A/N; Hei ! Erewin on tagasi ning tal on uus jutt. Finding Your Other Halfist ei tea mis edasi saab, mul on juhe täiesti koos. Jahm, ma tean, et olen jobu.
See osa on praegu prooviks, vaatab, kas kellegile meeldib. Ei tea veel, kas viitsin jätkata selle jutuga.






Jälle sajab. Suurepärane, muud vist siin igavas kohas ei juhtugi.
Rasked vihmapiisad langesid Emma helehallile pealuudega dressipluusile ning muutsid selle täpiliseks. Tema kulunud ja täissoditud ketsid olid läbimärjad ning lirtsusid, kui ta astus. Kirjad jalanõudel olid juba laialivalgunud, sest need olid tehtud tavalise sinise pastakaga. Kapuuts oli tütarlapsel vihma eest kaitseks pähe tõmmatud ja ta kõndis kiiresti, et mitte kauaks vihma kätte jääda.
Emma kõndis ühel tühjal kõrvalisel tänaval. Tee oli ebaühtlane ning tütarlaps pidi tihti kõndima selle kõrvalt üle muru, et vältida suuri lompe. Liiklus tänavatel oli peaaegu olematu – Emma oli näinud kahekümne minuti jooksul ainult ühte autot mööda sõitmas. Inimesi tänavatel oli vähe, enamus olid pagenud vihma ja külma eest tuppa. Kogu elu paistis olevat täiesti välja surnud, kõik tundus sünge ja hall.
Ilm oli tõesti halb. Edela-Inglismaal asuvas Exmouthi linnas polnud keegi juba pea kaks nädalat päikest näinud ning pikkade vihmasadude vahel olid ainult pisikesed pausid. Tänane päev veel eriti halb, sest oli varahommikust saadik lakkamatult sadanud. Nüüd Emma ikka tõesti kahetses oma otsust jätta vihmavari koju.
Tütarlaps tuli just raamatukogust, laenutatud raamatud sinises pilvedega üleõlakotis. Kuna tüdrukul oli kodus igav hakanud, siis oli ta läinud raamatukokku, oma lemmik paika maamunal, oli veetnud seal mitu tundi ja oli lahkunud ainult sellepärast, et raamatukogu taheti kinni panna. Emma armastas lugeda ning ta jumaldas seda, et raamatukogu polnud tema kodust kaugel – kõigest kümme minutit jalgsi, sedagi mitte väga kiirel tempol.
Enne koju minemist otsustas tüdruk käia läbi ühest väikesest lähedal asuvast toidupoest. Kauplusel olid punased telliskividest seinad ning akendel asetsesid kollased sildid, mis teavitasid ostjaid igasugustest allahindlustest ja uutest kaupadest. Poe seinal asetses suur silt, mis teatas : Springi kauplus.
Sisse astudes pimestas Emmat ere valgus. Kui ta oli nägemine valgusega kohanenud ja silmade eest olid tantsisklevad valgusetäpikesed kadunud, vaatas tütarlaps poes ringi ning märkas, et seal oli vähe rahvast. Peale ühe ainsa müüja oli seal veel ainult paar inimest. No loomulikult, kes tahakski sellise ilmaga oma kodu turvalisest soojusest väljuda.
Emma kõndis otse küpsisteriiulini. Valik oli seal kesine, kuid õnneks suutis ta leida sealt endale ühe paki šokolaaditükkidega küpsiseid. Yummy, minu lemmikud.
Enne kassasse minemist haaras tütarlaps veel paar snickersit ja kõndis kassasse. Müüjat nähes krimpsutas ta nägu.
