Toro?" See afro mees.
Ta ainult noogutas.
"Mul on ta number. Kuskil siin. Ray ja mina ikka võtame ühendusr vahest." ta vaatas arvutist, mis oli ta laual.
"Ta on abielus ja temal ning ta abikaasal on kitarri kool."
"Äge."
"Jah, Kus ta on?. Toro?" Ta ikka otsis. "Siin!" ta naeratas.
"Raymond Toro."
Ta anids mulle numbri ja kitarri kooli aadressi.
"Aitäh, Bob. Sa olid suurepärane abi."
"Ma lodoan, et sa leiad oma onu."
Ma ainult noogutasin, kui me kätt surusime.
"Ma isegi igatsen teda" ta nägu oli tume.
"Ütlen talle seda. Okei?"
"Olgu."

Sooviksin väga komentaare

Aaarmas.
See on ainus, mida öelda oskan...
Ahjaah, ja UUT ka, eksole?
Ma kannata reedeni, onja.
Küll sa näed, et kui ma piinama hakkan.. siiis.. xD

Yays, MCR mai laaav ,
Tore, et tehakse muid fikke kah, muidu igalpool ainult need Billid ja Tomid ja TH

Oh mis sulle meeldib My Chem või? ja kas siin on palju jutte TH-ist? või noh kus kasutatakse nende nimesi.

Minu jutt "Elu või midagi taolist" räägib põhimõtteliselt TH-st, aga ma vahetasin ühe inimese soovil seal nimed ära.

Igatahes, mis sellesse juttu puutub, siis ma tahan ruttu uut! Sest mulle meeldib ka MCR, see on põhimõtteliselt mu lemmikbänd

Jap Ja sina?

Kirss-
Ma olen Su juttu lugenud, kuid pole kommenteerinud.
See jutt on väga hea.

Siin pole veel Th'd märganud aga muudes kohtades tuleb seda igast uksest ja aknast sisse .
Oooojaaa, MCR is the best, fuck the rest ! ^^