Müüjaks oli blond neiu, kes lösutas letil nätsu närides ning oma rõvedalt erkroosasid küüsi viilides. Ta puhus nätsust suurt heleroosat mulli ja Emma peaaegu võpatas, kui see popsatusega katki läks. Tüdruku tulemist nähes ajas müüja ennast aeglaselt sirgu ning lükkas käega näkku sattunud blonde kiharaid eemale.
" Tere päevast," lausus näitsik tüdinult ja hakkas asju läbi lööma. Emma pomises talle vaevukuuldava tervituse vastu. Kui müüja teatas hinna, siis tütarlaps koukis teksade taskust oma rahakoti välja ning pani nõutud summa letile.
" Tänan teid külastamast Springi kauplust," sõnas müüja oma kõrgel venival häälel. Tore, nagu ma ise ei teaks, kus kohas ma olen.
Emma võttis oma ostud kätte ja astus poest välja. Ta ei tahtnud räästa alt tagasi vihma kätte minna, kuid ei tundunud, et sadamine lõppeks millalgil varsti, seega polnud erilist mõtet sinna seisma jääda. Raskelt ohates astus tütarlaps räästa alt välja ning hakkas kodu poole liikuma.
„Hei, Emma !“
Oh ei. Tüdruk tundis selle hääle ära ja krimpsutas nägu. Tal ausalt polnud tuju selle tüübiga rääkida. Tütarlaps tegi näö, et ta pole midagi kuulnud ning läks kiiremini edasi.
„Emma, oota !“ hüüdis see sama hääl.
Emma tõmbas kapuutsi veelgi sügavamini pähe, lootes, et poiss peab teda kellegiks teiseks ja tõstis veelgi tempot.
„Emma Mapleson !“
Jah, tore, kas poleks saanud veelgi valjemini minu nime üle tänava pasundada ? Damn, ma nii väga lootsin, et ta lihtsalt annab alla.
Tüdruk otsustas, et pole enam mõtet üritada selle tüübi eest ära joosta, peatus ja pöördus ringi.
„Hei, Fred !“ lausus Emma ning manas näole sõbraliku naeratuse.
„Miks sa varem seisma ei jäänud ?“ päris poiss pahaselt nohisedes.
„Ma ei kuulnud sind varem,“ valetas tütarlaps. Või lihtsalt pigem ei tahtnud teda kuulda. „Aga mis tahtsid siis ?“
Fred oli Emma klassivend kellega ta istus koos bioloogias. Hmph, igavene tüütus. Tüdrukule käis närvidele tema suur korraarmastus ning pidev vajadus rääkida kodutöödest või millegist muust kooliga seotust, kuid kõige rohkem vihkas ta poisi armastust putukate vastu. Ta võis lobiseda neist lõputult ning jätkas isegi siis, kui ta teadis, et teda ei kuulata. Nüüd saate aru, miks Emma soovis teda vältida ?
„Eem ...“ Tundus, et Fred on veidi närviline. Tütarlaps kergitas ootavalt kulmu ning poiss läks näost roosakaks. Tema aastaringselt haiglaselt kahvatul näol paistis värv eriti välja.
„Seda et ... minu juures on laupäeval väikene pidu ja ... kas sa tuleksid ?“ päris poiss.
Tüdruk jäi üllatusest tummaks. Voah ... See oli küll viimane asi, mida oleks Emma oskanud oodata. Teepidu sipelgafarmis ? Hell no.
„Eeh, vabandust, aga mul on väike vend haige ja ma pean temaga koju jääma, sest mu ema on ära,“ leiutas Emma kiiresti.
„Mõistan,“ pomises Fred mossitades.
„No vaata aga, ma pean nüüd koju minema, vend ootab. Tšau !“ ütles tüdruk ja pöördus. Ta kuulis veel, kuidas poiss hüüdis talle järgi : „Tšau Emma !“ ning tütarlaps hakkas kiiresti kodu poole marssima.

Mis teemaline fanfick see on üldse?
Ja besides, sa PEAD uue osa oma teisele jutule lisama. God damn, ma ootasin selle pärast sinu tagastitulekut -.-

Eeh, Lord of the Ringsi Fanfic peaks olema.

Eeh, sorri. Ausalt, mul on juhtmed koos, Amy on praegu kusagil keset metsa ning mul pole aimugi, mis temaga edasi teha. Ma arvan, et ma kunagi kirjutan seda ikka edasi.

Noh, on olemas ka Jasper, kellest sa võid osa kirjutada muidugi? Nt. mis temast sai jne?

Eem, Jasperiga on mul kurjad plaanid. Ma tahan ta kuidasi ära tappa, aga mul pole aimugi, kuidas seda teha.

Ära tapa teda
Don't you dare !

Bullet - Julgen, julgen. Ma arvan, et ta teeb mingil viisil enesetapu. :]







Ainult paar minutit kiiret kõndi ning juba hakkaski Emma maja paistma. Ta elas koos oma ema ja noorema vennaga ühes vanas logisevas kortermajas, mis vajas hädasti remonti. Maja oli väikene - kõigest kolmekorruseline.
Tüdruk koukis teksade taskust võtmed välja, tegi välisukse lahti ning hakkas treppidest üles marssima. Astmed olid kõrged ja ebamugavad, kuid pärast kõiki neid aastaid nendest üles-alla minemist olid tütarlapse jalad juba nendega harjunud.
Emma kodu asus kolmandal korrusel. Korteri uks oli pruuni värvi ning sellel asetses suur number 7. Ukse taga kohmitses ta veidi võtmetega ja tegi ukse lahti. Sisse astudes pani tütarlaps esikus tule põlema, võttis märjad ketsid jalast ning viskas need nurka.
Neiu läks otse enda tuppa. Toas valitses üldine korralagedus ning seinadel olev helesinine pilvedega tapeet oli suuremalt jaolt kaetud postritega. Tuppa jõudes viskas tüdruk oma maiustused voodile ja võttis kapist kuivad riided välja. Ta vahetas enda märjad rõivad lilla XXL suurusega T-särgi ja hallide dressipükste vastu. Märjad riided jättis ta põrandale.
Emma otsis kapist välja juukseharja ning sellel ajal, kui ta enda niiskeid juukseid lahti kammis, silmitses ta ennast kriitiliselt. Ta nägi täiesti tavaline välja. Tavalised pikad pruunid juuksed, mis kippusid tihti puntrasse minema ning sinakashallid silmad. Mitte just inetu, kuid erilise iluga ka uhkustada ei saanud. See tõdemus, et ta nägi täiesti harilik välja, häiris Emmat. Samas ta poleks pidanud kurtma - mis siis oleks olnud, kui teda oleks õnnistatud ebatavaliste kõõrdis silmade või puseriti hammastega ? Õõh.
Tüdruk istus arvuti taha, pani selle käima ning sellel ajal, kui ta ootas, et see tööle läheks, sidus juuksed hobusesabasse. Tütarlapsel polnud tuju arvutis passida, seega ta ei vaevunud isegi MSN'i sisse logima, vaid võttis Playeri lahti ja pani muusika valjusti mängima.
Neiu tegi ka akna lahti, sest tuppa oli hädasti värsket õhku vaja. Siis läks Emma oma voodi juurde, võttis sealt ühe snickersi ja tegi selle lahti. Oma šokolaadibatoonikest rõõmsasti süües asus tüdruk endale lugemist otsima. Ta kallas oma koti sisu voodi peale ning vaatas valitud raamatuid kriitilisel pilgul. Enamus raamatuid olid armastusjutud, mida Emmale meeldis toas vihmastel päevadel lugeda, kuid nüüd polnud tal nendeks tuju. Praegu talle jäi silma Sõrmuste Isand: Sõrmuse Vennaskond. Tütarlaps oli seda kunagi varem lugenud, kuid ta ei mäletanud sellest peaaegu enam midagi, seega ta otsustas seda uuesti lugeda.
Neiu pani endal voodi kohal oleva lambi põlema ning heitis kõhuli. Ta hakkas juba lugema, kui teda katkestas vali tagumine, nagu keegi lööks alt korruselt millegiga vastu lage. Väljast kostus akna paugatus ja vihane hääl.
"Pane see põrgu lärm kinni ! Hilja on, ma üritan siin magada !" karjus tema all elav naabrimoor pahaselt. No tore, see mutt on alati platsis. Emma otsis enda põrandal olevate teksade taskust mobiili välja, vaatas aega ja pööritas silmi. Kell oli alles pool kaheksa. Loomulikult, ainult tema läheks nii vara magama.
Tüdruk surus alla soovi sellele mutile midagi roppu vastu karjuda. Polnud vaja, et see moor läheks tema emale kaebama. Raskelt ohates ajas neiu ennast püsti ja läks arvuti juurde.
Ta pani muusika kinni ning kuna tal polnud seal nii kui nii midagi paremat teha, siis pani ta arvuti üldse kinni.
Tundus, et naabrimoor on nüüd rahule jäänud ning sulges paugatusega akna. Võiks puhtalt kiusu pärast homme päeval tema ukse taha magama minna ja iga krõbina peale karjuma minna, mõtles Emma. Tegelikult see on isegi päris hea idee, kuid pärast ei jõuaks keegi tema vigisemist ära kuulata.
Tüdruk läks tagasi voodisse ning tahtis juba uuesti lugema hakata, kui teda katkestas vali mobiili piiksumine. Hmph, mis nüüd on ?
Neiu otsis telefoni uuesti välja. Kiri ekraanil teatas, et talle on tulnud sõnum emalt.

Emma,

Ma ei tule veel niipea koju, vaid ma jään veel paariks päevaks Martha juurde. Loodan, et sa ei pahanda. Kui midagi vaja on või lihtsalt rääkida tahad, siis helista, kas või öösel. Kui on vaja poes käia, siis vaata köögis kolmandasse sahtlisse, seal peaks raha olema.

Kallistan, emps.

Emma ema oli läinud teise Inglismaa otsa, et enda nõbu Marthat külastada. Tütarlapse ema oli järsku ühel hetkel tabanud suur nostalgia hoog, seega ta oli kohvrid kokku pakkinud ning sõitnud Martha juurde vanu häid aegu meenutama. Emma oli loomulikult rõõmus olnud, et ta saab nüüd korteris omapead olla. Või noh mitte päris üksinda, kahjuks oli tema vend Marcus ikka seal. Tüdruk oli üritanud oma ema veenda Marcust kaasa võtma, kuid ei, too pani ajama ja jättis Emma venda kantseldama. Great.
Neiu võttis sisse mugavama asendi ja pööras tähelepanu tagasi raamatule. Vahest nüüd ta saab ilma vahelesegamisteta lugeda.

Meeldib Su kirjutamisstiil on kuidagi väga mõnus ja kergesti loetav.

Aga...ka mina pean mainima, et loodan, et sa siiski varsti "Finding Your Other Half'i" edasi kirjutad

Sa EI tapa teda ära
Ta ei tee enesetappu kaa :'(

Ah, ja see jutt, noh, toimuda võiks juba midagi

"Pane see põrgu lärm kinni ! Hilja on, ma üritan siin magada !" karjus minu all elav naabrimoor pahaselt.
Muiodu tema- siin mina-vorm.

Emmal on minu välimus.

LOTR (L) Sa pead lubama, et ta saab Merryga kokku.

Ja Jasperit ei tapa ära!

Uue kirjutamiseks on sul 10 SEKUNDIT! Läks!

Pippiniga!
Pippin on lahedam.
Ja näed, Birgit on ka Jasperi tapmise vastu. Ta on liiga lahe tegelane tegelikult, vohh.

Mulle meeldis Pippin varem. Aga nüüd Merry.
Mõlemaga!

http://lab.drwicked.com/writeordie
Sellega kirjutad 3 miljonit sõna.

Siis ära lase teda Galby ette. Vii vardjate juurde, mida iganes. NO KILLING JASPER!

ID = Yes Hobbits!

Maybe. Sinu seletuste põhjal... Thanks, but no. Maybe both twins? ^^